Lõunarinde tegevus ja kaitsepiirkond oli võrreldes Viru rindega (60 km) mitu korda laiem ning ka kaitstud vähem looduslike takistustega. Lõunarinde laius oli 180–250 kilomeetrit, sõjatanner ulatus Liivi lahestVõrtsjärve läänekaldani ja Võrtsjärve idakaldalt Peipsi järveni. Rinde juhatuse kohustuses oli ka Peipsi ja Pihkva järve kalda valvamine 140 kilomeetri pikkusel maa-alal.
Lõunarinde juhatajad
Kindral Martin Wetzer, Lõunarinde ajutine juhataja 1919. aasta 25. jaanuarist kuni märtsi alguseni 1919,
polkovnik Viktor Puskar, 2. diviisi ja Lõunarinde juhataja 5. märtsist kuni 5. aprillini 1919,
Lõuna-Eestis alustas Punaarmee 2. detsembril 1918 kolmes kolonnis (kokku umbes 5000 meest) rünnakut Pihkva rajoonist läände. Esimene kolonn suundus Tartu peale, teine liikus Võru–Valga–Valmiera suunal; kolmas kolonn tegutses Lätis Põtalovo (Abrene)–Gulbene–Plaviņase suunal.
Punaarmee pealetungisuunad 1918. aastal
Punaarmee Läti nõukogude kütidiviisi 2. Läti brigaadi edasised löögisuunad olid järgmised. Eestimaale: Pihkva–Võru–Valga. Eesti vallutamisel osales Nõukogude Venemaa 29. kütipolk, mille koosseisus oli umbes 1600 meest, ning mõned ratsaväe ja suurtükiväe üksused. 5. detsembril vallutasid Punaarmee väeosad Kagu-EestisVastseliina ja Räpina, 8. vallutati Võru, 14. vallutati Kooraste ja Kanepi, 17. Valga linn ja Valga raudteejaamValga-Petseri raudteeliinil. 18. detsembriks oli Kagu-Eestis tegutsenud 1. diviisi 1. brigaadi käsutuses oli ligi 2000 meest koos umbes 30 kuulipildujaga ning 5 välisuurtükiga. Härgmäe raudteejaama piirkonnas oli Eesti väejuhatuse käsutuses Põhjakorpus, milles võis olla kuni 1200 meest. Kagu-Eestis tegutseva 1. diviisi 1. brigaadi põhijõud asusid 18. detsembri seisuga PõlvamaaMeeksi–Ahja–Kambja üldjoonel, lisaks paiknes väiksemaid osi Puka ning Torma rajoonis.
Lõuna-Eesti tegutses Punaarmee 7. armee2. Novgorodi jalaväediviisi parem tiib, millest Valga piirkonda koondati tegevuseks Edela-Eestis ligi 400 tääki, Tartu vallutamiseks oli eraldatud umbes 1400 täägi ja mõõga suurune grupeering koos kuni 8 suurtükiga. Lõuna-Eestis tegutsev Punaarmee grupeering täienes aga kuni 6. jaanuarini vaid paari läti punastest moodustatud partisanisalgaga, kahe suurtükipatareiga, ühe soomusautoga ning ühe soomusrongiga[1].
18. detsembril alustas Punaarmee 1. brigaadi lõigus Võru–Tartu ning Räpina–Tartu suunal pealetungi ja Eesti väed löödi 18. detsembril taganema Torma kandist, kust tõmbusid Võduvere ümbrusse. 18. detsembri õhtul taandusid Põhjakorpus osad Härgmäe ümbrusest Pikksaare suunas. 18. detsembril taganesid Eesti väed Võru–Tartu ja Räpina–Tartu suunal alanud vastase pealetungi survel Tartu suunas. 1. brigaadi juhatus planeeris küll 20. detsembril vastupealetungile minna, kuid vastupealetungiplaanidest aga loobuti kui 20. detsembril puhkesid Tartus mõnede seal formeerimisel olevate 2. jalaväepolgu allüksuste seas korratused. 2. jalaväepolgu ülem polkovnik Johan Unt otsustas ööl
vastu 21. detsembrit positsioonid Tartust lõunas ja linna enese maha jätta ning Põltsamaa suunas taanduda. 24. detsembriks taganesid Eesti väed Tartu
piirkonnast Emajõe suudme–Puurmani–Saduküla–Aidu–Tapiku joonele ning samal päeval olid Mustvee suunast peale tungiv Punaarmee vallutanud ka Jõgeva.
18. detsembril hõivas Punaarmee vastupanuta Valga linna. Valga vallutanud punavägede põhijõud jätkasid sealt pealetungi Riia suunas. Lõuna-Eesti vallutamine Punaarmee poolt toimus peaaegu ilma lahinguteta, ainult Vastseliina lähistel oli väike kokkupõrge Saksa üksustega. Võrus oli polkovnik Eduard Kubbo alustanud 3. jalaväepolgu formeerimist, kuid selle koosseisus oli napilt sada meest ja ta lahkus Võrust, minnes Puka ja Nõo kaudu Viljandisse. Novembris 1918 Pihkva suunalt alanud Punaarmee väeosadele (Läti nõukogude kütidiviisi 1., 4., 6., 7., 8. ja 9. kütipolk) ei avaldatud Lõuna-Eestis ja Lätis Punaarmeele esialgu mingit vastupanu, sest seni piirkonnas valitsenud Saksa armee väejuhatus takistas rahvuslike relvajõudude loomist ning andis linnad vastupanuta Punaarmeele.
