Novembris 1917 loodi Tallinnas üle-eestimaaline punakaardi keskkomitee. Loodi salgad linnades, alevites, mõisates. Iga salka nimetati tema asukoha järgi: Tallinna punakaart, Tartu punakaart, Aseri vabriku punakaart jne. Suuremad salgad jagunesid roodudeks, roodud jagunesid rühmadeks ja rühmad jagudeks. Punakaardi koosseisus oli ainult jalavägi, laskurüksuste näol, ühes väikesearvulise kuulipildujate osaga (rühmadega). Tallinna Punakaart koosnes kuue linnarajooni töölistest. Igas rajoonis oli 1–3 punakaardi roodu, hiljem loodi iga roodu juurde ka kuulipildujate komandod. Detsembris 1917 oli Tallinnas punakaardi salkades 2000 meest, Tartus 200 ja Narvas 300. 1918. aasta veebruari alguses juba umbes 5000 inimest.[1]Eesti Punakaardi juhtorganiks oli Punakaardi keskkomitee, mis asus Tallinna Tööliste majas (Suur-Karja tänav 18), staabiülemaks oli bolševikGeorg Teder.
29. jaanuaril 1918 võttis Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee sõjaväe osakond vastu otsuse Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee ja eesti väeosade laialisaatmiseks ning hakati looma 1. Tallinna Punast Polku, kuhu kogunes 400 meest. Jaanuaris alustati ka Narvas ja Tartus punaste polkude formeerimisega. Narva polku astus 45. jalaväediviisist üle saja mehe ja Tartu polku kogunes üle 200 mehe. 21. veebruaril 1918 lahkuti Tartust, kuna koos punakaardi ja Tartu polguga oli koos veidi üle 200 mehe.
Punakaart ja Saksa vägede pealetung
21. veebruaril1918 avaldas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esimees Jaan Anvelt mobilisatsioonikutse kõikide maakondade ja valdade nõukogudele, kus igast vallast kutsuti vähemalt 50 vabatahtlikku, kes tuli 7 päeva toiduvaruga Tallinna toimetada. Punakaardisalgad asusid võitlusse Saksa okupatsioonivägedega. Oli kavatsus peatada Saksa armeeRistil. 22. veebruaril suundusid punakaartlased raudteed mööda Riisiperesse, kus kohtasid esmakordselt Saksa regulaararmee võitlejaid ning taganesid lahinguta õhtu kella 9-ks Keilasse. 23. veebruaril 1918 toimus Keilas vahemikus 16:00 kuni 18:00 lahing brigaadikomandör Andrei Põllu juhtimisel Haapsalust Tallinna poole liikunud Saksa vägedega. Lahingu võitsid sakslased. Lahingus langes 45 ja sai haavata 15 punakaartlast. Kuivõrd puudus igasugune sõjaõigusest tulenev alus pidada punakaartlasi võitleva riigi sõjaväelasteks, käsitleti neid sõjakurjategijatena ning seetõttu lasksid saksa sõjaväelased järgmisel päeval pärast lahingut maha kolm samal õhtul tabatud lahingust osa võtnud isikut.
Veebruaris 1918 lahkus koos Balti laevastikuga Helsingi kaudu Petrogradi umbes 4000 eestlast. 25. veebruaril jõudsid Saksa väed (8. armee) Tallinna ja 4. märtsiksNarva. Rakvere, Narva, Aseri, Jõhvi ja Petrogradi Tartu-Putilovi punakaardi salgad osutasid vastupanu Jõhvi lähedal 28. veebruaril ja seejärel taandusid Narva alla, pidades seal 2. ja 3. märtsil kaitselahinguid. Saksa vägede survel taganesid Punakaardi salgad Jamburgi, kus neist moodustati esimesed Eesti kütivägede väeosad. Viljandi, Tartu, Rakvere, Narva ja teised punakaardi võitlussalgad taganesid Venemaale läbi Narva ning koondati Jamburgi piirkonda nn partisanisalkadena Punaarmee Põhja piirkonna tõkkevägede koosseisus.
