Paju lahing oli Eesti Vabadussõja ajal 31. jaanuaril 1919 Eesti Rahvaväe Tartu-Valga grupi ja Punaarmee Läti punaste küttide vahel Paju mõisa pärast toimunud lahing[1], millega otsustati sõjaliselt olulise Valga linna ja raudteesõlme langemine Eesti vägede kätte. Lahingus sai surmavalt haavata Eesti vägede rünnakut juhtinud Julius Kuperjanov.
1919. aasta jaanuari alguse murdelahingute järel alustasid Eesti väed vastupealetungi. Lõunarindel vallutati Punaarmeelt 14. jaanuarilTartu.[2] Punaarmee asus Tartu tagasivõtmiseks Valga ruumi lisajõude, sh läti punaseid kütte, koondama. Vastase ennetamiseks alustasid Eesti soomusrongid kiiret rünnakut Valga suunas. 17. jaanuaril vallutati Elva[3] ja Leebiku mõis.[viide?] 24.–25. jaanuaril saadeti soomusrongidele appi Julius Kuperjanovi juhitud partisanide pataljon, mis 25. jaanuaril vallutas Rõngu, Puka[3] ja Sangaste[viide?], 27. jaanuaril ajutiselt Tõlliste postijaama ning 27.–28. jaanuaril Sangaste raudteejaama ja -silla. Pealetungi aeglustasid kohatised Punaarmee vasturünnakud ja raudtee lõhkumine.[3]
Kindral Wetzeri 28. jaanuari päevakäsu järgi pidi 30. jaanuari hommikul algama Tartu–Valga grupi põhijõudude rünnak Valgale piki Tartu–Valga raud- ja maanteed ning Mõisaküla–Viljandi grupp samal ajal liikuma piki Pärnu–Valga kitsarööpmelist raudteed ja lõikama linnast lõunas Säde jõel läbi ühendustee Riia suunas.[3]
Valga hõivamisel oli suur sõjaline tähtsus. Sealt oli võimalik tungida edasi nii Pihkva kui ka Riia suunas ja saada oma kontrolli alla kitsarööpmeline Pärnu–Valga–Gulbene raudtee. Ühtlasi märkinuks see eesti–läti keelepiirile ja tulevasele Eesti Vabariigi lõunapiirile jõudmist.[3]
Paju mõisa esimene vallutamine ja tagasivallutamine
Kuna soomusrongid olid kinni purustatud Väike-Emajõe silla taga ja Põhja Poegade rügement jõudis raudteeõnnetuse tõttu Sangaste jaama alles 30. jaanuari õhtuks, siis alustasid ettenähtud ajal rünnakut vaid kuperjanovlased. Neil õnnestus hõivata Tõlliste postijaam[3] ja 3. roodul leitnant Johannes Soodla juhtimisel[viide?] tõrjuda Paju mõisast välja läti kütid.[3] Paju mõis oli Punaarmee viimane kaitsepositsioon Valga all. Paju mõis seisis väikesel kõrgendikul ja pakkus oma vanaaegsete paksude müüridega head kaitset. 1,5 kilomeetri kaugusel asetsev raudtee võimaldas enamlaste soomusrongidel vabalt opereerida.[viide?]
