Põhja-Mali konflikt (ka Mali kodusõda või Mali sõda) on 2012. aasta jaanuaris alanud relvastatud konflikt Aafrika riigi Mali lõuna- ja põhjaosas. Konflikt sai alguse 16. jaanuaril 2012, kui mässulised alustasid võitlustMali valitsusvägede vastu, et saavutada iseseisvus või suurem autonoomia riigi põhjaosa piirkonnale, mida nad nimetasid Azawadiks. Tuareegide iseseisva riigi eest võitlev Azawadi Rahvuslik Vabastusliikumine (MNLA) oli 2012. aasta aprilliks piirkonna enda kontrolli alla saanud.
22. märtsil 2012, kuu aega enne planeeritud presidendivalimisi, kukutati Mali president Amadou Toumani Tourésõjaväelise riigipöörde käigus.[88] Võimu haaranud mässulised sõdurid, kes nimetasid end Demokraatia ja Riigi Taastamise Rahvuslikuks Komiteeks (CNRDR), peatasid Mali põhiseaduse kehtimise. Riigipöördele järgnenud korralageduse käigus vallutasid mässulised kolme päeva jooksul kolm suurimat Põhja-Mali linna: Kidali, Gao ja Timbuktu.[89][90] 5. aprillil 2012, pärast Douentza linna vallutamist, teatas MNLA, et on oma eesmärgid saavutanud ning lõpetab sõjategevuse. Järgmisel päeval kuulutasid nad vallutatud aladel välja iseseisva Azawadi riigi.[91]
Alguses oli MNLA-l islamistliku grupeeringu Ansar Dine toetus. Kui Mali valitsusväed olid Põhja-Malist minema aetud, kehtestasid Ansar Dine ning väiksemad islamistlikud grupid piirkonnas range šariaadiseaduse, mis läks vastuollu MNLA põhimõtetega ning islamistid ja MNLA ei suutnud tekkinud vastuolusid enam lepitada.[92] Algasid kokkupõrked MNLA ning Ansar Dine'i ja nende liitlaste (näiteks Ühtsuse ja Džihaadi Liikumine Lääne-Aafrikas (MOJWA/MUJAO), mis on al-Qaeda kohalik haru) vahel. 17. juuliks 2012 oli MNLA kaotanud islamistidele enamiku Põhja-Mali linnadest.[93]
Mali valitsus palus riigi põhjaosa tagasivallutamiseks abi liitlastelt. 11. jaanuaril 2013 algasid Prantsusmaa sõjaväe löögid islamistide vastu.[94] Hiljem liitusid teiste Aafrika Liidu riikide relvajõud. 8. veebruariks olid Mali valitsusväed ning rahvusvaheline koalitsioon saavutanud kontrolli endiste islamistide alade üle. Tuareegi separatistid jätkasid samuti islamistide vastu võitlust, samas süüdistati neid ka rünnakutes valitsusvägede vastu.[95]
18. juunil 2013 sõlmisid tuareegi mässulised valitsusega vaherahu, sama aasta 26. septembril lõpetasid tuareegid vaherahu, väites, et valitsus pole oma rahulepinguga seotud kohustusi täitnud.[96] Kokkupõrgete jätkumisest hoolimata hakkasid prantslased valmistuma vägede väljaviimiseks.[97] 19. veebruaril 2015 sõlmiti Alžeeria pealinnas Alžiiris veel üks rahuleping, sellest hoolimata jätkusid osapoolte vahel aeg-ajalt toimuvad kokkupõrked.[98]
Ametlikult lõppes konflikt 15. aprillil 2015, kui riigi pealinnas allkirjastati rahuleping.
1990. aastate alguses moodustasid tuareegidest ja araablastestnomaadid ühenduse Mouvement Populaire de l'Azaouad/Azawadi Rahvaliikumine (MPA) ning kuulutasid välja Mali põhjaosa vabadussõja.[99] Aastatel 1991 ja 1995 sõlmiti mässuliste ja Mali valitsuse vahel rahulepinguid. Sellest hoolimata kasvas Mali sõjaväega liidetud tuareegidest sõdalaste seas rahulolematus ning 2007. aastal puhkes osapoolte vahel uuesti vägivald.[100] Hoolimata islamistlike ja sekulaarsete faktsioonide vahel olnud ajaloolistest ebakõladest, moodustas MNLA 2012. aasta konflikti alguses liidu Ansar Dine'i ja kohaliku al-Qaedaga.
MNLA oli rahuaegse poliitilise organisatsiooni Azawadi Rahvuslik Liikumine (MNA) kõrvalharu. Liibüa kodusõja lõppedes tekkinud relvastuse sissevool aitas tuareegidel vabadussõjaks valmistuda.[101] Ülestõusu ulatus, tugevus ning raskerelvade olemasolu tulid Mali ametnikele ja vaatlejatele üllatusena.[102]
Hoolimata asjaolust, et põhiosa MNLA liikmetest olid tuareegid, väitsid nad, et kaitsevad ka teiste rahvusgruppide huve ning et nende seas on ka araablastest pealikke.[103][104] MNLA juht Bilal Ag Acherif kuulutas, et kui Mali valitsus Sahara rahvastele autonoomiat ei anna, võtavad saharalased selle ise.[105]
Alguses võitles MNLA-ga koos valitsusvägede vastu ka teine tuareegide grupeering, islamistlik Ansar Dine (Usukaitsjad).[106] Ansar Dine ei taotlenud iseseisvust, vaid ülemalilise šariaadi kehtestamist. Liikumise juht Iyad Ag Ghaly osales ka üheksakümnendate esimeses pooles aset leidnud ülestõusus, teda on seostatud ka al-Qaedaga islamistlikus Magribis (AQIM), mida juhtis tema nõbu Hamada Ag Hama, ja Alžeeria Département du Renseignement et de la Sécuritéga (DRS).[107][108]
Enne konflikti algust olid Malis mitmed sisepinged, mis soosisisid ülestõusu toimumist:[109]
Terviklikkuskriis: Tuareegide oma riik oli olnud juba 1962. aasta ülestõusust MNLA eesmärgiks. Selle pärast oli Mali valitsus olnud pidevas heitluses, et säilitada oma riigi terviklikkus.