Jaan Sihver, Eesti Punase Kütiväe Nõukogu esimees.
24. ja 25. veebruaril 1918 Tallinnast Helsingisse evakueerunud eesti bolševikud ja punakaartlased kogunesid 2. märtsil 1918 Helsingi Punakaardi hoonesse miitingule, kus otsustati formeerida Punaarmee eesti väeosad. Kohe registreeris end 300 vabatahtlikku, väeosade edasiseks formeerimise kohaks valiti Petrograd. Moodustatud Punaarmee eesti väesalk jaotati viieks grupiks. Helsingis olles sai väesalk soome bolševikelt ka esimesed relvad. Petrogradi jõudes võeti salk 5. märtsil 1918 Punaarmee formeerimisstaabi poolt Üksiku Tallinna Eesti kommunistliku pataljonina arvele ja varustamisele ning arvati Punaarmee 1. korpuse koosseisu.
1918. aasta mai lõpul, kui olukord Venemaa kodusõjaIdarindel muutus Tšehhoslovakkia korpuse ja Vene valgekaartlaste eduka pealetungi tõttu Siberis bolševike võimule kriitiliseks, saadeti Üksik Tallinna Eesti Kommunistlik Pataljon Idarindele Lõuna-UuraliteMiassi linna piirkonda. Pataljoni koosseisus oli ligemale 1000 meest. Pataljon koosnes neljast kütiroodust, kuulipildujakomandost, ratsaluure- ja jalaluurekomandost, sidekomandost, sapöörikomandost ja majandusosakonnast. Pataljonikomandör oli Jakob Palvadre.
Petrogradi jäi maha nn tagavararood, ehk väike osa seltsimehi ülesandega täiendada pataljoni abivägedega. Tagavararoodu komandöriks nimetati endine ohvitser Leisit ja komissariks H. Rebane. Tagavararoodu komplekteerimise korraldajaks sm. J. Kasemets ja esitajaks Petrogradi nõukogusse Aleksander Jea[4], Petrogradi 1. linna rajooni nõukogusse Mihkel Kuulbach, Eduard Otter ja August Jea. Tagavararood saatis oma Uuralis võitlevale pataljonile kaks korda täiendust erisalkadena.
Mais 1918 ühinesid Jamburgis Tartu-Putilovi partisanisalgaga Eestist väljataganenud Tartu ja Rakvere punakaardisalgad August Lillakase juhatusel ning üksus nimetati ümber Tartu-Putilovi pataljoniks, mis Jamburgi pataljoni liitmisega 29. mail 1918 muudeti 5. Tartu-Jamburgi polguks.[5] Polkude ülesandeks oli piirivalve, alates Soome lahest kuni Oudovani.
Augustis 1918 reorganiseeriti Idarindel asuv Üksik Tallinna Eesti Kommunistlik Pataljon 1. Tallinna Eesti kommunistliku kütipolgu I pataljoniks ning selle juurde moodustati Petrogradis II pataljon,[6] I pataljoni juurde ratsaeskadron ja oktoobris-novembris raskesuurtükkide patarei. Kütipolgu komandöriks nimetati Leonhard Ritt, komissarideks Aleksander Jea ja Heinrich Teder,.
1918. aasta novembri lõpus formeeriti Narva pataljon ümber 156. kütipolguks ning polgus olevad eestlased saadeti Petrogradi tagasi, kus nad määrati uude 46. Narva kütipolku. Viimane oli samuti 14. Narva polgu järglane. Kui polgu I pataljon saadeti rindele, jäi II pataljon Gattšinasse. Selle juurde formeeriti uus I pataljon ja 29. oktoobril 1918 nimetati 14. Narva polk ümber 46. kütipolguks. 23. novembril 1918 kuulus 46. Narva kütipolgu koosseisu 1400 meest ja 14 kuulipildujat.
