Reola lahingut loetakse üheks murdepunktiks Eesti Vabadussõjas. Lahingu käigus lõid Eesti väed tagasi Punaarmee Tartu taasvallutamise katse[3].
Eellugu
1919. aasta jaanuaris Tartu vabastamise järel edenesid Eesti väed Puhja-Nõo-Reola-Haaslava-Luunja joonele ja kavatsesid pealetungi jätkata. 16. jaanuaril 1919 liikusid soomusrongid ja kuperjanovlased piki raudteed Valga suunas. 2. jalaväepolgu osad liikusid samal ajal Luunjast üle Kriimani ja Võnnu Räpina suunas. Tallinna kaitsepataljon liikus Tartust üle Igevere ja Vana-Kuuste Põlva suunas. Eesmärk oli vaenlane Lõuna-Eestist välja ajada.
Lahingu käik
Punaväe 6. läti kütipolgu allüksuste pealetung algas 16. jaanuaril 1919 Vana-Kuuste suunalt ja 16. jaanuari õhtuks vallutasid Tartu vallutamiseks koondatud löögigrupi Punaarmee üksused Reola mõisa ning sundisid Tallinna kaitsepataljoni I ja IV rood[4]Ülenurme suunas Ülenurme mõisa taanduma. 4. roodu ülem sai vastase suurtükimürsust haavata. Reola mõisa kaitses Tallinna kaitsepataljoni 1. rood, sellest paremal paiknesid 2. rood ja kooliõpetajate rood; mõisa taga varus seisis 4. rood, 3. rood oli jäetud Tartusse reservi.
16. jaanuari keskpäeval alustasid Punaväe üksused pealetungi katsega Tartut tagasi vallutada ja vallutasid õhtuks Reola mõisa ning lahingukogemuseta Reolas seisnud Tallinna kaitsepataljon oli sunnitud tagasi tõmbuma. Sama päeva õhtul saabus Ülenurme mõisa 2. diviisi ülem polkovnik V. Puskar ning koos kohapealsete üksuste ülematega kavandas vastupealetungi, Reola ja Vana-Kuuste mõisate taasvallutamiseks. Pealetung pidi algama järgmine hommik kell üheksa.
17. jaanuari hommikul läksid Eesti väed Reola all pealetungile ning Tallinna kaitsepataljoni ja 2. jalaväepolgu osad vallutasid Reola mõisa õhtuks tagasi.
Tallinna kaitsepataljonile tehti ülesandeks tungida Reola mõisa peale põhja poolt, 2. jalaväepolgu osadele anti käsk tungida peale ida poolt. 2. jalaväepolgu II pataljoni 5. ja 6. roodu osad liikusid Ülenurmelt üle Mädasoo Haaslava vallamaja juurde ja sealt Ignase kaudu punastele seljataha. Hommikul kell kaheksa jõuti Ignase tallu ja seal jaguneti kaheks, 5. rood suundus Reolasse ja 6. rood liikus edasi Vana-Kuuste suunal. Pataljoniülem, alamkapten Eduard Liibus jäi Igevere küla Ignase tallu. Tallinna kaitsepataljon pidi ründama selja tagant Vana-Kuuste mõisat.
Reola mõisas asunud Punaväe üksused taganesid Reola mõisast ja 17. jaanuaril võttis Tallinna kaitsepataljon koos 2. jalaväepolgu allüksustega Reola tagasi ja kätte saadi ka eelmisel päeval maha jäänud raskesuurtükk ning likvideeriti seega oht Tartule.
.svg){kind=small}