Kuigi Punaarmee juhatus oli ajaloolase Ago Pajuri andmetel selleks ajaks juba leppinud Valga kaotamisega, vajati sinna koondatud varade evakueerimiseks lisaaega. Nii anti 7. läti kütipolgu III pataljonile käsk Paju mõis tagasi vallutada ja seal kaitsepositsioonidele jääda. Õhtupimeduses ülekaalukate vägedega alustatud rünnakuga tõrjutigi mõisas asunud kuperjanovlaste 3. rood sealt välja.[3] Punaarmee soomusrongid avasid ägeda tule partisanide positsioonide ja Paju mõisa pihta. Valga suunalt tulistasid punaste suurtükipatareid. Südaööl järgnes üldrünnak. Paju mõisat rünnati korraga kolmest küljest.[viide?] Kaitsjate poolt appi kutsutud kuperjanovlaste 2. rood tulistas öises segaduses omasid. Lõpuks kui ka laskemoon otsa lõppema hakkas, jätsid Eesti väed mõisa maha. Ago Pajuri arvates võis lätlastele lisaindu anda teadmine, et nüüd võideldakse "põlise Lätimaa" kaitseks "võõraste sissetungijate" vastu.[3]
30. jaanuari õhtul, teadmata Paju kaotamisest, panid Hans Kalm, Julius Kuperjanov ja soomusrongide üldjuhi kohusetäitja kapten Anton IrvSangaste raudteejaamas toimunud nõupidamisel paika Valga vallutamise kava. Kalm pidas õigemaks oodata ära, kuni Mõisaküla–Viljandi grupp katkestab Valga ühendused tagalaga. Põhja Poegade rügemendi 2. pataljoni saatis ta üle Laatre ja IigasteValga–Pihkva raudteed läbi lõikama. Kuperjanovi pealekäimisel, kes tahtis Valga vallutamise au oma meestele saada, nõustus Kalm plaaniga, et linna läheb ründama Tartu–Valga maantee ja raudtee suunal Kuperjanovi partisanide pataljon nelja soomusrongi ja kuue suurtüki tuletoetusel. Reservi jäeti soomlaste 1. pataljon, kes pidi liikuma Kuperjanovi pataljoni järel. Rünnaku käsk anti välja kell 19.30.[3][4]
Osapoolte jõud lahingus
Hans Kalm, lahingus osalenud Eesti väeüksuste juhataja
Eri andmetel osales lahingus Eesti poolel Kuperjanovi partisanide pataljonis 300 meest,[5] kuni 200 võitlejat 5 kuulipildujaga[2] või 180 tääki 5 kuulipildujaga,[3] Põhja Poegade rügemendi pataljonis 600–700 meest[5] või umbes kuni 200 meest 9 kuulipildujaga[2] ja suurtükipatarei.[5][3][6]Hannes Walteri hinnangul oli ründajaid kokku 700 meest.[7]
Paju mõisa kaitses peamiselt Läti nõukogude kütidiviisi7. Läti Bauska kütipolgu III pataljon[2]Emīls Vītolsi juhtimisel. Lisaks oli kaitsel veel ühe Läti kütipolgu ja ühe vene polgu väiksemaid osi.[viide?] Punaarmeel oli mõisas ja selle lähemas ümbruses eri andmetel 600–800 meest,[5] kuni 300 võitlejat umbes 10 kuulipildujaga[2] või umbes 300–350 tääki ja kuni 12 kuulipildujat.[3] Hannes Walter on Paju mõisa kaitsvate punaväelaste arvuks hinnanud 1200 võitlejat.[7] Neid toetas soomusrongi kuulipilduja, üks ebatäpse tulega suurtükk[5][3] ning soomusauto.[5]
Lahingu käik
Paju lahingu skeem
Paju mõisa kaotamisest kuulnud Kuperjanov, kes ei tahtnud anda vastastele aega jõudu koguda, olevat kohe 31. jaanuari varahommikul soovinud mõisat rünnata, kuid tal polnud pealetungikäsku ega soomlaste suurtükiväe toetust, ka soomusrongidel polnud käsku teda oma tulega toetada. Urmas Salo arvates olekski varahommikuses hämaruses toimunud pealetung ilmselt edukam olnud.[8] Hans Kalm aga ootas teateid vastaste taganemisteede, Riia ja Pihkva raudteeliinide läbilõikamise kohta, et pärast suurem sõjasaak saada. Loodetud teateid aga ei tulnud ja kui lõunarinde staap nõudis edasitungi, siis andis ta kell 10.45 Kuperjanovile ja soomlaste suurtükiväe ülemale korraldus vallutada Paju mõis, et sinna paigutatud suurtükkidega seejärel ise Säde raudteesild purustada. Õhtul paika pandud pealetungiplaane Kalm ei muutnud, Urmas Salo arvates ei osanud tema ega Kuperjanov hinnata Paju mõisa kaitsepositsiooni võimalusi ja olulisust Valga kaitsel.[3][8][9]Peeter Kaasiku arvates nii Kalm kui Kuperjanov alahindasid vastaseid ja eeldasid, et Punaarmee põhijõud on Valgas.[2] Kuperjanov olevat käinud rünnakuks abijõudu küsimas soomusronge juhtinud Anton Irvelt,[viide?] kuid viimane olla soovitanud oodata, kuni raudteesild taastatud.[2][6] Side puudumise ja maastiku metsasuse tõttu polnud võimalik tal toetada ka suurtükitulega.[viide?]
