Sünonüümiks nimetatakse kõiki ühele looma- või taimeliigile pandud kõlblikke nimesid. Siiski kehtib nende seast vaid üks.
Sünonüümid jagunevad:
- objektiivseteks sünonüümideks – algusest peale, kogemata erinevate teadlaste pandud erinevad nimed. Kehtima jääb varem pandud nimi, teine jääb sünonüümiks;
- subjektiivseteks sünonüümideks – tekivad taksonite ümberkorraldustega, näiteks perekondade/sugukondade liitmistel.
Bioloogilises nomenklatuuris kasutatakse sõna "sünonüüm", kui ühel taksonil on mitu teaduslikku nimetust. Sõna tarvitus on zooloogias ja botaanikas erinev.
Nomenklatuuris kehtib prioriteedireegel, mille järgi tuleb taksoni kohta reeglina kasutada esimesena avaldatud, st vanimat nimetust. Sünonüümide peamine allikas on see, kui hilisemad taksonoomid kirjeldavad sama rühma uue nimetuse all uuesti. Sellel võib olla erinevaid põhjusi: algne kirjeldus oli ebamäärane, see oli uuele kirjeldajale tundmatu (näiteks avaldatud väga vanas, väheprestiižikas ja vähelevinud või võõrkeelses erialaajakirjas) või käsitletavat rühma ei olnud väga ammu mõnes revisjonis või monograafias käsitletud, mistõttu erialakirjandusest oli raske ülevaadet saada. Peale selle on üks tähtis põhjus globaalse ülevaate puudumine, mille tõttu väga suure levilaga liike (näiteks
liike, mis on levinud Euroopas ja Põhja-Ameerikas) kirjeldatakse eri piirkondades eraldi. Oma osa on ka erinevatel taksoloogilistel kontseptsioonidel (lumper 'id ja splitter 'id). Kui taksonoomilise töö käigus märgatakse sünonüümi, tunnistatakse uuem nimetus vanema nimetuse sünonüümiks. Liiginimekirjades ja revisjonides lisatakse reeglina iga liiginimetuse taha juba teadaolevate sünonüümide nimekiri. Kui sünonüümsus on kindlaks tehtud, ei tohi neid nimetusi enam kasutada. Mõnikord tuleb ette, et vanem nimetus, mis oli sünonüümi staatuses, tunnistatakse jälle kehtivaks. See juhtub sageli siis, kui revisjoni käigus jagatakse see, mida enne peeti liigiks, mitmeks liigiks. Mõni nisugustest uutest liikidest võib olla juba varem nime saanud. See on siis uue tunnustatud taksoni kehtiv nimetus, ka juhul, kui kunagine esmakirjeldaja ei olnud sellest erinevusest teadlik.
Ühe 2013. aastast pärineva hinnangu järgi on umbes 20 protsenti (selleks ajaks) kirjeldatud liiginimetustest seni veel avastamata sünonüümid[1]. See suhtarv on eri taksonoomilistes rühmades erinev. Ka osa praegu kirjeldatavaid uusi liike osutuvad sünonüümideks.
Zooloogia
Zooloogianomenklatuuris on sünonüümid erinevad nimetused, mis tähistavad sama taksonit, näiteks kaks nimetust sama liigi kohta. Reeglina kasutatakse vanemat sünonüümi (senior synonym); uuemat sünonüümi (junior synonym) kasutatakse ainult erandjuhtudel, näiteks kui vanem sünonüüm on kasutuselt kõrvaldatud või kui vanem nimetus on juba varem antud hoopis teisele loomale.
Et nimetus tuleks sünonüümina kõne alla, peab ta zooloogias olema korrektselt avaldatud. Käsikirjades esinevad nimetused ja nimetused, mida on mainitud ilma igasuguse kirjelduseta (nomina nuda), ei saa olla sünonüümid.
