Kõrgõzstan

Kirgiisi Vabariik kirgiisi Кыргыз Республикасы (Kõrgõz Respublikasõ) vene Кыргызская Республика[1] (Kõrgõzskaja Respublika)
Kõrgõzstani lipp Kõrgõzstani vapp
Riigihümn	"Ak möngülüü aska"
Pealinn	Biškek
Pindala	199 951 km²
Riigikeel	kirgiisi
Ametlikud keeled	vene
Rahvaarv	6 694 200 (2021)[2]
Rahvastikutihedus	33,5 in/km²
President	Sadõr Džaparov
Peaminister	Akõlbek Džaparov
Iseseisvus	31. august 1991
SKT	10,931 mld $ (2022)[3]
SKT elaniku kohta	1607 $ (2022)[4]
Valuuta	Kõrgõzstani somm (KGS)
Ajavöönd	maailmaaeg +5
Tippdomeen	.kg
ROK-i kood	KGZ
Telefonikood	996

NASA satelliidifoto põhjal tehtud pilt Kõrgõzstanist

Kõrgõzstan (ka Kirgiisia)^[5] on merepiirita riik Kesk-Aasias. Piirneb Kasahstani, Usbekistani, Hiina ja Tadžikistaniga.

Riigi ametlik nimi on Kirgiisi Vabariik. Iseseisvumisest kuni 1993. aasta 5. maini oli ametlikuks nimeks Kõrgõzstani Vabariik.

Asend

Kõrgõzstani territoorium ümbritseb kuut eri mõõtu enklaavi, millest neli kuulub Usbekistanile ja kaks Tadžikistanile. Suurima, Usbekistanile kuuluva enklaavi pindala on üle 300 ruutkilomeetri, elanikke on seal üle neljakümne tuhande. Kõrgõzstanile omakorda kuulub pisike, umbes 600 elanikuga eksklaav Usbekistanis Fergana lähistel.

Suurem osa territooriumist jääb Tian Shani mäestikusse, mis jagab riigi kaheks kultuuriliselt erinevaks ja poliitiliselt kohati vastanduvaks piirkonnaks.

Riigi lõunaosa hõlmab viljaka Fergana oru idapoolse osa.

Loodus

Kõrgõzstanist saab alguse Sõrdarja. Riigi suurim järv on Õsõk-Köl ja kõrgeim tipp Hiina piiril asuv Džengiš.

Ajalugu

Kõrgõzstani ala läks Venemaa kontrolli alla 19. sajandi teisel poolel ning liideti Turkestani kindralkubermanguga. 1918. aastast oli tänapäeva Kõrgõzstani ala osa Turkestani ANSVst. 1924 loodi Kara-Kirgiisi autonoomne oblast, mis 1925 nimetati Kirgiisi autonoomseks oblastiks. 1926–1936 oli samades piirides Kirgiisi ANSV. 5. detsembril 1936 loodi Kirgiisi NSV.^[6] Nõukogude ajal tõmmatud piirid ei järginud etnilise ega geograafilise sidususe loogikat.

Akajevi autoritaarne režiim kukutati tulbirevolutsiooni käigus 2005. aasta märtsis. 2005. aastal toimunud presidendivalimised võitis endine peaminister Kurmanbek Bakijev. Ta valiti 23. juulil 2009 toimunud presidendivalimistel tagasi teiseks ametiajaks. 2010. aasta aprillis Bakijev kukutati. 2010. aasta juunis kiitis rahvahääletus heaks presidendivõimu kärpiva põhiseaduse.

Riik

Haldusjaotus

Kõrgõzstani oblastid

Kõrgõzstan jaguneb halduslikult seitsmeks oblastiks ja kaheks keskalluvusega linnaks.

Oblastid	Keskalluvusega linnad
Batkeni oblast Džalal-Abadi oblast Narõni oblast Oši oblast Talasi oblast Tšüj oblast Õsõk-Köli oblast	Biškek Oš

Riigikaitse

Rahvusvahelised suhted

Venemaa õhujõududel on sõjaväebaas Kantis, Ameerika õhujõududel Manasi lennujaamas.