28. novembril 1918 vallutas Punaarmee Jaanilinna ja Narva ning Narvas kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun, moodustati ETK Nõukogu ja nõukogu Sõjaväevalitsus. Sõjaväevalitsuse juhatajaks määrati Jaan Anvelt ja sõjaväevalitsuse nõuandjaks August Kork.
31. detsembril 1918 kuulutas Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu Sõjaväevalitsus välja aastatel 1894–1898 sündinud meeste sundmobilisatsiooni ETK kontrolli all olevatel territooriumitel, mis teostati Narva, Tartu ja Võru piirkonnas.
Jaanuaris 1919, pärast Punaarmee vägede pealetungi takerdumist Põhja-Eestis, formeeriti ümber Nõukogude Venemaa Läänerinde7. armee6. Kütidiviis, mille III brigaad moodustati 52. Kütipolgust (endine Tallinna kommunistlik kütipolk), 54. Kütipolgust (endine 3. Tartu kütipolk[7]) ja 53. Kütipolgust (endine Viljandi kommunistlik kütipolk), mille kolmandaks pataljoniks liideti endised Soome kütipataljon ja Soome kütirood.
14. veebruaril 1919 formeeriti Staraja Russas (hiljem Luugas) 5. (alates 15. märts 1919 6. eesti kommunistlik kütipolk. Formeeritavale kütipolgule pani aluse madruste dessantsalgaga liitunud umbes 80 vabatahtlikku. Madrused läksid endistele teenistuskohtadele tagasi. 25. aprillist 1919 kuulus 6. kütipolk 1. Eesti Kütidiviis 2. brigaadi koosseisu ning asus pealetungile Irboska–Petseri raudteest põhjas, kuid löödi tagasi kandes suuri kaotusi. 23. mai 1919 kuulus 6. kütipolgu koosseisu 200 meest Velikije Luki ümbruses.
18. veebruaril 1919 moodustati Punaarmee ülemjuhatuse käskkirja alusel 1. Eestimaa Kütidiviis (1-я Эстляндская стрелковая дивизия'x), kuhu kuulusid: 1. Tallinna Eesti kommunistlik kütipolk (1-й Эстонский стрелковый коммунистический полк), 2. Viljandi Eesti kommunistlik kütipolk (2-й Эстонский стрелковый коммунистический полк), 3. Tartu Eesti kommunistlik kütipolk (3-й Эстонский стрелковый коммунистический полк), 4. Narva Eesti kommunistlik kütipolk (4-й Эстонский стрелковый коммунистический полк), 5. Võru Eesti kommunistlik kütipolk (5-й Эстонский стрелковый коммунистический полк),6. Eesti kommunistlik kütipolk(6-й Эстонский стрелковый коммунистический полк).[8]
Eesti kütiväed lahingutes Vene kodusõjas
Tallinna kütipolk
Üksik Tallinna Eesti Kommunistlik Pataljon (Ревельский эстонский коммунистический отдельный батальон) saadeti 1918. aasta mai lõpul Idarindele Uuralite piirkonda. Petrogradist Jakob Palvadre juhtimisel teele asunud pataljon jõudis 8. juunil Jekaterinburgi ja 10. juunil Zlatousti-Miassi piirkonda ja pidas Uurali väerindel peamiselt taandumislahinguid. "Idarindel võitlevad Smolnõi eestlased kaotasid poole oma koosseisust, kuid võitlesid nagu lõvid...".[9]
Augustis 1918 reorganiseeriti Üksik Tallinna Eesti Kommunistlik Pataljon 1. Tallinna Eesti Kommunistliku Kütipolgu I pataljoniks, selle juurde suunati ka Petrogradis moodustatud II pataljon, I pataljoni juurde moodustatud ratsaeskadron ja raskesuurtükkide patarei. 1918. aasta oktoobris siirdus kergesuurtükiväedivisjoni 1. patarei koos 1. Tallinna kütipolgu II pataljoniga Idarindele, kus nad osalesid sõjategevuses Reinholds Bērziņši juhitava 3I armee 4. Uurali diviisi 4. Troitski brigaadi koosseisus.