Kell 11.45 jõudis pealetungikäsk Kuperjanovini ning kell 12.40 (mõnedel andmetel 12.10) saatis Kuperjanov 2. ja 3. roodu rünnakule, 1. rood jäi reservi. Rünnakut toetas juba varem alanud suurtükipatarei tuli.[3][6] Nõukogude vägede soomusauto sai kohe lahingu alguses suurtükitabamuse ja langes rivist välja.[5] Kuperjanov kasutas otserünnaku taktikat, mis oli talle seni edu toonud ja kirjas ka algses lahingukäsus.[2][6] 3. rood koos 1. roodu rühmaga leitnant Johannes Soodla ja Nikolai Piibu juhtimisel[viide?] liikus Vare talu poolt mõisa poole.[2] Punaväelased lasid neil läheneda 400–500 m kauguseni ning avasid siis püssi- ja kuulipildujatule. Ründajad heitsid lumme pikali ja jäid sinna paigale, pääsemata edasi ega tagasi.[3] Lahingu algusfaasis sai surmavalt haavata ja viidi lahinguväljalt ära 3. roodu juures olnud Julius Kuperjanov.[10]
Lahingus surmavalt haavata saanud Julius Kuperjanov, Tartu partisanipataljoni ülem
Vasakul, jõepoolsel tiival alustas 2. rood leitnant Eduard Saare juhtimisel eri andmetel kell 13 või 14 tormijooksuga pealetungi, mille käigus jõuti välja küll mõisa viljapuuaiani, kuid nii mõisast kui soomusrongilt avatud punaväelaste tules kaotati kõik ohvitserid ja kümmekond sõdurit.[2][3][11] 2. rood taganes, mõisa kaitsjad asusid vasturünnakule ning surusid kuperjanovlased tagasi ja suurtükipatarei oma positsioonidelt välja.[2][3] Punaste kätte jäid taganenud roodu surnud ja haavatud, kes kõik (sh leitnant Saar) tapeti.[viide?] Samal ajal kui Läti punaväelaste tähelepanu oli hõivatud kuperjanovlaste 2. rooduga, alustas uut pealetungi 3. rood, mis jõudis korraks välja mõisa hooneteni, kuid seejärel taandus. Lahinguväljale jõudnud Põhja Poegade I pataljoni ülem Erkki Hannula saatis neile appi oma 1. kompanii, kuid ka see taganes ägedas tõrjetules. Järgnes punaväelaste vasturünnak. 3. rood tegi uue pealetungikatse, mida toetas soomlaste 3. kompanii, kuid lahingusse pööret see ei toonud.[2][3]
Õhtuhämaruses, kell 16.30, õnnestus kuperjanovlastel ja soomlastel ühiselt mõisaparki tungida ning pärast käsivõitlust kogu mõis hõivata. Punaväelaste pataljoniülem andis mõisa kaitsnud lätlastele, kes olid täitnud oma ülesande Valga evakueerimiseks aega võita, käsu taanduda.[3][2]
Lahing oli üks sõja verisemaid. Eesti poolel oli langenuid 34, hiljem haavadesse surnuid 12, teadmata kadunuid 2 ning haavatuid ja põrutada saanuid 92. Punaarmee kaotas langenute, haavadesse surnute ja teadmata kadunute (ilmselt lahingu lõpus tapetute) näol ligi 30 meest, haavatuid oli vähemalt 40.[3][12][13] Soomlased tapsid kõik taganenud lätlaste poolt haavatuna mahajäetud punakütid.[5] Vanemas ajalookirjanduses ja mälestuses on Punaarmee kaotusi mitmekordselt suurendatud.[12] On räägitud 64–300 sõduri kaotamisest.[viide?] Hiljem varjas nõukogude propaganda üsna kiivalt oma hukkunute arvu vähendades seda märgatavalt[14]. Sõjasaagiks langes 12 kuulipildujat.[viide?] Eesti poole kaotused olid ennekõike vabatahtlike seas, kelle võitlusmoraal oli märgatavalt kõrgem kui mobiliseeritutest formeeritud väeosadel.[2]
