Kägu on keskmise suurusega lind. Ta kaalub 100 g[4]. Tema keha on kuni 40 cm ja tiib umbes 22 cm pikk. Saba on samuti üsna pikk, kuni 18 cm, ümardunud ja astmeline. Nii suuruse kui ka värvuse poolest meenutab ta raudkulli. Kägudel on selgelt väljendunud suguline dimorfism.[3]
Emaslinnud võivad olla pruuni selja ja ookrivärvi puguga. Samuti on võimalik, et nende selg ja lagipea on roostekarva, laiade mustade ja kitsaste valgete vöötidega.[3]
Noorlinnud on kas hallikad või roostevärvi. Nad on üle keha tumedavöödilised ja suguline dimorfism ei ole neil välja kujunenud.[3]
Toitumine
Kägu leiab toitu peamiselt puudelt ja põõsastelt, harvem õhust. Maapinnal otsib ta toitu haruharva, sest lühikeste jalgade tõttu on ta vilets kõndija.[3]
Kõige suurem tähtsus toidus on karvastel liblikaröövikutel[3]. Röövikud on tavaliselt taimekahjurid, aga enamik linde neid ei söö, sest röövikud on selleks liiga suured ja karvased.
Röövikute karvad tungivad käo mao epiteeli, mistõttu see muutub harjaseliseks. Aeg-ajalt öögatab kägu mao epiteeli pealmist kihti koos sellesse takerdunud karvadega räppetompudena välja.[3]
Euroopas suvituvad käod hakkavad talvituskohtadelt Aafrikas lahkuma juba märtsi alguses. Kuid nad liiguvad aeglaselt ja saabuvad Kesk-Euroopasse alles aprilli lõpul. Päevas läbivad nad kõigest 80 km ja levila põhjapiirini jõuavad nad alles mai lõpus. Siiski sõltub see suuresti aastast: kui kevad on varane, saabuvad käodki varem. Teekonda alustavad käod suurtes parvedes, aga pesitsuskohtadesse jõuavad nad ükshaaval, isaslinnud paar-kolm päeva varem kui emaslinnud.[3]
Saabunud isaslind hõivab tavaliselt oma eelmise aasta territooriumi. Tihti on see sama koht, kus ta ise üles kasvas. Nähtavasti käituvad emased samamoodi. Kuid emaste ja isaste territooriumid ei lange kokku, sest isaslindude oma on väiksem, ja seetõttu paarituvad emased käod mitme isaslinnuga. Ühe emaslinnu läheduses võib olla mitu isast, kes üksteisega tülitsevad. Ka isaslind võib mitme emaslinnuga paarituda, kui territooriumi vahetab. Emaslinnu territooriumi suurus on Euroopa parasvöötmesegametsades 1–1½ km².[3]
Laul
Isaskägu
Esimesed paar päeva pärast saabumist on isaslind vaikne, aga siis hakkab kukkuma. See on vali ja väga iseloomulik hääl, mida naljalt teiste lindude häälitsustega segi ei aja. Isaslind kordab palju kordi pisut nukralt: kuk-kuu, kuk-kuu... Kukkudes istub ta kõrgemal kohal, näiteks puuvõra ülemises otsas rõhtsal oksal, aga stepis lihtsalt kivil või künkal. Harvem kukub kägu lennul. Kukkudes laseb kägu tiivad ripakile ning tõstab ja langetab saba. Kägu võib kukkuda ükskõik mis kellaajal, aga eriti intensiivne on kukkumine hämaruse ajal. Isaslinnu hääle peale lendab kohale emaskägu, aga kui seda ei juhtu, siis lendab isaslind pisut teise kohta ja hakkab uuesti kukkuma.[3]
Emaskäod ei kuku. Isase juurde lennanud emane trillerdab valjult "kli-kli-kli-kli-kli", aga erilise erutuse hetkedel toob kuuldavale kumeda hüüu, mis on kuuldav ainult lähedalt ja meenutab summutatud itsitamist.[3]
Munemine
Kaks isas- ja üks emaskägu
Kägu ei ehita ise pesa. Ta muneb teiste lindude, tavaliselt väikeste värvuliste pessa.
Käo munemisperiood on väga pikk, kestes aprilli lõpust või mai algusest juuli keskpaigani[3]. Emane muneb mitmepäevaste vahedega umbes 20 muna[3]. Juba see näitab, et käol ei saa olla tavalist pesa, sest kui ta hakkaks iga muna kohe hauduma, jõuaksid esimesed pojad kooruda enne viimaste munade munemist, aga kui ta ootaks enne haudumist kõigi munade munemist, siis esimesed munad selle ajaga juba rikneksid. Mõned mitteparasiteerivad käoliste liigid hoolitsevad munade eest kogukonniti.
