Jakob Palvadre

Jakob Palvadre (27. aprill 1889 Tõlliste vald, Korijärve küla – 11. oktoober 1936 Leningrad) oli Eesti poliitik ja Nõukogude sõjaväelane.

Noorus ja perekond

Jakov Palvadre kasvas üles Sangaste Korijärve küla Kalomatsi (Meiga) keskmiktalu perepojana. Kümnest lapsest kasvas üles kuus poega: Rein (1875–1960) – tulevane taluperemees ja seltsitegelane, Jaan (1881–1957) – rahvakooliõpetaja, talunik ja vallavanem, Peeter (1884–1928) – raudteeametnik, Anton (1886–1942) – jurist ja riigitegelane, Jakob – punane väejuht ja ajalooprofessor, Juhan (1892–1977) – gümnaasiumiõpetaja ja koolidirektor.

Tegevus enne Esimest maailmasõda

Jakob õppis Karula kihelkonnakoolis ja Valga linnakoolis, lülitus nagu vennadki revolutsioonilisse liikumisse. Sangaste kihelkonnas oli 1905 üsna tormiline. Suur osa sotsiaaldemokraatliku meelsuse levitamisel Sangastes oli tollastel Riia vaimuliku seminari õpilastel Anton Palvadrel ja Rein Eliaseril (1885–1941). 1906 astus ta VSDT(b)P Valga komiteesse, kus oli noorte organiseerija kuni 1908. Lühiaegse arreteerimise tõttu oli ta 1907 sunnitud linnakoolist lahkuma. Sooritanud eksternina rahvakooliõpetaja eksamid, oli ta aasta kodukohas Iigaste vallakooli õpetaja. Sügisel 1909 viibis lühikest aega Tartus ja Pärnus, kus töötas ajalehe Meie Kodumaa toimetuses. 1910 sai ta koha Virulase toimetusse Tallinnas, kus aasta lõpul sotsiaaldemokraatlikus tegevuses süüdistatuna vangistati. Viibinud üle aasta eeluurimisvanglas, mõisteti ta 1912 Riias Liivimaa sotsiaaldemokraatide vastu peetud suurprotsessil õigeks. Jakob Palvadre kaitsmine sel protsessil oli debüüdiks advokaadina vend Antonile, kes aastatel 1907–1908 oli ühe 1905. aastal peetud kõne pärast ka ise kaheksa kuud kindlusvanglas istunud. Pärast protsessi võeti Jakob kohe sõjaväkke ja saadeti Ida-Siberisse sapööriväeossa, kust ta vabanes kevadel 1914.

Kui puhkes I maailmasõda, võeti Jakob uuesti sõjaväkke. Valitsusvastase enamliku kihutustöö eest kaardiväe sapööripataljonis edelarindel vahistati ta 1916. aasta lõpul.

Tegevus revolutsioonikeerises

Veebruarirevolutsioon vabastas Jakob Palvadre trahviroodust ja ta valiti polgukomitee esimeheks. Septembris 1917 saadeti polk rindelt pealinna, kus ta lülitus VSDT(b)P Petrogradi Eesti organisatsiooni tegevusse. 1917. aasta oktoobris valiti Jakov Palvadre soldatitekomitee esimeheks ning esitati ka Asutava Kogu kandidaadiks bolševike poolt.

Kui Saksa okupatsioonivägede eest Tallinnast evakueerunud bolševikud ja punakaartlased märtsi algul 1918 Petrogradi jõudsid, alustati seal neist eesti kommunistliku pataljoni formeerimist, kuhu astus ka Jakob Palvadre, kes rindemehena 1. Tallinna kommunistliku pataljoni (1-го Таллинского эстонского коммунистического батальона) komandöriks valiti. Suve hakul 1918 saadeti Jakob Palvadre juhitud pataljon Smolnõi kaitselt Uurali rindele, tšehhi leegionäride[küsitav] ja valgekaartlaste vastu. 1918. aasta aprillis valiti Jakob Palvadre VK(b)P KK Eesti Osakondade Keskkomiteesse.

1918. aasta mais Ufaa kubermangus toetas bolševike võimu, Uurali rindel admiral Aleksandr Koltšaki vägede vastu Eesti kommunistliku pataljoniga (Эстонский коммунистический батальон) [1],[2].