Pärast lahingut tapsid soomlased mõisa keldris varjul olnud kaheksa tsiviilisikut.[3] Ago Pajuri arvates oli põhjus see, et neid peeti punasteks,[3] Hanno Ojalo arvates tehti seda aga eksikombel või lahinguagaruses.[5] Tapetutelt äravõetud väärtesemed (taskukellad) jagasid tapjad omavahel.[3]
Lahingu tulemused
Paar tundi pärast Paju mõisa vallutamist sai valmis raudteesild ja soomusrongid hakkasid liikuma Valga suunas.[viide?] Öösel jätsid punaväed Valga maha, olles enne seda jõudnud suurema osa varadest välja vedada ning raudtee pumbajaama ja ümbruskonna sillad õhku lasta. 1. veebruaril jõudsid linna kuperjanovlased ja Põhja Pojad.[3]
Valga hõivamisega takistati seal bolševike punast terrorit ning katkestati side Lätimaal asuva Punaarmeega ja selle stabiilne varustamine.[viide?]
Eesti väed nihutasid Valga kaitse linnast 5–10 km eemale ja seal asus kaitsele 3. jalaväepolk. Tartu Partisanide pataljon, mis oli kandnud raskeid kaotusi jäeti pärast Valga vallutamist linna puhkusele, viidi edasi varusse Mõisakülla ja nimetati hiljem langenud ülema järgi Kuperjanovi Partisanide Pataljoniks.[viide?]
Hinnangud
Paju lahingule antud hinnangutes on esile toodud Valga vallutamise tähtsust, kuid Eesti poole kaotusi on peetud ülemäärasteks, süüdistades selles Julius Kuperjanovit või Hans Kalmi. Ago Pajuri arvates ei tundu keset päeva toimunud otserünnak üle lageda lumise välja kõrgendikul kivihoonetes kindlustunud arvuliselt ülekaaluka ja tehniliselt tugeva vaenlase vastu ilma soomusrongide toetuseta kõige mõistlikum otsus.[3] Peeter Kaasik peab küsitavaks otserünnaku mõtekust olukorras, kus Punaarmee ka ilmselt ilma selle lahinguta oleks Valgast lahkunud. Eesti poolel tehtud vigadena nimetab Kaasik nõrka luuretegevust, vastase alahindamist, kiirustamist ja plaanidest liiga jäigalt kinni pidamist.[2] Teisalt on Ago Pajur arvanud, et ei Kuperjanovil ega Kalmil olnud toona enda ega vastase tugevusest selget ettekujutust, hiljem oleks Punaarmee võinud täiendust saada ja Nõukogude võimu kestmine oleks paljudele inimestele uusi kannatusi toonud.[3]
Peeter Kaasik on Paju lahingut nimetanud "kõige kangelaslikumaks episoodiks Vabadussõjas", kuna tegu oli erandliku juhtumiga, kus tugipunkt vallutati n-ö laupkokkupõrkega (mitte tiivalt haaramisega), ilma märkimisväärse suurtükitule toeta ning arvuliselt üsna võrdse vastase vastu.[2]
Mälestuse jäädvustamine
Paju lahingu mälestussammas
Mõte püstitada Paju lahinguväljale mälestusmärk tekkis 1930. aastal. 1932. aastal võttis teema üles kindral Nikolai Reek. Monumendi autor on arhitekt Georg Saar. Mälestussamba püstitamise tarbeks korraldati üleriigiline korjandus. 12. juunil 1938 pani kindral Johan Laidoner Paju monumendile nurgakivi. 1940. aastal valmis monumendi muldkeha, kuid Nõukogude okupatsiooni tõttu jäi mälestussammas avamata. Alles 30. jaanuaril 1994, Paju lahingu 75. aastapäeval, avas president Lennart Meri valminud mälestussamba.[viide?]