19. detsembril liigus Ruhjast kohalike läti enamlaste salk Mõisaküla suunas, kuid Ruhja võtsid samal päeval enda alla Põhjakorpuse osad, millega kohalike punaste võim seal ajutiselt likvideeriti.
Punaarmee jäi pikemaks peatuma Valka, et uusi jõude juurde tuua, seejärel liikusid punaüksused edasi Viljandi ja Mõisaküla suunas. Mõisaküla kaitset korraldas Pärnus formeeritud 6. polk. 27. detsembril langes Mõisaküla küll punavägede kätte, kuid Voltveti all pandi selle edasitung lõplikult seisma. Punaarmee polgu üks osa jõudis tungida Viljandi suunas kuni Hallisteni, kus selle edasitung peatati.
Edaspidi pöördus Punaarmee lõunasse, Lätimaale liikudes üle Valmiera ja CēsiseRiia suunas. Detsembri keskpaigas suunasid Punaarmee väed oma löögiraskuse Riia linnale, mis oli strateegiliselt Balti riikide administratiiv- ja majanduskeskus. Samal ajal lähenes Punaarmee Läti pealinnale ka idast läbi Latgale.
24. detsembril Viljandis toimunud ülemjuhataja Johan Laidoneri ja Viljandi kohalike sõjaväeülemate, samuti Viljandi- ning Tartumaa omavalitsus- ning seltskonnategelaste nõupidamistel määras J. Laidoner 1. brigaadi i ülema Ernst Limbergi asemele Viktor Puskari, nimetades samas 1. brigaadi ümber 2. diviisiks.
2. jaanuaril andis ülemjuhataja J. Laidoner vägedele direktiivi, milles määratles, et 2. diviis pidi kaitsma Viljandit idast ja lõunast ning 6. jalaväepolk pidi kaitsma Pärnut lõunast ja kagust.
2. ja 4. jaanuaril lõi 2. jalaväepolkAidu juures tagasi punaväe Jõgeva sihist tulevad pealetungid. 2. diviisi ülem V. Puskar oli 2. diviisi alluvatele osadele andnud käsu Tõrva ja Mõisaküla suunas pealetungile asuda. Punaarmee oli vahepeal, detsembri lõpus, alustanud edenemist Lõuna-EestisValga–Viljandi suunal, hõivates seejuures jaanuari alguspäevadel olulist vastupanu kohtamata Abja, Karksi-Nuia, Taagepera, Tõrva ja Kärstna. Kuid punaväed peatati seejärel Viljandist saabunud 2. diviisi osade poolt lahinguis Kärstna ümbruses 3.–6. jaanuarini, misjärel punaväed Tõrva suunas tagasi tõmbusid. 5. jaanuaril löödi vaenlane taganema Karksi-Nuia piirkonnast ning 2. diviisi kätte langes 6. jaanuaril Taagepera.
6. jaanuari keskpäeval andis 2. diviisi ülem V. Puskar Tallinnasse teada, et jätkas Viljandist lõunas pealetungi, eesmärgiga võtta enda alla Mõisaküla–Taagepera–Tõrva joon.
Eestis peatati Punaarmee edasitung jaanuari alguses ja 7. jaanuaril 1919 algas rahvaväe vastupealetung. Vastupealetungi alguses oli Eesti 2. diviisis, 6. jalaväepolgus ning Pärnumaa kaitseliidu salkades Eesti edelapiiril vähemalt 230 ohvitseri (tegelikult isegi rohkem), ligi 3500 tääki ja mõõka, 49 kuulipildujat, 4 välisuurtükki, üks kitsarööpaline soomusrong.
25. jaanuaril 1919 nimetas sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner moodustatud Lõunarinde ajutiseks juhatajaks Soome kindrali Martin Wetzeri. Lõunarinde ajutisele juhatajale allutati väegrupid:
Mõisaküla–Viljandi grupp pidi kava kohaselt arendama pealetungi piki Pärnu–Valga kitsarööpmelist raudteed ning lõikama Valgast lõunas Säde jõel läbi ühendused Valga ja Riia vahel.
Pärnumaa piirkonnas jäi kogu lõunapiiri kaitsmise organiseerimine Mõisakülast Liivi lahe rannikuni Kaitseliidu Pärnumaa maleva vastutusele. Pärnumaa maleva kasutada olid vaid väeteenistuseks kõlbmatud ja enamuses ilma sõjalise kogemuse ning väljaõppeta kohalikud kaitseliitlased. Õnneks polnud punaväel Pärnumaa suunal märkimisväärseid jõude ja olemasolevad olid suhteliselt passiivsed. Asi piirdus vaid röövkäikudega piiriäärsetesse eesti küladesse. Alampolkovnik Johann Puskari poolt Pärnus formeeritud ja suures osas Pärnumaa meestega mehitatud 6. jalaväepolk suutis opereeris Mõisaküla – Ruhja suunal.
