PROFILBARU.COM

John Bardeen
Sünniaeg	23. mai 1908; Madison, Wisconsin, Ameerika Ühendriigid
Surmaaeg	30. jaanuar 1991 (82-aastaselt); Boston, Massachusetts, Ameerika Ühendriigid
Rahvus	ameeriklane
Abikaasa	Jane Maxwell (1938–1991)
Lapsed	James M. Bardeen; William A. Bardeen; Elizabeth Greytak;
Alma mater	Wisconsini-Madisoni Ülikool (1928; magistrikraad 1929); Princetoni Ülikool (doktorikraad 1936);
Teadlaskarjäär
Tegevusalad	füüsika
Töökohad	Bell Telephone Laboratories; Illinoisi Ülikool;
Doktoritöö	"Quantum Theory of the Work Function"
Tunnustus	Stuart Ballantine'i medal (1952); Oliver E. Buckley Condensed Matter Prize (1954); Nobeli füüsikaauhind (1956); National Medal of Science (1965); IEEE aumedal (1971); Nobeli füüsikaauhind (1972); ForMemRS (1973); Lomonossovi suur kuldmedal (1987); Harold Pender Award (1988);

John Bardeen (/bɑːrˈdiːn/; 23. mai 1908 Madison – 30. jaanuar 1991 Boston) oli Ameerika Ühendriikide füüsik ja elektriinsener. Ta on ainus, kes on saanud Nobeli füüsikaauhinna kaks korda: 1956. aastal koos William Shockley ja Walter Brattainiga transistori leiutamise eest ning 1972. aastal koos Leon N Cooperi ja John Robert Schriefferiga fundamentaalse panuse eest ülijuhtivuse teooriasse.

Transistori leiutamine oli suur läbimurre elektroonikatööstuses: see võimaldas infoajastu tekkimise ning andis tõuke peaaegu iga elektroonikavidina arengule, alates telefonidest ja lõpetades rakettidega. Bardeen pälvis ülijuhtimise arenduse eest teise Nobeli auhinna. Ülijuhtivuse teooriat kasutatakse tänapäeval tuumamagnetresonantsis ja magnetresonantstomograafias (MRT). 1990. aastal võis John Bardeeni leida ajakirja Life nimekirjast “100 selle sajandi mõjukaimat ameeriklast”.

Elukäik

John Bardeen sündis USA Wisconsini osariigi pealinnas Madisonis 23. mail 1908 Charles Russell Bardeeni, Wisconsini Meditsiinikõrgkooli arstiteaduskonna dekaani teise pojana. J. Bardeen sai alg- ja keskhariduse Madisonis. Ta sai keskharidustunnistuse 15aastaselt, ehkki oleks võinud keskkooli lõpetada isegi paar aastat varem. See oli osaliselt tingitud ema surmast ja sellest, et ta võttis samal ajal teises keskkoolis lisakursusi. 1923. aastal astus ta Wisconsini ülikooli. Bardeen otsustas õppida inseneriks, sest talle meeldis matemaatika ning ta ei soovinud olla samasugune akadeemik nagu tema isa. Samuti arvas ta, et inseneridel on töö osas head tuleviku väljavaated.

Bardeen sai Wisconsini ülikoolis bakalaureuse kraadi 1928. aastal elektrotehnika valdkonnas. Juba 1929. aastal sai Bardeen tänu andekusele ja suurele töövõimele samas valdkonnas magistrikraadi. Magistrikraadi saamisel aitas teda juhendaja professor Leo J. Peters.

Bardeen jäi mõneks ajaks Wisconsini oma teadmisi täiendama, kuid läks varsti tööle Pittsburghi Gulf Oili firmale kuuluvasse Gulfi teaduslaborisse. Aastatel 1930–1933 töötas ta seal geofüüsikuna. Üsna varsti kaotas ta selle töö vastu huvi ning läks Princetoni ülikooli matemaatikat ja füüsikat õppima. 1936. aastal valmis Bardeeni doktoritöö tahkisefüüsika teemal füüsiku Eugene Wigneri kaasabil. Enne doktoritöö valmimist pakuti Bardeenile tööd Harvardi ülikoolis, kus ta töötas kolm aastat (1935–1938) tulevaste Nobeli auhinna laureaatide John Hasbrouck Van Vlecki ja Percy Williams Bridgmaniga. Koos uurisid nad metallide eritakistust ja tuumaosakesi.

Akadeemilist karjääri alustas Bardeen 1938. aastal ühe Minnesota ülikooli professori assistendina. Samal aastal tutvus ta Jane Maxwelliga, kellest sai hiljem tema abikaasa. 1941. aastal oli ta sunnitud teise maailmasõja tõttu sealsest töökohast loobuma ning hakkas tööle Marylandis White Oakis asuvas Naval Ordnance Laboratorys (tollase USA armee heaks töötavas laboris), kus töötati välja ja katsetati sõjaväerelvastust. 1943. aastal keeldus ta osalemast Manhattani projektis.

Teise maailmasõja lõpus mõistis Bardeen, et Minnesota ülikool ei paku talle häid väljavaateid, ning otsustas 1945. aastal asuda tööle Bell Labsi. Ta oli Solid State Physics Groupi liige, mida juhtis William Shockley ja mille üks paljudest liikmetest oli ka Walter Brattain. Sinna jäi ta 1951. aastani. Nende aastate jooksul rabas ta kolleegidega tööd ning 23. detsembril 1947 valmis esimene transistor, mis pani aluse elektroonikavidinate arengule. 1956. aastal pälvis ta kolleegide William Shockley ja Walter Brattainiga transistori eest Nobeli füüsikaauhinna. Tseremoonia toimus Stockholmis ja auhinna andis üle kuningas Gustaf VI Adolf. Bardeen võttis tseremooniale kaasa ühe oma kolmest lapsest, mis ärritas kuningat. Seepeale lubas Bardeen, et järgmine kord võtab ta kõik oma lapsed kaasa. Ta pidas seda lubadust.

1951. aastal otsis Bardeen uut töökohta. Tema sõber Fred Seitz veenis teda minema tööle Illinoisi ülikooli, pakkudes talle palgaks 10 000 USA dollarit aastas. Bardeen läkski sinna inseneri- ja füüsikateaduskonna elektrotehnika- ja füüsikaprofessoriks. Tema käe all õppis näiteks Nick Holonyak (LED-i leiutaja). Bardeen osutus aastatel 1951–1975 väga aktiivseks professoriks ning pärast seda sai emeriitprofessoriks.

1972. aastal pälvis John Bardeen Nobeli füüsikaauhinna koos Leon Cooperi (Browni ülikoolist) ja John Robert Schriefferiga (Pennsylvania ülikoolist) fundamentaalse panuse eest ülijuhtivuse teooriasse, mida hakati hiljem kutsuma BCS-i teooriaks (Bardeen-Schrieffer-Cooper theory). Seekord võttis Bardeen kõik oma lapsed auhinnatseremooniale Stockholmi kaasa.

John Bardeen suri 30. jaanuaril 1991 Bostonis südameprobleemi tõttu. Tema abikaasa suri 1997. aastal.