Film “Leitnant Kuperjanov Paju lahingus”
Paju lahingu ohvrite mälestuse jäädvustamiseks on 2024. aastal valminud Olev Tederi stsenaariumi käsikirja ainetel film „Leitnant Kuperjanov Paju lahingus“, mis on Kuperjanovi tegevust käsitlevate dokumentaal-õppefilmide seriaali esimene osa. (Teine osa on “Leitnant Kuperjanov Kikka lahingus” (2024), kolmas osa “Leitnant Kuperjanovi partisanide tegevus Puurmanis ja Tartu vabastamine” (2025).)[14]
Filmi loomisel on kasutatud arhiividokumentide, raamatute, ajakirjade ja ajalehtede artiklite materjale Paju lahingu kohta. Leitnant Kuperjanovi tegevuse kohta on rahva hulgas levinud mitmeid väljamõeldisi, mis põhinevad ebausutavatel ning isegi naiivsetel allikatel. Need allikad avaldati kiiresti pärast Vabadussõda eesmärgiga varjata lahingu ohvrite suurt arvu põhjustanud valede otsuste tegijaid. Paju lahingu ohvrite arv sõltus valikust, kas seista inimelu kaitsel või eelistada sõjasaaki. Seega on filmi kaasatud ka neid fakte dokumentidest, mida on vähem avaldatud või üldse eiratud, kuid aitavad kokku seada sündmuste loogilist käsitlust[15][16]. Filmis on 30/31. jaanuari sündmusi kajastatud kronoloogilises järjestuses ning filmilõike ja fotosid esitatakse koos teksti pealelugemisega.[viide?]
Väärlegendid Paju lahingu kohta
Luuletaja ja kirjanik Henrik Visnapuu[17]: "Valga vallutamise järelpäeval seadsin sammud Põhja Poegade staapi. Hans Kalm oli väga erutatud ja vihane. Kui ta kuulis, et tulen Postimees ja Vaba Maa poolt, ei tahtnud ta minuga üldse kõnelda. Aga ta ei saanud ka ütlemata jätta, mis ta südamel pakitses. Nõnda ta võttis minult sõna, et ma tema kõnelusest midagi ei kirjutaks ja rääkisime siis umbes 2 tundi. Mis mulle sellest pikast vestlusest olulist on meelde jäänud, see oleks järgmine. Kõige päält oli Kalm põhjalikult kuri eesti ajakirjanduse ja Peastaabi peale, kes tema vastu intrigeerib ja tema teened maha salgab, kirjutades need Kuperjanovile ja ta partisanidele. Eriti tige oli Kalm Postimees pääle, kes olevat tema teened kirjutanud kõik eestlaste arvele. Ta ähvardas oma rügemendiga tagasi sõita ja frondi jumala hoolde jätta. „Mina Valga võitsin ja võin ta enamlastele tagasi anda“, ütles ta."[viide?]
Olgu siinkohal esitatud üks kirjandusest[18] rahva hulka levinud väärlegend, kus Julius Kuperjanov olevat hommikul kella 9 ajal tormanud pataljoniga üle lageda välja vastasele peale ja põhjustanud selle rumala teoga suure ohvrite arvu. Tuleb mainida, et pealetung mõisale algas siiski pärast kella 12 ning enne seda tegid punased paremal tiival kaks pealetungikatset, mis suruti maha. Leitnant Kuperjanov oli kui mitte päris esimene haavatu sel päeval, siis üks esimesi, kes tund pärast pealetungi algust surmava haava sai. Seega puudus tal võimalus põhjustada veel 112 haavatu ja 42 hukkunu tekkimise.[19] Tava kohaselt ei pidanuks pataljoni ülem üldse viibima eesliinil, vaid juhtima lahingut virgatsite abil ohutust kaugusest. Ainult kohusetunne ja ülimalt kõrge ohutase olid need, mis sundisid Kuperjanovit viibima oma alluvate kõrval, kes teda jäägitult usaldasid ja kuulasid. Pataljonil tuli kõrgema käsu kohaselt[15] astuda lahingusse ilma abivägedeta ja soomlaste kahurpatareide tule all oludes, kus pataljoni kaugus vastase lähima positsioonini (rehevaremed) oli vaid ligikaudu 350 meetrit (500 sammu).[viide?]