Valga–Paju lahingud
Tartu–Valga grupi põhijõud jätkasid rünnakut Valgale piki Tartu–Valga raudteed ja Tartu–Valga maanteed 30. jaanuaril. Grupi põhijõud moodustasid soomlaste Põhja Poegade rügement, Kuperjanovi partisanide pataljon ja soomusrongid. Raudteeõnnetuse tõttu jõudis Põhja Poegade rügement Sangaste jaama hilinemisega ning soomusrongid takerdusid purustatud silla taha, ettenähtud ajal alustasid pealetungi ainult kuperjanovlased.
Kuperjanovlased hõivasid uuesti Tõlliste postijaama ning pärastlõunal tõrjuti läti kütid välja Paju mõisast. Ohustatud Valga linna ja raudteesõlme kaitsmiseks sai äsja Venemaalt saabunud 7. läti kütipolgu III pataljon käsu kuperjanovlased üksus Paju mõisast välja lüüa ja asuda seal kaitsele. 7. läti kütipolgu III pataljoni rünnaku tulemusel Paju mõisas asunud kuperjanovlaste pataljoni 3. rood ja abiks kutsutud 2. rood pidi mõisa lätlastele loovutama.
1919. aasta jaanuaris–veebruaris kavandati Eesti aktiivse kaitsesõja kontseptsioon, mille kohaselt ei tohtinud Eesti rahvavägi Eesti etnilistele piiridele jõudes passiivselt ootama jääda, mida vaenlane ette võtab, vaid pidi jätkama pealetungi, et viia võitluste raskuskese Venemaa, sh Ingerimaa, ja Läti pinnale. Eesmärk oli soov vältida edasisi sõjapurustusi ja materiaalseid kaotusi, mis olnuks lahingute jätkumisel Eesti pinnal paratamatud. Aktiivne kaitsesõda andnuks pealetungi jätkamine sõjalise initsiatiivi Eesti rahvaväe kätte ja sundinuks Punaarmee juhtkonda keskenduma kaitsele ja võimaldanuks sissetungiga naabrite aladele tõmmata Eesti rahvaväe üksused järk-järgult rindelt tagasi, jättes moodustuvate puhveralade kaitsmise vene, ingeri ja läti väeosade kanda.
18. veebruaril 1919 sõlmis Eesti ajutine valitsus Läti Kārlis Ulmanise ajutise valitsuse esindajatega sõjalise koostöö kokkuleppe. Vastavalt lepingule tuli Eestil aidata kaasa Põhja-Läti vabastamisele Nõukogude Läti armeest ning moodustada nii Eestis kui ka vabastatud Läti pinnal läti väeosi. Sel moel formeerus Põhja-Läti brigaad polkovnik Jorģis Zemitānsi juhtimisel, mis allutati rahvaväe 2. diviisi juhatusele. Lõuna-Läti brigaad tegutses Balti Landeswehri koosseisus.
Rindejoon Lõuna-Eestis, Kagurindel ja Lätimaal 6. märtsil 1919
Punaarmee teine suurpealetung Lõunarindel Eesti vallutamiseks algas 1919. aasta veebruaris ja vältas maini. Lahingute põhiraskus koondus tähtsamate teedesõlmede (Petseri, Võru, Valga, Ruhja) ümber. 19. veebruaril langes Punavägede valdusse Irboska ja 28. veebruaril Aluliina.
5. märtsil aga ületasid Punaarmee üksused Lämmijärve ning hõivasid Mehikoorma–Räpina piirkonna. Rahvaväe Peipsi rannakaitsepataljoni ja 7. Jalaväepolgu üksused olid sunnitud järk-järgult taanduma, kui 28. veebruaril algas punaste kallaletung Lämmijärve läänekaldale. 1. märtsi hommikul aeti vastane läänekaldalt lõplikult minema, kui Peipsi rannakaitsepataljon taasvallutas Võõpsu ning pisut enne keskpäeva ka Beresje. Kolpino saar jäi siiski punaste valdusse. Märtsi alguses toimusid punaste luuresalkade retked läänekaldale, mida tõrjusid Peipsi rannakaitsepataljon ja Põhjakorpuse Pihkva salga üksused.
