Stark sündis Schickenhofis Baieri kuningriigis (tänapäeval Freihungi osa) ning õppis Bayreuthi gümnaasiumis, hiljem Regensburgis. 1894. aastal astus ta Müncheni ülikooli, kus õppis füüsikat, matemaatikat, keemiat ja kristallograafiat. Ülikooli lõpetas 1897. aastal doktoritööga “Untersuchung über einige physikalische, vorzüglich optische Eigenschaften des Rußes” (“Uurimus mõnede tahma füüsikaliste, peamiselt optiliste omaduste kohta”).
Karjäär
Stark töötas oma ülikooli füüsikainstituudis mitmel ametikohal kuni aastani 1900, mil sai palgata õppejõuks Göttingeni Ülikoolis. 1906. aastast oli ta professor Hannoveri ülikoolis, 1908 sai Starkist professor Aacheni ülikoolis. 1922. aastani töötas ta ja tegi uurimistööd eri ülikoolide füüsikateaduskondades, kaasa arvatud Greifswaldi ülikoolis. Aastal 1919 sai mees Nobeli füüsikaauhinna oma avastuste eest "Doppleri efekt positiivsete osakeste kiirguses ja spektrijoonte lahknemine elektriväljades” (viimane on tuntud kui Starki efekt). 1933. aastast kuni pensionile jäämiseni 1939 oli Stark Physikalisch-Technische Reichsanstalt president, ühtlasi oli ta ka ühingu Deutsche Forschungsgemeinschaft president.
Stark oli see, kes aastaraamatu "Jahrbuch der Radioaktivität und Elektronik" toimetajana palus 1907. aastal (sel ajal veel suhteliselt tundmatuna) Albert Einsteinil kirjutada ülevaatliku artikli relatiivsusprintsiibi kohta. Stark näis vaimustuvat relatiivsusest ja Einsteini varajasest tööst. Hiljem oli kogu Starki töö Einsteini-vastane: liikumisega Deutsche Physik võitles Stark relatiivsuse vastu.
Stark avaldas rohkem kui 300 kirjatööd, peamiselt elektrist.
Tunnustus
Tema tegevust tunnustati Nobeli füüsikaauhinnaga, Baumgartneri preemiaga, Göttingeni teaduste akadeemia Vahlbruchi preemiaga ja Matteucci medaliga. Tema tuntuim panus füüsika vallas oli Starki efekti avastamine aastal 1913. Johannes Starkile anti 1915. aastal Matteucci medal.