Toidukriis: Mali majanduse välisabist sõltuvus jõudis nii kaugele, et Lääne-Aafrika Riikide Majandusühendus (ECOWAS) kehtestas sõjaväehunta survestamiseks välisabile blokaadi.[110]
Poliitiline kriis: Riigipööre, mis lõppes presidendi tagasiastumisega.
Tuareegide mässu esimesed kokkupõrked toimusid Ida-Mali väikelinnas Ménakas 2012. aasta 16. ja 17. jaanuaril. 17. jaanuaril toimusid rünnakud ka Aguel'hocis ja Tessalitis. Järgmisel päeval teatas keskvalitsus, et on kõigis kolmes linnas taastanud korra. 24. jaanuaril sai valitsusvägedel Aguel'hocis moon otsa ning linn langes üheks päevaks mässuliste kätte, 25. jaanuaril toimus edukas valitsusvägede pealetung.[111] Rahutused puhkesid ka Bamakos ja Katis, sõjaväel oli tegemist helikopterioperatsioonidega, et võita kaotatud alasid tagasi.[112][113] Mali president Amadou Toumani Touré kutsus sõjaväe juhtkonna kokku ning andis mässulistega võitlemiseks uued korraldused.[114]
1. veebruaril 2012 langes Ménaka mässuliste kätte, valitsusvägede esindajate sõnul oli tegemist "taktikalise taganemisega". Vastuseks vägivallale riigi põhjaosas puhkesid protestid ka riigi pealinnas Bamakos. Aguel'hocis hukkus võitluses tosin Mali sõdurit.[115] 6. veebruaril ründasid mässulised omavalitsuskeskust Kidali.[116]
4. märtsil algasid endises mässuliste linnas Tessalitis uuesti kokkupõrked.[117] Järgmisel päeval andsid kolm linna jäänud Mali sõjaväe üksust alla.[108][118]USA õhuvägi toimetas lõksu jäänud Mali sõduritele C-130 Herculestega lisavarusid.[119] USA lennukid tulid ilmselt kas Burkina Fasos või Mauritaanias asuvast Ameerika Ühendriikide relvajõudude baasist.[120] 11. märtsil taasvallutasid mässulised Tessaliti ning kohaliku lennujaama, Mali valitsusväed põgenesid Alžeeria piiri poole.[121]
Mässulised liikusid edasi, 125 kilomeetri kaugusele Timbuktust. Nende pealetung edenes kiiresti, linnad Diré ja Goundam võeti vastupanuta.[122] Ansar Dine'i esindajad avaldasid samal ajal, et omavad kontrolli Mali-Alžeeria piiri üle.[123]
21. märtsil 2012 ründasid olukorra ja juhtimisega rahulolematud sõdurid nendega rääkima tulnud kaitseminister Sadio Gassamat. Gassama põgenes kivirahe all sõjaväebaasist.[124] Hiljem samal päeval tormasid sõdurid presidendipaleesse ning sundisid Touré peitu põgenema.[125]
Järgmisel hommikul avaldas uue Demokraatia ja Riigi Taastamise Rahvusliku Komitee (CNRDR) esimees, kapten Amadou Sanogo, et hunta on riigis võimu haaranud ja põhiseaduse kehtimise peatanud.[126] Võimuletulnud tõid riigipöörde põhjusteks president Touré kehva toimetuleku mässulistega ning Mali armee varustuse puudujäägid.[127] CNRDR pidi võimule jääma ajutiselt, kuni tekib võimalus anda võim uue ja demokraatlikul teel moodustatud valitsuse kätte.[128]
Elevandiluuranniku president Alassane Ouattara, kes oli sellel ajal ECOWAS-i ajutine esimees, lubas, et kui Malis saab tsiviilvalitsus uuesti võimule, saadab ECOWAS 2000-mehelise üksuse appi mässulisi tõrjuma.[136] ECOWAS määras kriisiga tegelevaks vahemeheks Burkina Faso presidendi Blaise Compaoré. Hunta ja ECOWAS jõudsid kokkuleppele 6. aprillil, mille järgi nii Sanogo kui ka Touré astusid tagasi, sanktsioonid kaotati, riigipöördes osalenud pääsesid karistuseta ning võim anti Mali rahvusassamblee esimehe Dioncounda Traoré kätte.[137] Ametivande andmisel lubas Traoré sõdida tuareegi mässuliste vastu väsimatult, kuni kontroll Põhja-Mali üle on taas valitsusvägede käes.[138]
Mässuliste pealetungi jätk
Riigipöörde varjus jätkasid mässulised pealetungi eesmärgiga vallutada Mali armee poolt mahajäetud linnu ja sõjaväebaase.[139] Kuigi ametlikult osalesid vallutustöödes nii MNLA kui ka Ansar Dine, oli Londoni ÜlikooliSchool of Oriental and African Studiesi õppejõu Jeremy Keenani hinnangul Ansar Dine sõjaline panus väike: "Tundub, et kui nad hõivavad linna, siis MNLA vallutab suurema vastupanuta kohaliku sõjaväebaasi ning Iyad (ag Aghaly) heiskab samal ajal linnas oma lipu ning kehtestab šariaadiseaduse."[140]
30. märtsil 2012 vallutasid mässulised Kidali piirkonna pealinna Kidali ning Gao piirkonnaAnsongo ja Bouremi linnad.[141][142] Järgmisel päeval langes ka Gao linn mässuliste kätte, linnas nähti lehvimas nii Ansar Dine'i kui ka MNLA lippe.[143] Aprilli esimesel päeval ründasid mässulised Timbuktut, viimast suuremat valitsusvägede tugipunkti riigi põhjaosas; linn langes suurema vastupanuta. Pealetungi kiiruse ja lihtsuse võimalikuks tegemises süüdistatakse riigipöördest tekkinud segadust; Reutersi reporterid ütlesid olukorra kohta "omavärav".[144]
Kohe pärast Mali valitsusvägede taandumist sattusid endised liitlased Ansar Dine, MOJWA ja MNLA omavahelisse sõtta, lisaks suhtusid tsiviilelanikud võitlejatesse tihti vaenulikult.