Märtsi alguses, tungis Punaarmee peale ka Petseri suunda kaitsvatele Eesti 2. diviisi osadele. Punaarmee 85. kütipolk ja kommunistlik rood sundisid 4. märtsil Treski piirkonnast taganema Eesti 7. jalaväepolgu 2. ja 4. roodu. Nõukogude 10. kütidiviis Peipsi lõigul alustas Lämmijärve ääres pealetungi ning suunasid Peipsi läänekaldale suuremad jõud ilmse eesmärgiga haarata Lõuna-Eestit kaitsvaid vägesid nende vasakult tiivalt. Podporovje–Samolva piirkonnas asunud 163. kütipolk tegi katse vallutada Piirissaart. 165. kütipolgu osad asusid edutule rünnakule Meeksi–Naha lõigus ning 84. kütipolk sealt lõuna pool. 84. kütipolk koos ühe 5. kütipolgu poolrooduga lõi Võõpsu rajoonist taganema Peipsi pataljoni 1. roodu ja jätkasid kohe edasitungi ning võtsid enda alla Räpina. 84. kütipolgu eelsalgad hõivasid seejärel ka Toolamaa, Leevaku ja Meelva ja samuti võttis polk enda alla Raigla, Tooste ja Tammistu. Peipsi rannakaitsepataljoni roodud taganesid Kauksisse. 165. kütipolgu osad sundisid Nahast taganema löönud Stanisław Bułak-Bałachowiczi ratsasalga pooleskadroni Meeksisse ning seejärel hõivas Peipsi rannakaitsepataljoni 2. roodult ja valgete kütieskadronilt Mehikoorma ning Bułak-Bałachowiczi ratsasalgalt Meeksi. Kaitsjad taganesid Rasina ja Mooste ümbrusesse. Punaväe 85. kütipolk ja kommunistlik rood hõivasid 5. märtsil Võpolsova ja Selise ning 6. märtsil Mikitamäe. 5. ja 6. märtsil siirdus Kolpino saarelt läänekaldale Audjassaare ruumi 1. punase eesti ratsapolgu eskadronid, misjärel polk võttis enda alla Lokuta–Suure-Veerksu–Padosaarõ–Sadora joone. 6. märtsiks tõmbusid punaväed Leevakust, Toolamaast, Jaamast ja Rahumäe mõisastRäpinasse tagasi. 163. kütipolgu osad hõivasid Jõepera ning järgmiseks päevaks ka Haavametsa, Parapalu ja Laaksaarõ. 7. märtsil läksid Peipsi rannakaitsepataljoni roodud Leevakust Räpina suunas pealetungile ning võtsid Räpina enda kontrolli alla. Punased taganesid Võõpsu ja Raigla ümbrusesse.
Pihkva vene valgete koondsalga juhtimise üle võtnud kindralmajor Aleksandr Rodzjanko, suunas 6. märtsil rindele appi alampolkovniku Stanisław Bułak-Bałachowiczi salga ja 7. märtsil ka hiljuti Tartusse saabunud 53. Volõõnia jalaväepolgu. 8. märtsil surusid Eesti väed vaenlase Lämmijärve läänekaldalt lõplikult välja. Peipsi rannakaitsepataljon vallutas Tooste ja Raigla, Võõpsu, Beresje, Lüübnitsa, Lokuta, Kürsa. 84. kütipolk taganes üle Lämmijärve Homutovo suunas, 1. punase eesti ratsapolgu osad taandusid Toomasmäe–Audjassaare kanti. Lõunas tegutsev 85. kütipolk võttis samas 8. märtsiks enda alla veel Igrise. Peipsi pataljoni rood ning vene valgete üks ratsarühm ja kaks roodu Volõõnia polgust vallutasid alampolkovnik Likudi juhtimisel 8. märtsil tagasi Naha ning tõrjusid vaenlase vastukallaletungi Meeksist, misjärel vallutasid ka nimetatud asula ja Mehikoorma. Punaväe 165. kütipolk taganes üle Lämmijärve Pnjovo ümbrusse ja Saksa–Laaksaarõ–Parapalu piirkonda tunginud 163. kütipolgu osad tõrjuti sealt minema, 9. märtsil tõmbusid punaväed Toomasmäe rajoonist tagasi Mikitamäe ümbrusesse.
11. märtsil loovutati Petseri ning 12. märtsi õhtuks taanduti Vastseliina–Piusa–Orava–Võõpsu joonele. 13. märtsil kaotati ka Vastseliina ja Orava. Punaarmee Võru Eesti kommunistlik kütipolk osales pealetungil Marienburgi suunalt ning vallutas taas Misso valla, asudes liinile Kaubi, Käbi, Lemmatsi ja Pulli külad, Misso mõisa, Pupli, Kure ja Vareste külad, piki Riia-Pihkva kiviteed, alates Kuura sillast kuni Pihkva kubermangu piirini. Ööl vastu 15. märtsi algas Lämmijärve ääres, 84. kütipolk sundis Võõpsu juures taanduma Peipsi rannakaitsepataljoni roodu ning Eesti osad jätsid nüüd maha ka Räpina. 1. punane eesti ratsapolk vallutas Raigla. Peipsi rannakaitsepataljoni roodud hõivasid taas Jaama ja Räpina ning Volõõnia polk koos osaga Peipsi rannakaitsepataljoni 3. roodust ka Raigla, kuid Volõõnia polgu ja Peipsi rannakaitsepataljoni osade edasitung Võõpsu sihil takerdus. Peipsi rannakaitsepataljoni rood vallutas tagasi Kuuksi, Sülgoja ja Lokuta. Räpina piirkonna lahingute ajal tegid Piirissaare garnisoni ja Bułak-Bałachowiczi ratsasalga osad 16. märtsil retke punaste Peipsi järve flotilli baasi RaskopeliPeipsi järve idakaldal ning vallutasid selle.