Pataljon osales sõjategevuses (Šaljai raudteejaama juures jt) kuni 23. novembrini, mil nad suunati Põhjarindele Narva alla, kuhu nad jõudsid 25. novembril 1918.
Tartu ja Narva kütipolgud
Aprillis 1918 saadeti pataljonist üks roodAugust Männioksa juhtimisel Soome piirile appi ümberpiiratud soome punakaardisalgale.
Augustis 1918 algas Jamburgi ümbruses ülestõus bolševike vastu. Tartu ja Narva kommunistlikud kütipolgud olid Moloskovitsõ-Volossovo piirkonnas, kus surusid maha bolševikevastased rahvarahutused maha.
1918. aasta augustis võitlesid Tartu ja Narva kütipolk Vologda piirkonnas ja Põhjarindel[10]Arhangelski all Inglise-Ameerika vägede vastu. Narva kommunistlik pataljon vallutas Šenkurski linna. Polk asus Põhjarindel kuni novembrini 1918, millal see toodi uuesti Eesti Vabadussõja väerindele. Tartu polgu I pataljoni ülem August Lillakas teenis Põhjarindel esimese eestlasena Punalipu ordeni. Kangelasliku võitluse eest anti Tallinna ja 3. Tartu Kommunistlikule Eesti Polgule lahinguliste teenete eest punalipud.[9]
Lisaks otsesele sõjategevusele teenisid eestlastest moodustatud relvaformeeringud ka nõukogude ja kommunistliku partei kaitse ja valveüksustena. Siberis Samaras tegeles Gustav Kudebergi juhitud punaarmeelaste salk VK(b)P Samara Linnakomitee julgestamisega.
Jaanuaris 1919 jõudsid Punaarmee 6. kütidiviisi alla kuulunud eesti kütipolgud Anijani, kus Priske lahingu tulemusel oli 1. Tallinna Eesti Kommunistlik kütipolk sunnitud põgenema, jättes maha kogu voori. Priske lahing oli Vabadussõja pöördepunkt, kus eesti vägede taganemine Tallinna poole lõppes ja algas vasturünnak Punaarmee väljatõrjumiseks Eesti piiridest. Pärast lisaformeerimist märtsis 1919 koondati eesti punaväed kahe brigaadiga eesti kütidiviisi ja neid rakendati lahingutes Petseri –Võru suunal (nn Pihkva väegrupp). 7. armee koosseisust eraldatud väeosadest ja eesti kütidiviisist moodustati lõpuks Eesti Punaarmee.[11]
1919. aasta märtsist kuni augustini võitlesid kütiväeosad Eesti Vabadussõjas Narva, Tartu, Võru ja Pihkva all. Augusti teisel poolel hõivas Punaarmee Lõunarindel Pihkva uuesti ja esimestena tungisid Pihkvasse 2. Viljandi ja 5. Võru Kommunistlik Eesti Polk. Pihkvast suunati eesti kommunistlikud polgud Dvinski alla Poola vägede vastu. Eesti ratsapolgust formeeriti kaks divisjoni. 1. ratsadivisjoni komandöriks sai Jüri Portsmuth ja 2. ratsadivisjoni komandöriks Johannes Roman.
Sama aasta augustist septembrini pidasid kütipolgud kaitselahingud Daugava jõe joonel. 1919. aasta aprilli lõpus saadeti ratsapolk Marienburgi rindelõiku, kus peeti ägedaid lahinguid.
Lahingutes Eesti kaitseväe ja Punaarmee vägede vahel mais 1919 Pihkva all jooksis Eesti poolele üle 1. Eesti Kütidiviisi I pataljoni 2. polk (u 700 sõdurit), koos 1. Eesti Kütidiviisi ülema Leonhard Riti, pataljoniülema ja polguülemaga, misjärel reformiti diviis ümber Üksikuks Eesti Kütibrigaadiks.