5. aprillil 2012 tungisid tõenäoliselt AQIM-i või MOJWA ridadesse kuuluvad äärmuslased Gaos asuvasse Alžeeria konsulaati ning võtsid pantvange.[146] MNLA-l õnnestus läbi rääkida vangide vabastamine, pärast vahejuhtumit ütles üks MNLA juhtidest, et liikumine on võtnud eesmäegiks saavutada piirkonnas ainuvõim.[147] Kolm päeva hiljem, 8. aprillil 2012, kuulutasid araablastest koosneva relvastatud Azawadi Araabia Liikumise (FLNA) juhid, et tahavad võtta tuareegidelt võimu ning "taastada rahu ja majandusliku stabiilsuse"; väidetavalt oli grupeeringus 500 võitlejat.[148]
6. mail põrkasid MNLA võitlejad Gaos kokku meeleavaldajatega, kellest sai viga neli ning surma üks.[149] Kuu aega hiljem, 6. juunil, surus Ansar Dine vägivallaga maha Kidali elanike šariaadivastase ja MNLA-meelse meeleavalduse. 8. juuni öösel põrkasid Kidali tänavatel kokku automaatpüssidega relvastatud MNLA ja Ansar Dine'i võitlejad, hukkus kaks inimest.[150]
Juuni alguses väitis Nigeri president Mahamadou Issoufou, et tuareegi islamiste treenivad afgaani ja pakistani džihadistid.[151]
MNLA ja islamistide vahelised kokkupõrked hakkasid tihenema pärast ebaõnnestunud rahukatset, mille käigus allkirjastati võimu jagamise leping.[152][153]
Gaos puhkesid meeleavaldused 26. juunil 2012, suurema osa gaolastest ei moodusta mitte enamasti MNLA-d toetavad tuareegid, vaid Sahara-tagused rahvad nagu songaid ja fulbed. Avaldati meelt tuareegide ja Malist lahkulöömise vastu. Tänavatel hukkus kaks meeleavaldajat, tapmises süüdistati MNLA võitlejaid.[154] Lehvitati nii Mali kui ka džihaadi lippe, France 24 teatas, et paljud kohalikud toetavad islamiste vastumeelsusest tuareegidele ning Azawadi omariiklusele.[155]
26. juunil 2012 puhkes tänavatel MNLA ja MOJWA vahel sõda, mõlemad osapooled kasutasid raskerelvastust. MNLA peasekretär Bilal Ag Acherif sai lahingus haavata.[156] Tuareegi võitlejad olid sunnitud linnast taganema, hiljem löödi nad ka Kidalist ja Timbuktust välja.[157] MNLA esinajad väitsid siiski, et omavad jätkuvalt kontrolli regiooni maapiirkondade üle.[158]
Oktoobriks olid MNLA käes sadade islamistide eest põgenenud inimestega Ménaka linn ning Alžeeria piiri lähedal asuv Tinzaouaten.[159] Samas kuus otsustasid mõned MNLA liikmed liikumisest lahku lüüa ning moodustada grupeeringu Azawadi Vabastusrinne (FPA), nad väitsid, et tuareegide iseseisvus polnud enam käeulatuses ning ennem tuleks keskenduda islamistidega sõdimisele.[160]
Douentza ja Ménaka vallutamine
2012. aasta 1. septembril vallutas MOJWA piirkonna lõunaosas asuva Douentza linna, mis oli eelnevalt olnud songaide grupeeringu Ganda Iso kontrolli all. MOJWA esindaja ütles, et neil oli olnud Ganda Isoga leping, aga MOJWA oli sunnitud linna okupeerima, kuna Ganda Iso hakkas üles näitama liigset iseseisvust.[161] Kui MOJWA võtlejad olid linna ümber piiranud, andis Ganda Iso väidetavalt võitluseta alla.[162]
16. novembril asus MNLA pealetungile, et Gao tagasi vallutada. Pealetung ebaõnnestus tänu islamistide edukale varitsusele. Mali julgeolekuallika andmetel hukkus vähemalt 12 MNLA sõdurit ning ainult üks islamist. MNLA väitis, et nende väed tapsid 13 MOJWA võitlejat ning vigastasid 17, tuareegide poolel sai üheksa meest haavata.[163]
19. novembril vallutasid MOJWA ja AQIM regiooni idaosas asuva Ménaka, lahingus kaotas elu kümneid võitlejaid ja tsiviilisikuid. Esimesel lahingupäeval väitis MNLA, et islamistidest oli hukkunuid 65, MNLA poolel ainult üks (ning 13 haavatut). Islamistid kuulutasid, et tapsid üle 100 ning võtsid vangi 20 MNLA sõdurit.[164]
Mali valitsuse ja ECOWAS-i abipalvete tulemusena võttis 12. oktoobril 2012 ÜRO Julgeolekunõukogu ühehäälselt vastu Prantsusmaa poolt ÜRO põhikirja VII peatüki raames esitatud resolutsiooni, millega anti luba Aafrika riikide juhitud toetusmissiooniks Mali sõjaväele islamistide-vastaseks võitluseks.[165][166][167][168] Resolutsiooniga anti ECOWAS-ile ja Aafrika Liidule aega 45 päeva, et kokku panna "üksikasjalik ja realistlik tegevuskava", tehti ettepanek kokku 3000 liitlassõduri viimiseks riiki. Eelneva ECOWASi tegevuskava olid diplomaadid juba tagasi lükanud, kuna see polnud olnud piisavalt detailne.