8. juunist 1918 sõdis Jakob Palvadre Lääne-Siberis Tšehhoslovakkia korpusega.

Eesti Vabadussõda

Saksa okupatsiooni lõpus Eestis sügisel 1918, saadeti novembri keskpaiku 1918 Eestisse ka Jakob Palvadre, kelle ülesandeks oli relvastatud mässu organiseerimine Tallinnas.

20. aprillist 1919 Eesti Töörahva Kommuuni Eestimaa Punaarmee Sõja-revolutsiooninõukogu (РВС Эстляндской Красной Армии) liige;

Tulemusteta tagasi Venemaale jõudnud, kerkis Jakob Palvadre aga jälle eesti punaste kütipolude etteotsa. 20. aprillist 1919 määrati ta Eesti Töörahva Kommuuni Eestimaa Punaarmee Sõja-revolutsiooninõukogu ehk nn. Eesti Punaarmee sõjanõukogu liikmeks (РВС Эстляндской Красной Армии) ja 24. maist 1919 1. Eesti Kütidiviisi ehk Eesti Punase Kütidiviisi (hiljem brigaadi) komandöriks, staabiülem Andrei Põld [3],[4], kellena jõudis Pihkvamaal sõdida ka Eesti Vabariigi sõjaväe vastu.

5. juunil 1919 osales ta Eesti Töörahva Kommuuni laialisaatmisel.

Venemaa kodusõda

Pärast Punaarmee ja Eesti kommunistliku sõjavägede väljatõrjumist Eesti territooriumilt viidi Palvadre juhitav Eestimaa kütidiviis Venemaale Kurski piirkonda, kus ta novembris 1919 osales Eestimaa kütidiviisiga Kurski linna vallutamises (oli 19.–29. oktoobril 1919 Kurski linna komandant [5].[1]), Belgorodi ja Izjumi vallutamisel.

1920. aastal läks ta erru sõjaväest, tervislikel põhjustel – haigestumise tõttu plekilisse tüüfusse veebruaris 1920, kuu enne Eesti Kütidiviisi kui rahvusväeosa likvideerimist vastavalt Tartu rahulepingule.

Tegevus NSV Liidus

Osaledes 17.–19. aprillil 1920 Petrogradis peetud VK(b)P KK Eesti Osakondade Keskkomitee (likvideeriti 1929) konverentsil, kus valiti taas (esmakordselt aprillis 1918) Eesti Osakondade Keskkomitee liikmeks.

1920–1925 tegutses, kes paralleelselt aastail 1922–1924 Petrogradi ülikoolis ajalugu õppides, ajaloo ja marksismi-leninismi õpetajana Eesti Töörahva Ülikoolis ja Lääne Vähemusrahvaste Kommunistliku Ülikooli Eesti osakonnas.

Jakob Palvadre artikleid ilmus ajakirjanduses ning ta kirjutas ka selliseid teoseid nagu "Uuem ajalugu klassivõitluse seisukohalt" (1922), "Imperialistlik sõda" (1924), "Trotskismi alused ja leninism" (1925). Tema vaated läksid lahku 1920 asutatud ja kõigi Eesti organiseeritud tööliste esindamisele pretendeeriva EKP tegelaste Jaan Anveldi, Hans Pöögelmanni jt. seisukohtadest.

Sügisel 1924 valiti Palvadre Leningradi Riikliku Ülikooli ajaloodotsendiks ja 1927 korraliseks professoriks. 1926 ilmus temalt tõsine uurimus "1905.–1907. a. revolutsioon Eestis".

1928–30 oli Palvadre ülikoolis ühtlasi ajaloo-keeleteaduskonna dekaan ja 1930–31 Ajaloo-Filoloogia Instituudi juhataja. 1931 määrati ta Kommunistliku Akadeemia Leningradi osakonna Ajaloo Instituudi asedirektoriks. 1932 sai ta ajalooprofessoriks ja kateedrijuhatajaks Leningradi Nõukoguliku Ülesehitustöö Instituudis.