On teada üle 150 liigi linde, kelle pesasse kägu muneb, ent iga emane eraldi võetuna kasutab üksnes mõnd liiki lindude pesi, eelistades nähtavasti sedasama liiki, kelle pesas ta ise üles kasvas. Kõige sagedamini asetab kägu munad pisivärvuliste pesadesse, ent täheldatud on ka rähniliste ja kurvitsaliste pesi.[3]
Käomuna kaalub ligikaudu 3 g[4]. Võrreldes linnu enese suurusega on käo munad väga väikesed. Need on sama värvi ja sama suured või pisut suuremad kui nende linnuliikide munad, kelle pesasse kägu munes.[3]
Munemise ajaks lendab emaskägu oma territooriumi läbi ja otsib sobiva pesa. Seejärel jälgib ta pesa ja selle omanikke mõnda aega, püüdes jääda märkamatuks. Hetkel, mil pesaomanikud on eemale lennanud, poetab ta sinna oma muna. Isaskägu võib samal ajal ka pesaomanikke peletada. Kui pesa on ülalt avatud ja küllalt tugev nagu metskiurul, talvikesel või võsaraadil, istub kägu pesale ja muneb otse sinna. Aga kui pesa asub lõhes või õõnsuses nagu tihasel, lepalinnul või kärbsenäpil või on külgmise sissepääsuga nagu lehelinnul, muneb kägu maapinnale ja viib siis muna nokas pessa.[3]
Kägu muneb igasse pessa ainult ühe muna. Väga harva on ühes pesas kaks käomuna, sel juhul kuuluvad need eri emastele.[3]
Enamasti tõstavad värvulised oma pesa juures kägu nähes lärmi ja püüavad teda minema kihutada. Pessa poetatud munale reageerivad nad erinevalt. Enamik liike heidab võõra muna lihtsalt pesast välja. Mõned, nagu käblik ja põõsalinnud, hülgavad pesa, isegi täiskurna korral. Roolinnud ja lepalinnud teevad uue pesavooderdise, kattes sellega kõik munad, nii enda omad kui käo oma, ja asuvad uuesti munema. Kuid sageli linnud ei märka pettust. Näiteks võsaraat, punarind ja kiurud ei reageeri võõrale munale isegi siis, kui see ülejäänutest tunduvalt erineb.[3]
Tavaliselt koorub käopoeg pesas esimesena, harilikult 12. päeval. Kägu koorub varem, sest kägude kehaõõne temperatuur on võrdlemisi kõrgem, ning munemise ajaks on arenev lind hilisemas arengustaadiumis. Teised linnupojad kooruvad harilikult 12.–14. päeval. Käopoeg on paljas, teistest linnupoegadest pisut suurem ja kaalub ligikaudu 3 g.[3]
Käopoeg kasvab väga kiiresti, eriti esimestel päevadel. Teisel elupäeval ilmneb tal väljaviskamisrefleks: ta püüab kõike pesas leiduvat välja lükata. Eriti aktiivne on ta siis, kui vanemaid pole kohal ja teised linnupojad on väheliikuvad, sest soojendavate vanemate äraolekul nad jäigastuvad kehatemperatuuri alanemise tõttu. Käopoja tagaseljal on eriline süvend ning selja ja külgede nahk on väga tundlik. Nende puudutamisel ilmnebki refleks: käopoeg ajab jalad laialt harki, toetab pea vastu pesapõhja ja püüab pugeda muna või poja alla. Kui see õnnestub, siis upitab ta selle mõne tõukega oma seljale. Siis tõstab ta oma tiivaalged üles, hoides objekti oma seljalohus, ja ukerdab pesa serva poole. Jõudes servani, ajab ta jalad sirgu, tõuseb püsti ja viskab seljal oleva eseme järsu liigutusega üle pesa serva. Niimoodi vabaneb ta mõne päeva jooksul oma kasuvendadest-õdedest. 5. elupäevaks väljaviskamisrefleks kaob, kuid kuna käopoeg kasvab kiiremini ja on suurem kui peremeeslinnu pojad, nõuab ta kogu vanemate toodud toidu endale ja teised pojad pesas surevad nälga.[3]
Käopoeg viibib pesas kolm nädalat, ent pesast lahkudes lendab ta veel halvasti, rohkem oksalt oksale. Alles kuuvanusena hakkab ta korralikult lendama.[3]
Kasuvanemad toidavad käopoega kuni 1–1½ kuud. Selleks, et toitu saada, imiteerib kägu peremeeslinnu poegade siutsumist, olles võimeline korraga tervet pesakonda matkima. Täiskasvanud linnud toovad talle toitu 200–300 korda ööpäevas. Söödetava toidu koostis sõltub loomulikult sellest, missugused linnud teda kasvatavad. Kui käopoeg on juba võrdlemisi suur, peavad kasuvanemad tema toitmiseks oma pea sügavale tema laialiaetud kurku toppima.[3]
Äraränne
Peale iseseisvumist elutseb noor kägu suve lõpuni oma sünnikohas. Sügisränne algab vara, juba juuli keskel, ja on alguses märkamatu, sest linnud lendavad aeglaselt. Vanalinnud lahkuvad kõigepealt, noorlinnud hiljem. Kesk-Euroopast lahkuvad viimased käod septembri lõpul. Nad rändavad väikeste salkadena. Põhja-Aafrikasse jõuavad esimesed käod juuli lõpul ja massiline läbiränne toimub seal septembris, aga Lõuna-Aafrikasse saabuvad esimesed isendid alles oktoobris ja põhiosa saabub sinna detsembris.[3]