Miiniristleja Lennuk meredessantpataljon koos Johan Pitkaga Orava all
19. märtsi varahommikul alustasid meremehed koos laiarööpmeline soomusrong nr. 1 ja laiarööpmeline soomusrong nr. 2 dessantide ning 7. jalaväepolgu allüksustega edasitungi Orava sihis. Dessandid ja meremehed puhastasid vastasest mitmed külad raudteest põhja pool (Madi, Kliima, Korgõ jt) ning hõivasid õhtu eel Orava mõisa, aga Orava küla vallutada ei suudetud. 7. jalaväepolk jättis maha ka mõisa, kuhu punased tulid taas sisse. 20. märtsil puhastasid meremehed ja soomusronglased uuesti nii Orava mõisa kui ka küla. 22. märtsil ründasid Oravat punaste värsked jõud, kaitses osales ka soomusauto Tasuja. 23. märtsil aga Tasuja tagarattad vajusid läbi sillakatte ning liikumisvõimetuks muutunud masinat ei suudetud vaenlase tule all uuesti teele upitada. Kuna jalavägi hakkas punaste survel taanduma, süüdati Tasuja ja jäeti maha. Samuti jäeti järjekordselt maha Orava mõis.
Rindejoon Lõuna-Eestis ja Lätimaal 1919. aasta 27. märtsilRindejoon Viru rindel, Lõunarindel ja Läti Vabadussõja rinnetel, aprill 1919
Valgas reservis seisnud laiarööpmeline soomusrong nr. 3 ning selle dessantrood hõivasid 30. märtsi varahommikul külasid (Kolodavitsast kuni Nedsäjäni), mis paiknesid punaste kaitsejoonest idas, ähvardades seega Punaarmee Orava lahinggrupi lõigata tagalast ära. Punaarmee taganes ja Scouts-rügement hõivas Orava mõisa. Orava all peetud lahinguga õnnestus Eesti rahvaväel peatada punaarmeelaste edasitung ning tõrjuti vastane Pihkva järveni, lühendades sel moel oluliselt Petseri rindelõiku.[4]
Punaarmee pealetungi takerdumisel Võru ruumis alustas Punaarmee pealetungi Valga–Heinaste lõigus. Selle esmane eesmärk oli Ruhja alevi hõivamine, et arendada seejärel pealetungi Valgale, kasutades selleks Ruhjat läbivat Mõisaküla–Valga kitsarööpmelist raudteed.
6. jalaväepolgu rinne tervikuna hõlmas 56 kilomeetrit, igal eesliini roodul oli keskmiselt 4–7 km. 6. jalaväepolgu võitlusvõimet nõrgendas ka 10. roodus levinud enamlik kihutustöö ja sõjavastased meeleolud. Ööl vastu 25. aprilli võeti ühegi lasuta vangi osa 10. roodust ja III pataljoni staap koos pataljoniülem leitnant Jaan Junkuriga. Endzele (Henseli) mõisas langes vangi veel üks osa 10. roodust ja kuulipildujarühm. Teiste seas langes vangi rooduülem alamleitnant Georg Laur ja kaotati mõlemad kuulipildujad. Kokku võtsid lätlased 66 vangi. 12. rood taandu ja jõudis välja kas Nausküla (Naukšēni) Naukšēni raudteejaama või suurtükiväe tulepositsioonini. 3. rood, jõudis organiseeritult tagasi tõmbuda ning asus korraldama vastupanu Ruhja mõisas.
Vastulöögiks koguti Ruhjas paiknenud varuüksused (1. ja 9. rood ning soomusauto “Vanapagan”, mis liikusid Endzele mõisa suunas. 2. diviisi ülem kindralmajor Ernst Põdder saatis appi diviisi ainsa varuüksuse, 2. diviisi tagavarapataljoni õppekomando. Vastase suurtükitule alla jäänuna, tõmbusid mõlemad roodud Ruhja jõe taha. Jõe vasakkaldale üksi jäänud 3. rood pidi nüüd Ruhja mõisa maha jätma. Polkovnik Viktor Puskar käskis Ruhja evakueerida. Nausküla raudteejaama taandunud 10. ja 12. roodu riismed püüdsid korraldada kaitset punaste käes olnud Radenhofi ja seejärel Heringshofi (Eriņi) mõisa ees, kuid valgusid enamjaolt lihtsalt laiali. Uus kaitseliin suudeti moodustada Vilpulka–Kööna (Koņi) joonel.
