Linnulaul on lindude esitatud häälitsuste kogum[1].
Laulev musträstas
Kitsamas mõttes nimetatakse lauluks peamiselt värvuliste meloodilisemaid vokaalseid esitusi, laiemas mõttes aga ka paljude teiste lindude häälitsusi[1]. Lindude häälitsused jagatakse lauludeks ja hüüdudeks. Laulud on pikemad ja keerulisemad, hüüud lühemad ja lihtsamad.[2]
Lindude laul on väga liigispetsiifiline, mis viitab laulu tähtsusele biokommunikatsioonis[1] ning aitab linnuhuvilistel liike hääle järgi eristada.
Linnulaulu kirjeldamisel on oluliseks töövahendiks sonogramm, mille abstsissteljel on aeg ja ordinaatteljel helisagedus. Väikseim ühik linnulaulu kirjeldamisel on noot, mis jätab sonogrammil katkematu jälje, nootidest moodustuvad silbid ning silpidest fraasid.[2],[3]
Laulu funktsioon
Linnud laulavad kõige rohkem pesitsusperioodil. Paljude liikide puhul esitavad pikemaid laule üksnes isaslinnud[1]. Laulu eesmärk on märgistada territooriumi ja meelitada ligi emaslindu. Mittevärvuliste puhul nimetatakse sama eesmärgiga häälitsust mänguhäälitsuseks.[4] Emased eelistavad isaseid, kes laulavad pikemalt ja sagedamini ning neid, kelle repertuaar on suurem. Suurem repertuaar tähistab isaslinnu kvaliteeti, sest annab märku, et pesapojana on tal olnud küllalt energiat aju arengusse panustada.[2]
On liike, kellel laulab ka emaslind või laulab paar duetti[4]. Sel juhul kasutatakse laulu ka ühenduse hoidmiseks[2].
Hüüdusid kasutavad nii emas- kui ka isaslinnud mitmel põhjusel. Kutsehüüuga annab lind teistele oma kohalolekust teada, mõnikord kinnistab territooriumi. Erinevalt laulust puudub seos sigimisajaga. Sidehüüdu kasutatakse parves või salgas sidepidamiseks ning see on tihti kutsehüüust lühem. Lennuhäälitsus ei erine sageli kutse- või sidehüüust ning võib olla ka samatähenduslik. Ärevushüüuga antakse signaal märgatud vaenlasest. Vahel kasutab lind teiste ohust teavitamiseks eraldi hoiatushüüdu, vahel eristab ärevushüüdu kutsehüüust vaid teravam tämber. Mangumishäälitustega nõuavad pojad vanematelt toitu.[4]
Laulukõri
Lindudel on heli tekitamiseks eriline organ – laulukõri. Laulukõri on luuline struktuur, mis paikneb bronhide harunemiskohas[5]. Seda ümbritsevad spetsiaalsed lihased, membraanid ja õhukott. Lihaste hulk varieerub liigiti ning on seotud laulu keerukusega. Heli tekitab laulukõri läbiva õhusamba vibratsioon. Kui inimese kõri läbivast õhust tekitab häält ainult 2%, siis lindudel kasutatakse ära peaaegu kogu laulukõri läbiv õhk.[2]
Laulukõri on kaheosaline ning seetõttu saab lind laulda kaht laulu samaaegselt. Liigiti on erinev, kas kasutatakse rohkem üht poolt, mõlemaid korraga või mõlemaid kordamööda. Näiteks kanaarilind kasutab lauluks peamiselt vasakpoolset laulukõri osa, aga laulurästal on mõlemad pooled võrdselt kasutuses.[2]
Laulu õppimine
Kui osal lindudest, nagu kanad või tuvid, on häälitsused kaasa sündinud ja vaikuses üles kasvanud või enne esmakordset liigikaaslase laulu kuulmist kurdistatud isendite laul on tavapärane, siis laululinnud, papagoid ja koolibrid peavad laulmist õppima ning liigikaaslasi kuulmata jääb nende laul algeliseks.[2]
Mõned linnud omandavad uusi laule terve elu, teistel esineb arengus selleks kindel aeg, pärast mida laul enam oluliselt ei muutu ega täiene.[2]
Esimeste heaks näiteks on soo-roolind, kes kasutab oma laulus rändel kuuldud lindude hääli[6]. Samuti jäljendavad paljud avatud õppijad lisaks teistele lindudele ka tehislikke hääli, nagu mobiiltelefoni helin või autosireen[2]. Hästi tuntud on papagoide võime jäljendada inimkõnet[3].