Resolutsiooniga 2071 lubati tegevuskava paika panemine ning ÜRO rahastus selleks, kuid mitte otsene jõuga sekkumine. 20. detsembril võttis Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 2085, millega anti luba esialgu ühe aasta vältel läbi viia Aafrika juhitav rahvusvaheline Mali toetusmissioon (AFISMA).[169]
8. jaanuaril 2013 teatas Al-Jazīrah, et mässulised võtsid riigi keskosas asuvas Konna linnas 12 valitsusvägede sõdurit vangi.[170] Samal päeval teatas RFI, et valitsusväed olid lasknud hoiatuslaske ning liikunud Konnast natuke maad edasi Douentza poole.[171]
MNLA ja keskvalitsuse suhete taassoojenemine
Detsembris 2012 alustas nüüdseks asukohta vahetanud MNLA Mali valitsusega rahuläbirääkimisi, Azawadi täieliku iseseisvumise eesmärgist oli saanud lihtsalt suurema autonoomia taotlemine. Jaanuaris 2013, pärast Prantsusmaa ühinemist läbirääkimistega, ütles MNLA esindaja Pariisis Moussa Ag Assarid (kes oli paar kuud enne seda kritiseerinud FPA-d, et nad iseseisvuse eesmärgist loobusid), et MNLA on "valmis abistama" enda kunagisi vaenlaseid võitluses islamistide vastu.[172][173] Selleks ajaks olid islamistid MNLA peaaegu igalt poolt välja löönud, MNLA kontrolli all olid vaid maa- ja kõrbealad Mauritaania, Alžeeria ja Nigeri piiride läheduses.[174]
Jaanuari lõpus tungis MNLA islamistidele uuesti peale ning ühe poolt vahetanud islamistide väeosa abiga vallutati tagasi Tessaliti ja Kidali linnad, kus varem olid toimunud MNLA-meelsed protestid islamistide vastu.[175][176]
10. jaanuaril 2013 vallutasid islamiäärmuslased valitsusvägedelt strateegilise tähtsusega Konna linna, mis asus pealinnast 600 kilomeetri kaugusel.[177] Hiljem liikusid umbes 1200 islamistide võitlejat 20 kilomeetri kaugusele Mali armee Mopti linnakust.
Järgmisel päeval käivitas Prantsusmaa sõjavägi operatsiooni Serval ning sekkus konflikti.[178] Ekspertide sõnul pidid prantslased sekkuma oodatust varem, et mitte kaotada tulevasteks missioonideks tähtsat Sévaré lennubaasi, mis asus Konnast 60 km-i lõunas. Operatsiooni käigus kasutati eriüksuste koptereid Aérospatiale Gazelle, et rünnata Mopti poole liikuvat islamistide kolonni, ning nelja Prantsusmaa õhuväe hävitajat Mirage 2000-D, mis tõusid õhku Tšaadis asunud lennubaasist. 11. jaanuari öösel vastu 12. ründasid hävitajad 12 sihtmärki. Prantsusmaa armee staabiülem Édouard Guillaud avalikustas, et islamistid on Konnast taganenud ning põgenenud kümneid kilomeetreid põhja poole.[179] Väidetavalt hävitati õhulöökidega kuus islamistide pikapit ja mässuliste juhtimispunkt. Operatsiooni käigus kaotas elu üks Prantsusmaa piloot, leitnant Damien Boiteux, kui tema ründekopteri pihta avati maa pealt tuli.[180][181][182]
11. jaanuari öösel avalikustasid Mali sõjaväe esindajad, et koostöös prantslastega on taastatud kontroll Konna linna üle ning tapetud üle saja islamisti.[183][184] Hiljem ütles üks Mali leitnant, et Konna ümbruses viiakse läbi alapuhastusoperatsioone. AFP tunnistajad väitsid, et nägid Konna läheduses kümneid äärmuslaste surnukehi, ühe allika sõnul luges ta kokku 46 laipa.[185][186] Prantslased teatasid nelja vastase masina tabamisest õhulöökidega, Mali armee väitel pommitati umbes 30 islamistide sõidukit.[187] Kokkupõrgetes kaotas elu ka mitukümmend Mali sõdurit ning 10 tsiviilisikut.[188] Gao linna, MOJWA peakorteri, elanik ütles, et linna haigla oli surnutest ja haavatutest ülekoormatud. Üks kohalik ütles, et luges kokku 148 surnukeha.