Pealetung ööl vastu 25. aprilli Ruhjast edelas paiknenud 6. jalaväepolgu alamkapten Egbert Jürmanni I pataljoni lõigus, ei saavutanud algselt edu. Õhtul, kui ähvardati pataljoni seljatagust taanduti uuele kaitsejoonele. 6. jalaväepolgu alamkapten Aleksander Jaaksoni II pataljon, mis tegutses Ruhjast tükk maad ida poole, Härgmäe ümbruses lõi kõik pealetungikatsed tagasi aga pataljoni kuid 7. rood sunniti siiski Pikksaare (Piksāri) raudteejaamast taganema. Ruhjast Tallini tekkis ligi 40 kilomeetri laiune tühimik, Ruhja, Nausküla ja Pikksaare hõivamine andis enamlastele võimaluse jätkata edasitungi piki Mõisaküla–Valga raudteed Valga suunas.
26. aprillil võttis Mõisaküla–Valga liinil rindele jõudnud kitsarööpmeline soomusrong nr 2 Pikksaare jaama oma kontrolli alla. Vastulöögiks koondati 6. jalaväepolk, ratsapolgu tagavaraeskadron ja vene rood Tallinna tagavarapataljonist ja koostati Mõisakülaskitsarööpmeline soomusrong nr 4. Õöl vastu 27. aprilli vastupealetungi, mis nurjus täielikult ja seda 6. jalaväepolgu meeleolude tõttu. 2., 3., 9. ja osaliselt ka 4. rood keeldusid lahingusse minemast.
Kirbla lahingugrupi ülejäänud üksused jätkasid pealetungi ning 3. mail hõivasid Väike-Salatsi alevi ja Väike-Salatsi mõisa, ning olukord stabiliseerus Ruhja ruumis lõplikult.
5. mail pommitasid Lembit ja Tasuja Heinaste rannikut. 6. mai varahommikul suundusid Lembit, Tasuja, Kalevipoeg, Kalev ja Olev Heinaste suunal Pärnust. Keskpäeval alustasid Lembit ja Tasuja suurtükituld rannikule ja Kalev, Olev ja Kalevipoeg alustasid dessandi maabumist. Heinaste sadamat ja kaid kaitsnud punaväelaste raskekuulipildujad tõrjusid dessantpaadid ja punaväelased õhkisid hiljem sadamakaid. Dessantosad saadeti maale Ikla küla juures ja püüdsid edutult vallutada kaitstud Heinastet maismaalt. Heinaste sadamakaide õhkimise järel kadus võimalus maabuda dessandi soomusrongi ja soomusautoga. 9. mail pommitasid sõjalaevad Heinastet ja hävitasid raudteetaristu objekte, Heinaste raudteejaama ja silla Salaca jõel, pärast mida naasid Tallinna.
13. mail alustas Põhjakorpus polkovnik Anton Dzerožinski juhtimisel pealetungi Peterburi suunal. 16. mail sai Pihkva suunal tegutsenud Eesti rahvaväe 2. diviisi juht polkovnik Viktor Puskar kindral Laidonerilt korralduse tungida peale. 19. mai õhtul saadi rindejoone tagant 1. Eesti Kütidiviisi ülem Leonhard Ritti kiri, kes teatas, et eesti punakütid soovivad üle tulla Eesti rahvaväe poolele, avades rinde ja jättes Pihkva kaitseta. Ööl vastu 24. maid tulid Mitkovitsõ (Metkavitsa) küla (Petseri–Irboska maanteel) juures Eesti poolele üle diviisiülem Ritt ja brigaadiülem August Aints koos eesliinil olnud 1. eesti kütipolgu ühe roodu ja ratsakomandoga ning avanes tee sissetungiks Punaarmee tagalasse.
24. mail asusid Eesti armee 2. Diviisi üksused rünnakule Petseri ja Pankjavitsa vahelises lõigus. Piki Pihkva raudteed arendasid rünnakut Eesti neli soomusrongi ja piki Petseri–Irboska maanteedKuperjanovi partisanide pataljon kahe soomusauto (Vibulane ja Toonela) toetusel, neist lõunapool 7. jalaväepolgu üksused ning Riia–Pihkva kivitee rajoonis Scoutspataljon ja Sakala partisanide pataljon. Ootamatu rünnaku alla sattunud ja diviisi juhtkonna ülemineku tõttu juhtimiseta jäänud Punaarmee üksused ei suutnud tõhusat vastupanu korraldada. 1. Eesti Kütidiviisi I brigaadi üksused jäid täielikult ilma igasuguse operatiivse juhtimiseta, katkes side armee ja kütidiviiside vahel, mis tõi kaasa üleüldise koordineerimatuse ning diviisi I brigaadi üksused taganesid järgnevalt kogu rindel.