Sisejulgeolek

Kõrgõzstani sisejulgeolekuasutuste ühenduse moodustavad: Kõrgõzstani julgeolekunõukogu, peaministri aparaadi kaitse- ja õiguskaitseasutuste osakond, riigikaitse teenistus, rahvuslik julgeolekuteenistus, Kõrgõzstani siseministeerium.

Vabaühenduse Freedom House 2017. aasta aruandes "Freedom in the World", mis kaardistab maailma riikide demokraatia olukorda, oli Kõrgõzstani indeks 37 punkti 100st, millega liigitati riik kategooriasse "osaliselt vaba".^[7]

Keel

Riigikeel on kirgiisi keel, vene keelel on ametliku keele staatus. Enamik pealinna elanikest räägib vene keelt emakeelena, asjaajamine käib enamasti vene keeles.

Majandus

Kõrgõzstan on vaene, domineeriva põllumajandussektoriga riik. 2004. aastal jäi 40% elanikest vaesuspiiri alla. 2005. aastal oli põllumajandusega hinnanguliselt hõivatud 48% tööjõust. Peamised põllumajandussaadused on puuvill, tubakas, vill ja liha, eksporditakse neist suuremas mahus vaid esimest kahte. Majandus sõltub olulisel määral kulla ekspordist.^[8]

Kõrgõzstan oli esimene SRÜ riik, mis võeti Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks.^[8]

SKT elaniku kohta oli 2010. aastal 2200 USA dollarit.^[8]

Umbes kolmandik majanduslikult aktiivsetest elanikkonnast on suundunud töömigrandina välismaale, põhilisteks sihtriikideks on Venemaa ja Kasahstan.^[9]

Rahvastik

CIA hinnang Kõrgõzstani rahvaarvule 2011. aasta juulis on 5 587 443. Rahvastiku mediaanvanus on 25. Linnades elas 2010. aastal 35% elanikest.^[8]

1999. aasta rahvaloenduse andmetel olid 64,9% riigi elanikest kirgiisid, 13,8% usbekid, 12,5% venelased, 1,1% hueid, 1% ukrainlased ja 1% uiguurid. 64,7% rääkis esimese keelena kirgiisi keelt, 13,6% usbeki keelt, 12,5% vene keelt, 1% huei keelt.^[8]

Umbes 75% rahvastikust on muslimid, 20% vene õigeusku.^[8]

Kirjaoskuse tase 1999. aastal oli 98,7%.^[8]

Vaata ka

• Džogorku Kengeš
• 2010. aasta Kõrgõzstani parlamendivalimised
• Kõrgõzstani jalgpallikoondis
• 2010. aasta etnilised kokkupõrked Lõuna-Kõrgõzstanis
• 2011. aasta Kõrgõzstani presidendivalimised

Viited

1. Kõrgõzstanis ametlikult kasutatav nimekuju, muidu on vene keeles levinud nimekujud Киргизская Республика, Киргизия
2. Maailmapanga andmebaas
3. https://data.worldbank.org/indicator/NY.GDP.MKTP.CD?locations=KG, vaadatud 14.12.2023.
4. https://data.worldbank.org/indicator/NY.GDP.PCAP.CD?locations=KG, vaadatud 14.12.2023.
5. Eesti Keele Instituut. Päring kohanimeandmebaasist.
6. "Kommunistlik diktatuur Kõrgõzstanis (1918-1991)". Communist Crimes.
7. "Kyrgyzstan. Country report". Freedom in the World. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. mai 2017.
8. "CIA World Factbook". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. november 2015. Vaadatud 5. mail 2011.
9. Kyrgyzstan Inquiry Commission Report.

Kirjandus

• Olev Remsu, Islam ja diktatuurid. Venemaa ja Kesk-Aasia, Go Group 2010

Välislingid

• Marko Mihkelson. Verise võimuvõitluse tagamaad, Postimees, 12. aprill 2010
• Opposition in Kyrgyzstan claims power after storming government buildings, CNN, 6. oktoober 2020