Pärast Prantsusmaa sekkumist tuletas ECOWAS ÜRO Julgeolekunõukogule meelde oma soovist saata liitlassõdurid otse Mali pinnale, ÜRO-st teatati, et eelnevalt plaanis olnud ÜRO juhitud koalitsiooni sekkumine on vaid aja küsimus. Euroopa Liit avalikustas, et suurendas ettevalmistusi väljaõppe läbiviimisega tegelevate sõdurite saatmiseks Malisse.[189] MNLA pakkus valitsusele samuti abi võitluseks islamistidega.[190]
12. jaanuaril teatas Suurbritannia valitsus, et saadab piirkonda kaks kuningliku õhuväeC-17 transpordilennukit, et pakkuda transporti peamiselt Prantsusmaa, aga potentsiaalselt ka Aafrika üksustele.[191]
13. jaanuaril teatasid kohalikud julgeolekuallikad Abdel alias Kojak Krimi, Ansar Dine kõrge juhi, hukkumisest Konnas.[192] Prantsusmaa kaitseminister Jean-Yves Le Drian sõnas, et õhulöögid kestavad ning jätkuvad ka järgmisel päeval. Léré elanik kinnitas infot õhurünnakutest, mida viidi läbi Konna, Léré ja Douentza piirkonnas.[193][194] Kaht helikopterit nähti islamistide positsioone ründamas Gaos.[195] Gao linna ja selle ümbrust pommitati 12 korda.[196] Kohaliku allika andmetel oli sellest piisavalt, et muuta teovõimetuks kõik islamistide Gao tugipunktid.[197] Le Drian avalikustas, et Gao rünnakutes kasutati nelja Prantsusmaalt Tšaadi ümber paigutatud Dassault Rafale'i hävitajat.[198]
Kohalikud allikad teatasid, et õhulöögid purustasid MUJAO positsioonid ning panid nad Gaost põgenema.[199] Teatati 60 islamisti hukkumisest. Ellujäänud varjusid majades ning korjasid pimeduse varjus oma kaasvõitlejate laibad kokku.[200]
14. jaanuaril ründasid äärmuslased Bamakost 400 kilomeetrit põhjas, valitsusvägede territooriumil asunud Diabaly linna. Islamistid liikusid linnale peale Mauritaania piiri tagant, kuhu nad olid õhurünnakute eest põgenenud. Operatsiooni juhtis AQIM-i juht Abu Zeid.[201] Samal päeval tõotasid islamistid, et plaanivad kättemaksuks korraldada rünnakuid Prantsusmaa pinnal.[202] Džihadistid vallutasid linna paari tunniga.[203]
15. jaanuaril lükkas Prantsusmaa kaitseminister ümber Mali valitsuse väited Konna linna tagasivallutamisest, mässuliste väed olevat endiselt linnas sees.[204] Samal päeval saatis Kanada kuninglik õhuvägi Malisse C-17 transpordilennuki Briti omadega sarnast ülesannet täitma.[205]Taani parlament otsustas Malisse saata transpordilennuki C-130, Belgia valitsus otsustas saata kaks lennukit C-130 ning meditsiinikomponendiAgustaWestland AW109 meditsiinikopteri koos 80-mehelise tagalaosisega.[206][207]
16. jaanuaril teatati, et AQIM-i võitlejatest koosnev üksus on ületanud Mali-Alžeeria piiri ning tunginud Alžeeria/Statoili/BP omandis olevale, Liibüa piiri lähedal In Amenases asuvale, maagaasiväljale. Teatati, et äärmuslased on tapnud kaks välismaalast ning vangi võtnud 41, AQIM-i esindaja sõnul on rünnaku eesmärk maksta kätte välisriikide sekkumise eest Malisse. Pantvangi sattunute seas oli väidetavalt USA, Jaapani, Briti, Rumeenia, Filipiinide ja Norra kodakondlasi. Alžeeria asus äärmuslastega vangide vabastamise osas läbi rääkima.[208] 19. jaanuaril hukkus kriisi lõpetamiseks korraldatud rünnakus 11 äärmuslast ja 7 pantvangi. 16 vabastatud välismaalase seas oli 2 ameeriklast, 2 sakslast ja 1 portugallane.[209]
16. jaanuaril alustasid Prantsusmaa eriüksused koostöös Mali armeega rünnakuid väikeste džihadistide üksuste vastu Diabaly linnas, Prantsusmaa kaitseminister eitas regulaarvägede kohalolu Diabalys.[210][211]
Samal päeval teatas Hispaania valitsus ühe logistiliste ja väljaõppeliste eesmärkidega transpordilennuki saatmisest Malisse.[212]Saksamaa valitsus kiitis heaks kahe Transall C-160 transpordilennuki saatmise, et aidata sõidutada Aafrika üksuseid Bamako linna. Ka Itaalia valitsus lubas aidata sõja logistilise poolega transpordiõhukite näol.
17. jaanuaril anti Banamba linnas häire, kuna läheduses oli märgatud islamiste. Mali armee saatis kohe linna julgestama sada sõdurit, hiljem saadeti abivägesid. Samal päeval oli Diabalyst välja sõitnud islamistide kolonn ning siirdunud Banamba suunas, kuid lõpuks ei toimunud osapoolte vahel kokkupuudet.[213]
18. jaanuaril teatas Mali armee uuesti, et Konna üle on kontroll täielikult taastatud.[214][215] Väidet kinnitasid konnalased ja Ansar Dine'i esindaja. Samal päeval teatasid mitmed kohalikud allikad, et mässulised on Diabalyst põgenema sunnitud.[216]
19. jaanuaril hakkasid levima teated, et Gao elanikud on lintšinud võimuka islamistide juhi Aliou Toure kättemaksuks kohaliku ajakirjaniku Kader Toure tapmise eest.[217] AFP allikate sõnul olid äärmuslased hakanud oma aladelt taanduma raskema maastikuga, mägisesse Kidali piirkonda.[218] Samal päeval hukkus NigeeriaOkene linna lähedal kaks ning sai haavata viis Malisse teel olnud Nigeeria sõdurit.[219]
20. jaanuaril lükkasid Ameerika Ühendriikide esindajad ümber väited sellest, et USA üritas prantslastelt toetuse eest raha küsida.[220] Järgmisel päeval hakkasid Ameerika Ühendriikide õhuväe C-17 lennukid Prantsusmaa üksuseid ja varustust Malis transportima.[221]
21. jaanuaril võtsid Prantsusmaa ja Mali väed Diabaly vastupanuta, samal päeval vallutati ka Douentza.[222][223]
24. jaanuari õhtul said Mali valitsusväed oma kontrolli alla Hombori linna.[224] Samal päeval ütlesid Ansar Dine'ist lahku löönud Azawadi Islamistliku Liikumise (MIA) juhid, et nende sooviks on viia konflikt rahumeelsele lõpule ning soovitasid selle saavutamiseks Mali ja Prantsusmaa vägedel vägivald lõpetada, et "luua pinnas rahu tekkimiseks ning sillutada tee poliitilisele dialoogile".[225][226]
26. jaanuaril vallutasid Prantsusmaa eriüksuslased endiselt islamistide käes oleva Gao linna lennujaama ja silla. Sõdurid raporteerisid, et missiooni käigus neid "tülitati", aga suuremat vastupanu ei olnud.[227] Hiljem samal päeval vallutasid Mali valitsusväed prantslaste toel ülejäänud linna.[228]
Ansar Dine sisetülid suurenesid veelgi, liikumise juht Lérés, Kamou Ag Meinly, lõi islamistidest lahku, et ühineda MNLA-ga.[229]
27. jaanuaril piirasid Prantsusmaa ja Mali väed Tibuktu sisse, alustasid linna julgestamist ning võtsid oma kontrolli alla linna lennujaama.[230][231][232] Järgmisel päeval kuulutasid sõjaväeallikad, et kogu Gao ja Tibuktu vaheline ala on valitsuse kontrolli all ning linna on võimalik sisse pääseda.[233][234][235] Järgmiseks päevaks oli kogu Tibuktu valitsusvägede käes.[236]
28. jaanuaril vallutasid MNLA ja Ansar Dine'ist pärast võõrvägede saabumist lahku löönud MIA Kidali. MNLA võttis ka Tessaliti ja Khalili. Võitlejad, kes varem olid MNLA-st Ansar Dine'i parema rahastuse pärast üle läinud, olid hakanud MNLA poolele tagasi pöörduma. Levisid jutud, et islamistid on mägedest põgenenud.