24. mail hõivasid soomusrongide dessandid Irboska raudteejaama, Kuperjanovi partisanide pataljon Irboska alevi ja Sakala partisanide pataljon Pankjavitsa küla. 25. juunil pealetung jätkus ja soomusrongid sundisid ägedas tulevahetuses taanduma Moglinoraudteejaama kaitsnud Punaarmee soomusrongi, pärast mida hõivasid dessantüksused ja kuperjanovlased nii Moglino raudteejaama kui ka Moglinomõisa. Õhtul jõudsid kuperjanovlased koos soomusautodega Pihkva lääneossa ning Punaarmee üksused taandusid linnast. 26. mail jõudsid Pihkvasse soomusrongid ja Peipsi laevastiku divisjoni suurtükipaadid. 24. mail pidas soomusrongide divisjon Pihkvas võiduparaadi.
Pihkva ja selle ümbruse haldamine anti üle vene Põhjakorpuse alampolkovnik Stanisław Bułak-Bałachowiczi väesalgale. Nende toetuseks jäeti Pihkvasse ka mõned eesti väeosad. Petseri–Irboska liinil alustati kaitsepositsioonide rajamist. Pihkva operatsiooni tulemusena jäi Punaarmee ilma olulisest teedesõlmest ning lakkas olemast suur osa eesti kommunistlikust kütidiviisist.
Punaarmee vastaste Eesti (valged jooned), Saksa-Läti (valged jooned), Saksa-Leedu (lillad jooned) ja Poola (sinised jooned) vägede pealetungisuunad 1919. aastal
Pealetung käivitus Aluliina suunal algas 27. mail. Haaravate manöövritega Pankjavitsa ja Mõniste all murti bolševike rinne läbi ning Aluliina langes Eesti vägede kätte juba 28. mai õhtul. 31. mail jõuti Gulbenesse, kus hõivati Gulbene (saksapäraselt Schwaneburg) raudteesõlm.
Pealetung jätkus Gulbenest lõunasse Krustpilsi (saksapäraselt Kreuzburg) sihis. Kuna vastupanu oli tagasihoidlik, siis jõudsid ratsaväelased 5. juunil Väina jõeni ning hõivasid lahinguta nii jõe paremkaldal asuva Krustpilsi kui ka teisel pool jõge paikneva Jēkabpilsi (saksapäraselt Jakobstadt). Kümne päevaga tegi Eesti ratsavägi 250 km pikkuse reidi.
5. juuniks olid Eesti väed Punaarmee käest vabastanud suurema osa Põhja-Lätist ning tsiviilvõim anti taas Kārlis Ulmanise Läti valitsuse kätte.
Landesveeri sõda
Pikemalt artiklis Landesveeri sõda5. juunist 1919 kuni 3. juulini 1919
Pihkva lahingud
24. mai varahommikul algas Eesti vägede pealetung kogu rindel Pihkva suunas. Scoutspataljon vallutas Irboska ja edasine lahingutegevus kulges Venemaa pinnal. Karamõševo raudteejaama vallutamisel satuti kokku hiinlastest komplekteeritud väeosadega ja Eesti Tallinna kommunistliku polguga, keda toetas ka punaste soomusrong. 30. juunil vallutasid 7. jalaväepolgu osad Ogurtsõ, Diktjari ja Mihaili külad. Juulikuus jätkusid lahingud Lõunarindel Pihkva piirkonnas Punaarmee üksustega. 16. juulil suruti Kalevlaste Maleva osad välja Suur- ja Väike-Fomkina ja Sahodsõ küladest, kuid hiljem vallutasid kalevlased need uuesti. 18. juulil vallutasid Scoutspataljoni osad Võdra, Jerusalimski ja Saprõgina (Saprõsko) külad. 18.-19. juulil pidas Kuperjanovi partisanide pataljon lahinguid pealetungiva vastasega Kebi ja Fomkina külade vahel. 19. juuli vallutasid Sakala Partisanide Pataljoni osad Bõstrova-Gora ja 20.juulil 6. jalaväepolgu ja Scoutspataljoni osad Sidova, Sorokino, Olhi, Iljina-Gora, Rõbova ja Vallaeva külad. 21. juulil jõuasid Kuperjanovi partisanid kell Karamõševo raudteejaama ja 6. jalaväepolgu ja Scoutspataljoni osad vallutasid Saroi küla ja Karamõševo jaama ning Laneva-Gora. 22. juulil vallutasid Kuperjanovi partisanid Saborovje ja Podsosenje külad ning 23. juulil vallutasid 6.jalaväepolgu osad Nikolskoja, Aleksandrovskoje, Hvajenka, Ivahnova ja Podperesje külad. 25. juulil vallutasid 7. jalaväepolgu osad ajutiselt Gribuhi, Suur- ja Väike-Petlujeva külad, Sjemki, Šarõ, Ogrutsõ, Žukova, Mihaili, Ostaši ja Plugi külad ning 27. juuli vallutasid Scoutid Nikolskaja küla. 29. juuli vallutasid 5. jalaväepolgu osad Gorantšarova mõisa ja 1. augustil vallutasid 5. jalaväepolgu osad Usadistše küla. 2. augustil aga jätsid 5.jalaväepolgu osad maha Makarova, Antonova, Gorantšarova ja Usadištše külad. 13. augustil vallutasid Kuperjanovi Partisanid vastupealetungiga Butilova ja Jamkina külad, 15. augustil jätsid 7. jalaväepolgu osad maha positsioonid Velikaja jõe ääres maha ja taandusid Irboska kindlustatud positsioonidele.