Neil, kelle repertuaar kujuneb välja kindla aja jooksul, jaguneb õppimine nelja staadiumi:
1. Kriitiline õppimisperiood, kus kuuldud laul salvestub hilisemaks kasutamiseks mällu. Kriitilise perioodi pikkus võib palju varieeruda – 10 päevast 10–12 kuuni –, kuid enamasti on palju lühem kui aasta.[2]
2. Vaikuseperiood, kus lind ise ei laula, kuid mäletab kriitilise perioodi jooksul kuuldud lauluelemente. See staadium on pikem ja kestab näiteks soosidrikul 8 kuud.[2]
3. Sensomotoorne ehk harjutamise periood, mille jooksul esitab noor lind esialgu pikka ja struktureerimata helirida, kus kasutab kriitilisel perioodil õpitud silpe. Teiste laulu kuulmine pole tähtis. Umbes kuu jooksul hakkab noorlinnu laul üha enam täiskasvanud isendi laulu meenutama.[2]
4. Laulmise kristalliseerumise ehk lihvimise periood kestab mõne nädala ning selle aja jooksul arendab lind algsest muutlikust laulust välja oma lõpliku laulu, mis vastab liigi mudelile, kuid on siiski ka isikupärane. Selleks on oluline, et ta kuuleks ka teisi linde.[2]
Laulu õppimise ajal selekteerib linnupoja aju kuuldud helidest välja just need, mida toovad esile liigikaaslased. Ta kuuleb ja jäljendab oma vanemaid ning lähemaid naabreid, mis tingib kohalike murrete tekkimise.[2]
Linnulaul rahvapärimuses
Lindude hääled on alati köitnud inimeste tähelepanu. Tihti on nendega seotud uskumusi. Nii on näiteks sootihase piiksumine surma ennustanud ning peoleo laulu järel oodati vihma. Vihma või õnnetusega on seostatud ka paljusid teisi linde. Väänkael jällegi hüüdis, millal on õige aeg kaera külvata, herneste mahapanekuks andis loa ööbik oma lauluga.[7]
Ennustus sõltus sageli lisaks linnu liigile ka muudest asjaoludest: häälitseja asukohast, käitumisest, kellajast või asendist. Näiteks on Pühalepas räägitud, et kui vares krooksub pahemalt, on oodata õnnetust, ja kui paremalt, on õnnetus juba möödas. Muhust on aga 1938. aastal üles kirjutatud järgnev tekstikatke: "Vares raagib, ennustab kurja. Kui kuskil kuulde, et vares raagib, siis küsid: "Mis sa laulad, linnukene? Kui kurja, kuku metsa, kui iad, laula viel!" Kui ta viel raagib, siis ennustas iad, aga kui ta enam ei raagi ja metsa lennab, siis ta oo kurja kuulutan." Kaelustuvi kuulmine kevadel esimest korda õhtusel ajal toob õnne ning kuldnoka esimene kevadine laul hommikul ennustab sooja suve. Kui aga kägu kukub maja juures nokaga surnuaia poole, on majas surma oodata.[7]
Jahimehed on kasutanud linnuhäälte jäljendamist nende paremaks küttimiseks. Sel eesmärgil on meelitatud nii kanalisi kui ka röövlinnupoegi. Karjapoisid jäljendasid linde lusti pärast. Tegevus oli seda vahvam, et nii mõnigi linnuliik seda sorti narritamisele ka omal moel reageerib.[7]
Rahvapärimuse hulka kuulub ka linnulaulu onomatopoeetiline kirjeldamine, mille kohta esimesed kirjalikud allikad pärinevad 13. sajandist. Kahtlemata on inimkeelseid sõnu lindude häälte kirjeldamisel kasutatud varemgi. Teaduslikuks kirjeldamiseks sobimatu, on meetod siiski hindamatu eri lindude häälitsuste tundmaõppimiseks ja meeldejätmiseks.[3] Nii on rasvatihase varakevadist laulu tõlgendatud kui "sitsikleit, sitsikleit!" ja talvike traadi peal justkui õpetaks "siit-siit-siit saab Riiga!" Mõni lind, näiteks rukkirääk, on häälitsuse järgi ka nimetuse saanud.[7]
Kokku anti 30 000 häält ning rahva lemmikuks sai rüüt, kes esindas Islandit, teise koha pälvis Belgia laulja sinirind ning kolmanda meriskFääri saartelt. Ehtsa Eurovisiooniga sarnaselt valis oma võitja ka ornitoloogidest koosnev žürii, selleks sai Eestit esindav ööbik. Võistluse põhieesmärk oli suure popmuusikasündmuse taustal lindude musikaalsusele tähelepanu juhtimine. Eesti Post andis sel puhul välja ka tervikasja kõigi 21 linnu piltidega.[9]