29. jaanuaril sisenesid Põhja-Malisse esimesed Aafrika liitlasväed. Nigeeria sõdurid vallutasid Ansongo ja Tšaadi väed Ménaka. Mali omast suurem Tšaadi armee liikus Ménakast edasi põhja poole.[237]
30. jaanuaril jõudsid prantslased Kidali lennujaama. Nad liikusid malilaste toetuseta, kuna kardeti kokkupõrget tuareegidega. Linn oli mitmete allikate sõnul MNLA ja MIA võitlejate käes. MNLA eitas koostööd MIA-ga ning teatas, et linna hoitakse koos Prantsusmaa vägedega.[238] Paljud Ansar Dine'i liidrid keerasid Iyad Ag Ghalile selja, MNLA ja MIA esindajad reisisid Ouagadougousse, et alustada Mali ametnikega läbirääkimisi.[239]
2. veebruaril jõudsid AFISMA missiooni Tšaadi väed Kidali ning seadsid end sisse mahajäetud sõjaväelinnakus. Tšaadi kindral ütles, et MNLA-ga probleeme tekkinud pole ning hoitakse häid suhteid.[240] Samal päeval kohtusid Prantsusmaa president François Hollande ja Mali presidendi kohusetäitja Dioncounda Traoré hiljuti tagasivallutatud Tibuktus.[241]
5. veebruaril teatasid Tšaadi uudisteagentuurid, et Kidalist põhjas toimunud džihadistide varitsuses Tšaadi patrullile langes 24 ning sai viga 11 Tšaadi sõdurit. Tšaadi ja Mali esindajad ei lükanud väidet ümber ega ei kinnitanud seda. Tšaadi valitsus teatas, et Kidalist põhjas sai 11 sõdurit viga "liiklusõnnetuses".[242]
8. veebruaril kuulutasid Prantsusmaa ja Tšaadi väed, et Alžeeria piiri lähedal asuv Tessaliti linn on nende kontrolli all; Tessalitis asus viimastest lennujaamadest, mis polnud valitsusvägede käes.[243]
Islamistide ja tuareegide võitlejad taandusid kuuldavasti Adrar des Ifoghasi, Kirde-Mali konarlikele kõnnumaadele. Nendel maastikel hakkasid sõjalises edus rolli mängima teadmised kohalikest veeressurssidest ning kontroll nende üle.[244] 19. veebruaril käivitas Prantsusmaa uue missiooni (Panther), et Adrar des Ifoghasis vastupanu maha suruda.[245][246]
8. ja 10. veebruari vahel korraldas MUJAO (Ühtsuse ja Džihaadi Liikumine Lääne-Aafrikas) Gaos sõja esimesed enesetapurünnakud. Linnas, mis 26. jaanuarist oli olnud valitsuse käes ning millele olid terroristid seni väiksemat survet avaldanud, sai viga üks Mali sõdur ja üks tsiviilisik; mõlemad ründajad hukkusid. Kalašnikovidega relvastatud äärmuslased ületasid Nigeri jõe ning seadsid end sisse linna mahajäetud politseijaoskonnas. Kõrvalasuvatele majadele seati valitsuse vasturünnaku ootuses snaiprid. Pärast karmi lahingut, mille käigus pommitasid prantslased jaoskonda ka õhust, said valitsusväed olukorra uuesti enda kontrolli alla.[247]
19. veebruaril ründasid islamiäärmuslased Prantsusmaa 150-mehelist langevarjurügementi, mida toetasid soomusmasinad ja hävituslennukid. Üks seersandist Prantsuse komandör ja 20 islamisti langesid.[248]
Gaod rünnati uuesti 20. veebruaril. Islamistid ületasid taas Nigeri jõe ning jõudsid seekord, vahest linlaste abiga, peaaegu linna raekojani. Samal päeval suri kaks inimest Kidalis autopommiplahvatuses. Kokkupõrked Gaos hukkusid, kui Mali sõduritel õnnestus tappa viis äärmuslast.[249]
22. veebruaril hukkus Põhja-Mali mägedes 13 Tšaadi sõdurit ja 65 islamisti.[250] Samal päeval sõitsid kaks enesetaputerroristi lõhkeainet täis autodega Khalilis asunud MNLA kohalikku juhtimispunkti, kus hukkus peale ründajate ka kolm MNLA võitlejat.[251]
22. veebruaril avaldas Ameerika Ühendriikide president Barack Obama, et Maliga piirnevasse Nigerisse on saadetud umbes 100 USA sõdurit, kelle ülesandeks on toetada prantslasi Malis. Viimased USA sõjaväelastest saadeti appi üles seadma uut lennubaasi, mille abil teostada luuret Al-Qaedale. Ameerika Ühendriikide õhuväe logistikaspetsialistid, luureanalüütikud ja julgestuspersonal saabus Nigeri pealinna 20. veebruaril.[252]
24. veebruaril hukkus Adrar des Ifoghasi mägedes toimunud kokkupõrgetes 28 islamisti ja kümme Tšaadi sõdurit.[253]
26. veebruaril toimus Kidalis MNLA kontrollpunktile autopommirünnak. Lisaks läbiviijale hukkus vähemalt seitse MNLA võitlejat.[254]