1919. aasta 16. augustil[6] alustas Punaarmee Lõunarindel pealetungi.
2. diviisi ja Soomusrongide divisjoni allüksused koos Vene valgetega pidasid kuni 24. augustini kaitselahinguid Pihkva ümbruses, 21. augustil jõudis Scoutspataljon Tšerjohha jõe liinile, kus vahetati välja vene Loodearmee Põhjaarmee üksuse poolt. 22. augustil jõudsid Scoutspataljoni osad Pihkvasse ja sealt Polkovoi raudteejaama. 23. augustil jõudsid Kuperjanovi partisanid Irboska alevisse. 24. augustil jätsid 7.jalaväepolgu osad maha Poddubje ja Novaja külad, kuid Kuperjanovlased vallutasid need aga sama päeva õhtuks uuesti ja 6. jalaväepolgu osad vallutasid Podosje, Ritoma ja Gorki külad. 26. augustil asus 6.jalaväepolk Irboska kindlustatud joonele (Podgramje-Iveritsa-Mursino-Zagrivje-Zababje-Sliisova külade joonel), mida oli hakatud ehitama juba suve hakul.
28. augustil vallutas Punaarmee uuesti Pihkva ja esimestena tungisid Pihkvasse XV armeeEesti kütivägedeÜksiku Eesti Kütibrigaadi2. Viljandi ja 5. Võru Kommunistlik Eesti Polk. Pärast Pihkva vabastamist suunati eesti kommunistlikud polgud Dvinski alla Poola vägede vastu[7] ja 31. augustil tegi Vene SFNV välisasjade rahvakomissar Georgi Tšitšerin ettepaneku Eestile rahuläbirääkimiste alustamiseks.
Vabadussõja lõpupoolel, 1919. aasta sügisel oli Eesti kindlustatud positsioonid umbes 1-3 km läänes hilisemast riigipiirist. Eesmine kaitsepositsioon oli Petserimaal põhjast lõunasse liikudes Vidovitši, Petški, Luki, Podgramje, Sagrivje, Volkova, Kassõgina, Velje järve joonel. Kaitsepositsioonidele ehitati inseneriväe töösalkade poolt välikindlustused valmis juba 1919. aasta suvel, umbes kolme kuu jooksul, enne vägede taandumist Pihkvast. Kõik valitsevad kõrgendikud olid Eesti poole käes, vaenlane oli surutud positsioonide ees laiuvale Velikaja jõe soisele madalikule.
Loodearmeesügispealetungi ajal oktoobris 1919. aastal sooritasid Eesti 2. Diviisi väed Lõunarindel alates 7. oktoobrist pealetungi Ostrovile ja Porhovile, et Loodearmee rünnakut Petrogradile lihtsamaks teha, aga karmide maastiku- ja ilmaolude tõttu need rünnakud ebaõnnestusid. 12. oktoobril vallutas Soomusrongi dessant Panjeva küla ja Kalevlaste Maleva Zaputšje küla. 5. jalaväepolgu osad vallutasid Vorosilova, Vedjugina, Gorneva, Kogileva(Kogieva), Boroviki, Babjakovo ja Oluhova külad ning 7.jalaväepolgu 2. ja 3. rood vallutasid Mihailovka, Kotja-Gora ja Goni külad. 13. oktoobril vallutasid 5.jalaväepolgu osad Vaškova ja Dulova külad ja Peipsi Sõjalaevastiku divisjon tegi dessandi Dvoretsil. 17. oktoobril vallutasid 5.jalaväepolgu osad Obrubi, Dubjagi, Šahintsõ, Vedjugina, Vorošilova, Borovki, Ljubätina, Juhnova, Babjakovo ja Arestova külad ning Kalevlaste Maleva osad vallutasid Zaputje ja Korlõ külad. Misjärel algas Eesti vägede teine pealetung Pihkva suunas, mille käigus Soomusrongide dessant vallutas Ostrovi, Ostraja-Kletka, Poddubje ja Makarino, Tokarjeva, Zapredini, Panjeva ja Prontsõva külad.
Sõjategevuspiirkonnad Vabadussõjas, jaanuar 1920
5. novembril 1919 algas kolmas pealetung Pihkva suunas, kus 6. jalaväepolgu tegi ebaõnnestunud pealetungi Batvina ja Pavlovi rajoonis, kuid 5. jalaväepolgu osad vallutasid Ledistše, Mursino ja Misugi külad ning 6. novembril soomusrongi dessant vallutas Feodorovka, Kuznetsova, Zolotuha, Podmonatje ja Neelova külad. Alanud Narva kaitselahingutegaViru rindel suunati Lõunarindelt Viru rindele 6. jalaväepolk ja 8. jalaväepolk.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.jpg)
.jpg)