Lahkhelid[6] süvenesid eriti pärast kommunistide mässukatse mahasurumist Eestis 1. detsembril 1924. Mässus osalenud Palvadre ja nn. fontannikud ehk palvadristid (Peeter Peterson, Artur Vallner, Voldemar Vöölmann) süüdistasid EKP tegelasi blankismis ja nimetasid mässu tantsuks tööliste laipadel. Palvadristidele aga heideti ette lubamatult rahvuslikku hoiakut (rahvusdemokratismi) ja ägedas võimuvõitluses tõrjuti nad 1928. aastaks poliitilistelt juhtkohtadelt NSV Liidus tegutsevates eesti organisatsioonides kõrvale.

1935. aastal Kommunistliku Internatsionaali Rahvusvaheline Kontrollkomisjoni otsustas[7]: Kuna Palvadre, olles ÜK(e)P ridades, kogu aeg võttis osa fraktsioonilisest võitlusest EKP juhtimise vastu ja seisis selle võitluse eesotsas, olles noor partei liige ja astudes Vana enamlaste Seltsi, kuigi tal selleks õigust polnud, kasutas seda oma seisukorda Seltsis fraktsiooniliseks võitluseks, tarvitas selles võitluses sklokalise (tülinorimise) võtteid ja faktiliselt ühines parteile vaenuliste ollustega (Salmi meestega), ei allunud kõrgemate partei organite otsustele fraktsioonilise võitluse lõpetamise üle, siis on sm. Palvadre ära teeninud parteist väljaheitmise, kuid arvesse võttes sm. Palvadre osavõttu kodusõja frontidel valgete vastu RKK ei tõsta üles sm. Palvadre parteist väljaheitmise küsimust ja kuulutab talle valju noomituse hoiatusega, et vähemagi katse puhul uuesti alustada grupilikku võitlust, ta heidetakse parteist välja; tal keelatakse ära end segada Eesti asjadesse. RKK peab kohaseks sm. Palvadret tööle saata väljapoole Leningradi ja Moskvat[8].

Sidemed Eesti suguvõsaga

Sel ajal katkes "raudse eesriide" tõttu lõplikult side vendadega Eestis. 1921 oli teda Petrogradis teel Moskvasse külastanud vend Anton, I Riigikogu sotsiaaldemokraatliku rühma juht, hiljutine töö- ja hoolekandeminister, tulevane Riigikohtu liige ja Eesti Vabariigi õiguskantsler 1938–1940, kes hukkus 1941. aasta küüditamise ohvrina Venemaal. Vennad jäid kirjavahetusse kuni jaanuarini 1932, kusjuures A. Palvadre saatis vennale tema palvel Eestis ilmunud ajalooteoseid.

26. mail 1936 Jakob Palvadre arreteeriti. Teda ja teisi fontannikuid süüdistati tol ajal levinud vandenõus-trotskismis, spionaažis Eesti vabariigi kasuks.

11. oktoober 1936 pandi rahvavaenlaseks tunnistatud JP koos saatusekaaslastega pargasele ja uputati Neevasse[küsitav]. Represseeriti ka tema pere.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Революция защищается. — Свердловск: Сред.-Урал. кн. изд-во, 1989. Взгляд сквозь годы http://militera.lib.ru/h/revolutsiya_zaschischaetsya/02.html
  2. ↑ http://student.pgta.ru/wwwpages/02b2z/selihova/istory/1915-1919.htm[alaline kõdulink]
  3. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. detsember 2005. Vaadatud 25. novembril 2008.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  4. ↑ Ударники против Ударников. Орловско-Кромская операция 10-27 октября 1919 г. http://www.rustrana.ru/article.php?nid=19639[alaline kõdulink]
  5. ↑ КУРСКАЯ ЭНЦИКЛОПЕДИЯ, http://www.mke.su/
  6. ↑ GRUPILIKKUSE VASTU RAHVUSVAHELISE KONTROLLKOMISJONI OTSUSE PUHUL, Edasi : Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 106, 6 august 1935
  7. ↑ Rahvusvahelise Kontrollkomisjoni otsus Eesti küsimuse kohta, Edasi: Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 106, 6 august 1935
  8. ↑ Palvadre, Jakob Karil p, Edasi: Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 106, 6 august 1935

Välislingid

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!