20. märtsil 2013 teatas AQIM, et hukkasid Malis 2011. aastal vangi võetud prantslase Phillipe Verdoni.[255]
23. märtsil ründasid MUJAO islamistid Gaod, pärast kahetunnist tulevahetust said võimud olukorra uuesti enda kontrolli alla.[256]
30. märtsil ründas enesetaputerrorist Tibuktus Mali armee kontrollpunkti, tänu sellele said džihadistid ööpimeduse varjus linna sisse imbuda. Esimeseks aprilliks olid valitsusväed Prantsusmaa toel islamistid kesklinnast välja tõrjunud.[257]
29. aprillil langes teeäärse pommi lõhkamisel Prantsusmaa dessantväelane, kaks prantslast sai raskelt haavata.[258]
Abdelhamid Abou Zeidi ja Mokhtar Belmokhtari surm
28. veebruaril 2013 teatas Alžeeria televisioon, et lahingus Tšaadi-Prantsusmaa vägedega Tigharghari mägedes, Aguelhocist mõned kilomeetrid eemal, hukkus 2000. aastatel Sahelis toimunud läänlaste röövimise eest vastutav Abdelhamid Abou Zeid ja 40 tema mõttekaaslast. Prantsusmaa armee ei kinnitanud teateid.[259][260]
2. märtsil levisid teated, et In Amenase pantvangikriisi (milles võeti Alžeeria maagaasiväljal 800 pantvangi ning hukati 39 läänlast) taga olnud Mokhtar Belmokhtar on samuti hukkunud.[261]BBC vahendas, et Tšaadi riigitelevisiooni sõnul "hävitasid Tšaadi väed Adrar de Ifhogasi peamise terroristide baasi, kus hukkunud äärmuslaste seas oli ka Mokhtar Belmokhtar". BBC reporter Thomas Fessy sõnul oleks see džihadistidele valus löök.[262]
4. märtsil kinnitas Al-Qaeda Põhja-Aafrika haru Abou Zeidi surma, kuid lükkas tagasi väited Belmokhtari langemisest.
14. aprillil avalikustas Tšaadi president Idriss Déby, et kutsub Malist tagasi kõik sinna saadetud väed (FATIM), kuna tema sõnul olid kokkupõrked islamistidega läbi ning Tšaadi sõjaväel polnud sissisõjaks oskusi. Avaldus tuli vaid paar päeva pärast nelja ohvriga rünnakut 1800 mehega Tšaadi sõjaväebaasile Kidalis. Kohalike allikate kohaselt olid Tšaadi üksused, kaasaarvatud üks motoriseeritud pataljon, Malist lahkumist alustanud juba enne ametlikku avaldust.[264]
Rahulepe
Valitsus sõlmis 18. juunil 2013 tuareegi mässulistega rahuleppe.
Relvarahu lõpp ja sõjategevuse taaspuhkemine (september 2013–)
MNLA tegi vaherahule lõpu sama aasta septembris, kui valitsusväed avasid tule relvastamata meeleavaldajate pihta. MNLA asepresident ütles pärast rünnakut: "See, mis juhtus on sõjadeklaratsioon. Me näitame teile sõda. Kui meie üksused näevad Mali sõdureid, avame automaatselt tule. Meile aitab hoiatustest." Üks MNLA asutajatest, Attaye Af Mohamed, ütles samuti, et Azawadi poliitilised ja sõjalised jõud kavatsevad lõpetada keskvalitsusega sõlmitud relvarahu.
25. jaanuaril 2014 teatas Mali julgestusjõudude allikas, et Prantsusmaa vägede operatsioon Põhja-Mali Timbuktu piirkonnas päädis 11 džihaadi võitleja langemisega.[265]
20. veebruaril avalikustasid Saksamaa ja Prantsusmaa, et Malisse viiakse Prantsuse-Saksa brigaadi elemente, et aidata kohalike võitlejate väljaõpet läbi viia. Tegu oli esimese EL-i kontingendiga Malis.[266]
2018. aasta esimeses pooles tihenesid mässuliste rünnakud. 2018. aasta juuliks oli Põhja-Mali suuresti valitsuse käest ära vallutatud. Briti õhuvägi saatis Malisse kolm Chinooki kopterit, et aidata üksusi ohutumalt ja kiiremini transportida.[267]
Septembris toimunud Timbuktu pommitamises hukkus kaks tsiviilisikut ja neli ründajat.[269]
23. oktoobril kaotas lisaks tsiviilisikutele elu kaks rahuvalvajat.[270]
2014
17. jaanuaril hukkus rünnakus Tšaadi-Prantsusmaa baasile Tšaadi MINUSMA rahuvalvaja.[271] 11. juunil hukkus Aguelhoki autopommiplahvatuses neli Tšaadi rahuvalvajat.[272] 18. septembril tappis maamiin viis Tšaadi MINUSMA rahuvalvajat. Tšaadi valitsus nimetas toimuvat "diskrimineerivaks" ning väitis, et nende sõdureid kasutatakse "kilpidena".[273] 23. oktoobril kaotas Tessaliti rünnakus elu kaks Tšaadi rahuvalvajat.[274]
2017
5. mail 2017 tabas rakett MINUSMA baasi, elu kaotas Libeeria sõdur, seitse Rootsi ja Libeeria rahuvalvajat sai vigastada.