Objektiivsed sünonüümid
Objektiivsed sünonüümid käivad kindlalt sama taksoni kohta, sest neile on aluseks sama tüüpeksemplar.[2]
Objektiivsed sünonüümid esinevad sageli perekondade puhul, millel on mingil põhjusel sama tüüpliik. Sageli ei olnud teada, et perekonnanimetus oli juba olemas, või uut perekonnanimetust peeti sellegipoolest vajalikuks. Üks näide on perekond Pomatia Beck, 1837[3], mis võeti kasutusele ühe maismaatigude rühma kohta, millesse tüüpliigina kuulub harlik viinamäetigu Helix pomatia. Ent Helix pomatia oli juba perekonnag Helix Linnaeus, 1758 tüüpliik, sellepärast on Pomatia Helix 'i objektiivne sünonüüm. Helix on ka Pomatia objektiivne sünonüüm, aga ta on vanem, mistõttu tal on prioriteedireegli alusel esimus uuema nime Pomatia ees.
Liigitasandil on objektiivseid sünonüüme harva ja need pole tuntud. Objektiivne sünonüüm on olemas ainult juhul, kui kahel liigul on täpselt sama tüüpeksemplar. Juba juhul, kui ühel kahest nimest on kaks tüüpeksemplari, ei ole tegu objektiivse sünonüümiaga (välja arvatud juhul, kui teine nimetus on sõnaselgelt ette pandud nomen novum 'ina esimesele). Vanemas kirjanduses on sageli selliseid lauseid, nagu: "Ma nimetan selle liigi x-iks, see on seesama liik, mille eelmine autor nimetas y-iks." Ainult sellega ei ole aga objektiivse sünonüümia kohta mitte midagi öeldud, kui autor ei ole aluseks olevate tüüpeksemplaride kohta mitte midagi sõnaselgelt kirjutanud.
Subjektiivsed sünonüümid
Subjektiivsete sünonüümide puhul on ruumi vaidlusteks, sest nendel on aluseks erinevad tüüpeksemplarid[4], mis võivad kuuluda ka eri liikidesse.
Subjektiivsed sünonüümid on väga sagedased juba sellepärast, et varem kirjeldati omaette liikidena paljusid teisendeid, mida praegu arvatakse ühe liigi alla. Enamik viimase 250 aasta jooksul kasutusele võetud liiginimetustest on subjektiivsed sünonüümid.
Botaanika
Botaanikanomenklatuuris on botaanilise nimetuse sünonüüm samuti sünonüüm, mis käib sama taksoni kohta.
Botaanikas võidakse sünonüümideks nimetada ka avaldamata nimetusi ehk käsikirjalisi nimetusi.
Homotüüpsed sünonüümid
Homotüüpse sünonüümiga ehk nomenklatuurilise sünonüümiga on tegu, kui aluseks on sama tüüpeksemplar.
Näiteks hariliku võilille nimetusel Leontodon taraxacum L. on aluseks sama tüüpeksemplar nagu nimetusel Taraxacum officinale F.H.Wigg. Need on homotüüpsed sünonüümid. Teine näide: hariliku kuuse nimetusel Pinus abies L. on aluseks sama tüüpeksemplar nagu nimetusel Picea abies (L.) H. Karst. Kui viimast kasutatakse korrektse nimetusena (nagu see enamasti on), siis on Pinus abies nimetuse Picea abies homotüüpne sünonüüm. Ja kui asi oleks ümberpöördult, siis oleks Pinus abies kasutatav Picea abies nimetuse Pinus abies sünonüüm.
Botaanikas on teise perekonnanimega liiginimi eraldi nimetus, millel erinevalt zooloogiast on eraldi autor, nimelt see, kes selle liigi esimesena teise perekonda paigutas.
Heterotüüpsed sünonüümid
Heterotüüpse ehk taksonoomilise sünonüümiga on tegu, kui aluseks on erinevad tüüpeksemplarid.
Mõned botaanikud jagavad võilille paljudeks eri nimetustega liikideks. Kui võilille vaadeldakse ühe liigina, siis on selle vormide nimetused nimetuse Taraxacum officinale F.H.Wigg heterotüüpsed sünonüümid.
Viited
- ↑ Mark J. Costello, Robert M. May, Nigel E. Stork. Can We Name Earth’s Species Before They Go Extinct? – Science, 2013, 339, lk 413–416. Kokkuvõte
- ↑ ICZN Code 4. Edition (2000), Art. 61.3.3, 61.3.4
- ↑ Beck, H. Index molluscorum præsentis ævi musei principis augustissimi Christiani Frederici, 1837. lk 1–100, 1838, lk 101–124, Hafniæ siin lk 43 .
- ↑ ICZN Code 4. Edition (2000), Art. 61.3.1
Vaata ka