Ka soomusrongide ülem kapten Anton Irv olevat palunud hommikul leitnant Kuperjanovit mitte alustada rünnakuga ilma soomusrongide toetuseta.[20][21] Arhiividokumentides puudub kinnitus, nagu oleks leitnant Kuperjanov kavatsenud isepäiselt alustada rünnakut. Pealetungi katse tegi kell 9 ja 9.50 esimesena siiski vastane[15], mille kuperjanovlased tõrjusid. Kapten Irve esitatud palve näib veider ka seetõttu, et eelmisel õhtul toimunud operatiivnõupidamise otsusena määras kolonel Kalm üsna selgelt ja üheselt oma alluvatele: pealetungi algus järgneb minult[15]. Seda pealetungi alguse käsku ootas leitnant Kuperjanov oma Laane talu[22] staabis varahommikust alates. Seega ei ole kapten Irve palve Kuperjanovile tõene ega sobi loogilise ajakava raamidesse. Võib ka olla, et kapten Irv polegi midagi rääkinud ning väidetav palve on pärast kapten Irve hukkumist lisatud.[viide?]
12. juunil 1938 pani kaitsevägede juhataja kindralmajor Johan LaidonerPaju lahingu mälestussamba jalamile nurgakivi. Ühtlasi toimusid ehitatava monumendi muldkeha juures Vabadusristi Vendade Ühenduse X päevad. Oma kõnes mainis Laidoner: „Vaatamata sellele, et Paju lahingus langes rivist välja meie võitlevate vägede kohapealne üldjuht leitnant Kuperjanov …“ Tuleb siiski tunnistada, et leitnant Kuperjanov ei olnud meie võitlevate vägede kohapealne üldjuht. Tartu-Valga grupi ülem oli kolonel H. Kalm, kellele allusid Põhja Poegade rügement, Kuperjanovi partisanide pataljon, Tartu vabatahtlike pataljon ja neli soomusrongi.[16] Samal üritusel esitas kolonelleitnant Johannes Soodla, kes juhtis Paju lahingus 3. roodu,[23] lahingust ülevaate sadadele kuulajatele. Soodla kriitilise tooniga sõnavõtu katkestas kindralmajor Laidoner omapoolsete arusaamadega tollasest olukorrast ja võimalustest,[24] millega püüti taas pehmendada otsustajatest tulenevaid lahingu juhtimise vigu.[viide?]
Väärlegende vürtsitas omapoolsete väljamõeldistega ka nõukogude ajakirjandus.[25] Seetõttu usutakse veel tänagi, et leitnant Kuperjanovit tulistasid oma sõjamehed või soomlased. Kuperjanovi alluvate arvukus Puurmanist kuni Pajuni oli kokku 1224 sõjameest,[26] kes kõik on nimeliselt teada. Kui tulistas keegi omadest, siis poleks saanud tema nimi teadmata jääda. Pealegi viibis Kuperjanov lumes lamajate taga ning kuul liikus vasakust õlavarrest alla paremasse puusa. Soomlased saabusid lahinguväljale aga siis, kui regi haavatud Kuperjanoviga neile tee peal vastu sõitis.[viide?]
↑ 16,016,1Meie vägede operatiivne ja taktikaline juhtimine vastupealetungi kestel lõunarindel 1919 jaanuaris ja veebruaris. Ernst Õunapuu. Tallinn 1939
↑Vabadussõja Ajaloo Komitee. Luuletaja ja kirjanik H. Visnapuu :Põhja poegadel
↑L. Vaska. Mälestused. Vabadusristi Vendade Ühenduse päevad. Tuna 2002/1.
↑Alleks Vallner. Ühe rahvusliku legendi purunemine. Valga 20.01.1976.
↑Olev Teder, Urmas Salo. Leitnant J. Kuperjanovi alluvuses Vabadussõjas viibinud Kuperjanovi partisanide salga ja partisanide pataljoni liikmete nimekiri ajavahemikul 23.12.18. - 31.01.1919.
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
_emblem.png){kind=small}