18. juunil ründasidJamaat Nasr al-Islam wal Muslimini rühmituse islamistid Bamako luksuskuurorti, tulevahetuses ning pantvangikriisis kaotas lisaks kuuele terroristile elu viis inimest, teiste seas ka Portugali sõjaväelane.
Kui hakkasid levima teated inimõiguste rikkumistest mõlemate osapoolte poolt, algatas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurör 16. jaanuaril 2013 uurimise. Tegu oli kiireima uurimise algatamisega pärast võõrvägede sekkumist.[275]
Süüdistused mässulistele ja islamistidele
2012. aasta mais avalikustas organisatsioon Amnesty International aruande, milles väideti, et konflikt oli viinud Mali inimõiguste situatsiooni 1960. aastate tasemele. Aruande sõnul valitses Mali põhjaosas MNLA ja Ansar Dine'i juhitud kaos, mainiti juhtumeid massivägistamistest, kohtuvälistest hukkamistest ning lapssõdurite kasutamisest nii tuareegide kui ka mässuliste poolel.[276][277]
3. aprillil 2012 röövisid relvastatud võitlejad ÜRO Maailma Toiduprogrammi (WFP) Kidali, Gao ja Timbuktu ladudest 2354 tonni toitu. WFP peatas selle tulemusel oma operatsioonid Põhja-Malis.[278] Rööviti ka haiglaid, hotelle, valitsusasutusi, Oxfami kontoreid ja teiste humanitaarabiprogrammide ladusid.[279] WFP teatas, et sõjategevuse eest oli põgenenud 200 000 inimest ning eeldatavasti arvud ainult tõusevad.[280]
Süüdistused islamistidele
Lisaks pidas Ansar Dine 15. mail 2012 kinni Timbuktusse meditsiini- ja toiduabi toova humanitaarabi konvoi, kuna oli vastu, et naised tohivad olla konvoid tervitavate linnaelanike seas; pärast läbirääkimisi sai konvoi järgmisel päeval teed jätkata.[281][282] Grupeering keelustas teadete kohaselt Gaos videomängud, Mali ja lääne muusika, baarid ja jalgpalli. Kidalis ja Gaos rüüstati alkoholiga seotud ettevõtteid. Islamistid olevat takistanud rüüstajaid ning käskinud naistel kanda pearätte. CNRDR-i esindaja Amadou Konare väitis, et "okupandid on naisi ja tüdrukuid röövinud ning vägistanud ning piirkonnas omad seadused kehtestanud". Orjapidamise vastane organisatsioon Tenedt teatas, et eksorjad olid esimesed islamistide sihtmärgid ning nende endised ülemused kasutasid võimalust nad vägivallaga tagasi tööle sundida.[283]
29. juulil 2012 loopisid islamistid Aguelhokis abieluväliste laste saamise eest kividega surnuks mehe ja naise.[284] Ametnik teatas, et paljud inimesed põgenesid pärast juhtumit linnast üle Alžeeria piiri. 9. augustil raiusid äärmuslased maha väidetava varga pea, hoolimata rahva vastuseisust hukkamisele.[285]
Timbuktu ajaloomälestiste rüüstamised
Konflikti ajal rüüstasid ja hävitasid äärmuslased peamiselt Timbuktu UNESCOmaailmapärandi nimistu mälestisi, kuna uskusid, et need on seotud ebajumalatega. 4. mail 2012 põletasid Ansar Dine'i liikmed süüdistuste kohaselt sufistide pühaku haua.[286] Sama aasta juunis rüüstasid islamistid teisigi Timbuktu ajaloomälestisi labidate ja kirkadega.[287]
Bamako ja Lõuna-Mali tuareegid ning araablased kannatasid mustanahaliste malilaste rassistlike rünnakute all, hoolimata oma vastumeelsusest nii Azawadi separatismile kui ka islamistidele. Suur osa neist oli mässuliste ja terroristide kartuses Lõuna-Malisse põgenikena saabunud.[289]
8. septembril 2012 pidasid Mali sõdurid Dogofrys kinni 17 relvastamata tablighi vaimulikku, kes olid teel Bamakos toimuma pidanud konverentsile; 17 vaimulikust hukati 16 ning ülematele ette ei kantud. Mali valitsus avaldas juhtunud osas kahetsust, AP ajakirjanike sõnul oli tegu 21. märtsi riigipöördest tekkinud korralagedus Mali armees.[290]
2013. aasta 19. jaanuaril teatas organisatsioon Human Rights Watch (HRW) Kesk-Mali Niono linnas Mali vägede poolt läbi viidud tapmistest ning muudest inimõiguste rikkumistest. Peamiselt olid rikkumiste ohvriteks tuareegid ja araablased.[291]
23. jaanuaril 2013 vahendas BBC Rahvusvahelise Inimõiguste Föderatsiooni (FIDH) teateid sellest, kuidas Mali sõdurid viisid kahtlusaluste seas läbi massihukkamisi, laibad maeti kiiruga ühishaudadesse või kaevudesse. Väidetavalt hukati mõned ohvritest kas isikut tõendavate dokumentide puudumise või lihtsalt päritolu pärast. Mitmete tuareegi päritolu bamakolaste kodusid rüüstasid valitsusväed.[292]
Mitmed Mali muusikud panid 2013. aastal pead kokku, et käimasoleva sõja kohta lindistada laul "Mali-ko" (tõlkes "rahu") ning anda välja muusikavideo "Voices United for Mali-'Mali-ko'". Laulus tegid kaasa osa mitmed tuntud mali muusikud, näiteks Oumou Sangaré, Vieux Farka Touré ja Amadou & Mariam.[294]
Relvarahu
20. veebruaril 2015 allkirjastasid Mali valitsus ja riigi põhjaosa mässulised relvarahu lepingu. Leppe eesmärk on AFP uudistetoimetuse sõnul "tegeleda piirkonna pingete leevendamisega".[295]
"Mali juhid on keeldunud Azawadile autonoomiat pakkumast, kuid on nõus võtma kõne alla suuremad omavalitsusõigused."[296]