Salutihane ehk sootihane (Parus palustris, sünonüümPoecile palustris) on linnuliik tihaslaste sugukonnast värvuliste seltsist. Salutihane sarnaneb väga põhjatihasega.
Levila
Salutihane on levinud hajusalt üle Euraasia. Osa levilast on Euroopas, teine osa levilast Ida-AasiasAltaist, Mongooliast ja Ida-Hiinast kuni Korea, Sahhalini ja Hokkaidoni. Elutseb madalikel ja mägedes kuni 2100 m kõrguseni. Salutihane on Eesti mandriosas tavaline, saartel vähesearvuline haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust on hinnatud 60 000 – 100 000 paarile, talvist arvukust 100 000 – 200 000 isendile. [2] Salutihane suuremaid salkasid ei moodusta, ta on teistest tihastest vähem seltsiv.[3]
Välimus
Salutihasel on läikivmust lagipea, pruunikashallid selg ja saba, kreemjate külgedega valkjas alapool. Erinevalt põhjatihasest puudub salutihasel hoosulgede heledatest välisservadest moodustunud tiivavööt. Siiski on salutihaste noorlindude hoosulgede välisservad heledamad, mistõttu on salutihase ja põhjatihase noorlinde looduses väga raske eristada.[3] Salutihase põsed on tuhmimad kui põhjatihasel, kuklajoon on voolujooneline ja erinevalt põhjatihasest sujuvalt turjale laskuva kaarega. Kindlaimad eristustunnused on häälitsused ja laul. Salutihase kutsehüüd on "tsite-tsite" või "tsite-tsite-dä-dä-dä". Põhjatihasel sellised häälitsused puuduvad. Salutihase laul on veemulksumisega sarnanev "dip-dip-dip" silpide rida.[4]
Elupaik
Salutihane asustab Eestis leht- ja segametsi, jõgede ja ojade kaldapuistuid, puisniite, parke ja aedu.[5] Salutihase eelistatud elupaikades leidub vanu ja kõduneva tüvega lehtpuid – näiteks tammi või pööke.[3]
Toitumine
Salutihane toitub peamiselt putukatest ja ämblikest, talvepoolaastal lisaks mitmesugustest seemnetest, pähklitest (ka pöögipähklid), mida ta eelnevalt on varunud koorepragude vahele, sambla alla ja maapinnale. Ta toitub ka marjadest. Toitu otsib peamiselt põõsastelt või puude alumistelt okstelt.[5] Eriti talvel toitub ta ka maapinnal.[3]
Pesitsemine
Salutihane pesitseb puuõõntes ja pesakastides. Ta kasutab, erinevalt põhjatihasest, rohkem olemasolevaid õõnsusi. Salutihane pesitseb Eestis ühe korra aastas. Enamik paare moodustub veebruaris-märtsis. [3] Pesa ehitab ta samblast ja kõrtest, pesalohu vooderdab taimevilla ja karvadega. Täiskurn on maikuus, koosneb 6–9 munast, need on valged, roostekarva täpikestega, ja sinitihase munadega äravahetamiseni sarnased. Poegi toidavad mõlemad vanalinnud.[5]
Pildid
Sootihane
Viited
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Salutihane