Oktoobris 1919 formeeriti Üksik Eesti Kütibrigaad uuesti Eesti Kütidiviisiks ning viidi 15. armee juhataja A. Korgi käsul 8.–16. oktoobrini Daugavpilsi piirkonnast üle Vene kodusõja LõunarindeleOrjoli piirkonda, kuid ratsapolk saadeti Petrogradi alla Judenitšipealetungi peatama. Pärast Oudova vallutamist ja Judenitši rünnaku tagasilöömist saadeti ratsapolk Lõunarindele kütidiviisile järele. Ratsapolk paiknes Aleksandrovski linnas.
Lõunarindel osalesid kütiväed oktoobris pealetungides Orjoli all, novembris 1919 Kurski all, detsembris 1919 Belgorodis ja Izjumis, jaanuaris 1920 Berdjanskis, Mariupolis. 20. oktoobril, pärast ägedat lahingut, murdis Orjoli linna 5. Võru Kommunistlik Polk, kuhu hiljem jõudsid ka Läti diviisi osad. Orjolis ja Kurskis oli linna garnisoni ülemaks Jakob Palvadre. Orjolist peale pidas Eesti diviis Lõunarinde 13. armee koosseisus vahetpidamata visasid lahinguid, hõivas 18. novembril Kurski linna, 7. detsembril Belgorodi ja 8. detsembril ühes 3. diviisiga Vovtšanski linna, 22. detsembril jõuti Izjumi. 7. jaanuaril 1920 jõudis Eesti diviis Aasovi mere kallasteni, kus hõivas ühes 42. diviisi väeosadega Mariupoli linna. Pärast lühikest puhkust suunati diviis jälle lahingutegevusse Perekopi alla Peter von Wrangelli ja Nestor Mahno vägede vastu.[9]
19. oktoober 1919 oli diviisi koosseisus 3247 tääki, 70 mõõka, 11 suurtükki. Diviisi ülem oli pärast Leonhard Riti ülejooksmist Jakob Palvadre, staabiülem Ivan Leht, komissarid: Aleksander Reimets, Ivan Tamm, diviisikomissar I/J. Hansing, suurtükiväe ülem Heinrich Teder.[12] Diviisi koosseisus oli neli eesti polku, suurtükiväedivisjon, venelasest moodustatud 86. kütipolk ja Petrogradi Putilovi vabriku töölistest moodustatud 1. töölispolk (Всевобуч (всеобщее военное обучение), milles oli kokku 2600 sõdurit.
Kodusõja vältel omistati lahinguliste teenete eest 1. Tallinna Kommunistlikule Eesti Polgule 4 punalippu, 2. Viljandi Kommunistlikule Eesti Polgule 3 punalippu ja 3. Tartu Kommunistlikule Eesti Polgule 2 punalippu. Mitmed võitlejad autasustati Punalipu ordeniga.
31. detsembril 1919 sõlmiti vaherahu Nõukogude Venemaaga ja sõja lõpetas 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahu.
Aprillis 1920 saadeti ratsapolk Perekopi alla Voskressenski külasse, kus polk reorganiseeriti. Eesti Kütidiviis saadeti laiali 14. märtsil 1920. Edelarinde käskkirja põhjal arvati eesti kütidiviisi I brigaadi staap 46. kütidiviisi koosseisu ning II brigaadi polgud liideti 46. kütidiviisi 136. brigaadi koosseisu, sealhulgas 5. Võru kütipolk 408. kütipolguga. Eesti Kütidiviisi I ratsapolgu võitlejad astusid 8. punaste kasakate ratsadiviisi V. Primakovi juhtimise alla. Selle diviisi 6. polk koosneski peamiselt eesti punaarmeelastest — ratsaväelastes, kes võtsid osa Ukraina vabastamisest.[13] Eesti kütiväed likvideeriti 1920. aasta märtsis.[10]
Ukraina Nõukogude Tööarmees
14. märtsil 1920 viidi Edelarinde käskkirja põhjal 1. ja 3. Eesti polk üle Ukraina Nõukogude Tööarmeesse. Eestlasi määrati ka teiste Ukraina Tööarmee väeosadesse, polgukomandör M. Rebane UTA 2. brigaadi ja Nikolai Juuse selle polgu komandöri adjutandiks.
Eesti väeosad osalesid Ukrainas viljarekvireerimistes.[14] 26. juulil 1920 Ukrainas (tänapäeva Harkivi oblastiKrasnohrad) Poltava kubermanguKonstantinovgradi linna lähedal Verhne-Lannaja küla juures vangistasid Nestor Mahnole allunud väed Ukraina Tööarmee 7. eesti tööpolgu voori koos nende poolt transporditava ja valvatava varaga. Mahnolaste poolt hukati 91 inimest sh roodu komandör Kikemägi (Кикемяги), kaks rühmakomandöri ja staabitöötajad. Brigaadikomissar Riuhkrandi ja komissari J. Mahmastali ettekande alusel Tööarmee staabile teatati: "Mahnolaste vangist põgenenud 7. tööpolgu punaarmeelaste ja polgukomandöri andmetel raiuti paljud punaarmeelased surnuks kaitselahingus, suur osa aga vangistati elusana ning rivistati üles Verhne-Lannaja küla juures, kus vangistatute seast kutsuti välja kõik eestlased, lätlased, juudid ja kommunistid, kes raiuti mõõkadega surnuks".[15]
Eesti punaste küttide lahingukoosseisud
11.05.1918 – 782 meest; Üksik Tallinna Eesti kommunistlik pataljon, Smolnõi, Petrograd
oktoober 1918 – 934 tääki, 4 miinipildujat, 6 kuulipildujat; 15. Tartu polk, Põhjarinne, Arhangelsk
23.11.1918 – 1250 meest, 19 kuulipildujat, 6 miinipildujat, 110 hobust; 15. Tartu polk, Jamburg
23.11.1918 – 1400 meest, 14 kuulipildujat; 46. Narva kütipolk, Jamburg
23.11.1918 – 730 meest, 9 kuulipildujat; 2. Viljandi Eesti kommunistlik kütipolk, Jamburg
2.12.1918 – 850 meest, 15 kuulipildujat; 1. Tallinna Eesti kommunistlik kütipolk, Narva
2.12.1918 – 120 mõõka, Eesti ratsaeskadron, Jamburg
20.02.1919 – 171 komandöri, 4832 meest, 985 hobust; 6. diviisi III (Eesti) brigaad, Pihkva
1.06.1919 – 157 komandöri, 2645 meest, 1624 tääki, 42 kuulipildujat, 11 miinipildujat, 542 hobust; 1. Eesti Kütidiviis, Pihkva
juuli 1919 – 4865 meest (2825 tääki ja mõõka, 675 suurtükiväelast), 57 kuulipildujat, 17 suurtükki, 9 miinipildujat; Üksik Eesti Kütibrigaad, Pihkva
17.09.1919 – 5147 meest, sh suurtükiväelased (2188 tääki, 266 mõõka), 75 kuulipildujat, 12 suurtükki; Üksik Eesti Kütibrigaad, Daugavpils
15.10.1919 – 7181 meest (3247 tääki, 114 mõõka, 68 kuulipildujat, 11 suurtükki); Eesti Kütidiviiis, Lõunarinne, Orjol[16]
27.03.1920 – 25 tääki, 40 mõõka; Eesti Kütidiviiis, I Eesti brigaad, Lõunarinne, Perekop [17]
↑Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis (1917–1920). Eestimaa KP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut. NLKP Keskkomitee Marksismi-Leninismi Instituudi filiaal. Eesti NSV TA Ajaloo Instituut. Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1982, teine köide, lk 337.
↑Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis (1917–1920). Eestimaa KP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut. NLKP Keskkomitee Marksismi-Leninismi Instituudi filiaal. Eesti NSV TA Ajaloo Instituut. Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1982, teine köide, lk 114.
↑Tallinna Eesti kommunistline polk., Edasi: Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 91, 20 november 1928.
.svg){kind=small}
