Laululinnud ehk laululised (Passeri või Oscines) on lindude alamselts, kes kuuluvad värvuliste (Passeriformes) seltsi. Laululindude hulka kuulub ligi 4000 linnuliiki, mis moodustab peaaegu poole kogu Maa linnustikust. Laululinde eristatakse teistest lindudest nende laulukõri kõige täiuslikuma arengu poolest.[1] Uuringute järgi pärinevad kõik laululised Austraaliast.[2] Eestis elab 128 liiki laululinde 23 sugukonnast.[3]
Kirjeldus
Laululindudel puuduvad selgelt äratuntavad välistunnused, mille põhjal saaks neid teistest linnuseltsidest kergesti eristada. Sageli viidatakse siinkohal teiste värvulistega ühisele jalaehitusele (3 varvast ette ja 1 taha pööratud). Taksonoomiline rühmitamine toimub siiski laulukõri ehituse järgi.[4]
Laululinnud on küllaltki väikest kasvu ega vaja seega palju toitu. Nii saavad nad pesasid luua väiksemate vahemaadega kui suured, laia toidukogumisalaga linnud.[4] Laululinde tuntakse kui kõige keerulisema ehitusega kausjate pesade loojatena.[5] Pesaehitus toimub intensiivselt vaid hommikul ning kestab 5–7 päeva. Ehitusmaterjali valik sõltub linnu suurusest ja ümberkaudsetest võimalustest.[4]
Laululinnud on eranditult pesahoidjad. Vastkoorunud linnupojad on pimedad ja vähearenenud. Keha on neil paljas, paljudel liikidel esineb üksikuid lootelisi udusulgi pealael ja seljal. Edasiseks arenguks vajavad noorlinnud esimestel päevadel rohkesti toitu ja soojendamist. Poegade eest hoolitsevad nii emas- kui isaslind: päris alguses toob isa süüa ja ema soojendab pesa, hiljem toovad mõlemad toitu koguses, mis ööpäevas ületab linnupoegade kehakaalu. Tavaliselt saavutavad noorlinnud oma täiskaalu esimese kahe (kõige rohkem kolme) nädalaga ning paljudel liikidel lahkuvad pojad siis ka pesast sinna naasmata. Sel juhul toidavad vanemad neid veel mõnda aega pesa piirkonnas, sest enamikul pole selleks ajaks lennuvõime arenenud. Esimest korda pesitsevad noorlinnud järgmisel kevadel.[4]
Laululindude keskmine eluiga on ligikaudu 1,2–1,5 aastat. Madala keskmise eluea põhjuseks on paljude lindude hukkumine esimesel eluaastal. Suurteks ohuallikateks on karmid ilmastikuolud, toidupuudus ja haigused.[4]
Geneetiliste uuringute põhjal on tõestatud, et laululinnud pärinevad Austraaliast ning levisid sealt edasi kogu maailma.[2]
Laulmine
Laulukõri
Laulukõri ehk süürinks on ainulaadne elund, mis esineb vaid lindudel. Laulukõri asub kõri alaosas, kus hingetoru hargneb bronhideks, ning koosneb väikestest lihastest, kõhredest ja sidemetest. Laululindudel on see hääleorgan kõige enam arenenud: sellel on 7 paari üksteisest sõltumatuid lihaseid. Lihaste ja häälepaelte vastastikuse asendi muutmisel tekib hääl.[6]
Laulmise eesmärgid
Lindude häälitsused võib laias laastus jagada kaheks: lauluks ja kutsehüüdudeks. Laul on tavaliselt pikem ja meloodilisem, sageli korduv. Laulu peamised eesmärgid on territooriumi märgistamine ja emaslindude ligimeelitamine. Mõned liigid on head matkijad ning põimivad oma viisijuppidesse nii teiste lindude häälitsusi kui ka ümbritsevast keskkonnast pärit kõikvõimalikke helisid.[7] On liike, kes laulavad intensiivselt peaaegu kogu aasta vältel, kuid paljud isased laulavad oluliselt vähem pärast emaslinnu leidmist.[8].
Kutsehüüud jagunevad omakorda hüüdeliikideks-häälitsusteks, mis mõnikord võivad kattuda, kuid suures osas erinevad üksteisest kasutusolukordade poolest.
Kutsehüüdu kasutatakse liigikaaslase ligimeelitamiseks.
Sidehüüu abil hoitakse parvesiseselt või üksiklindude vahel sidet.
Lennuhüüdu kasutavad õhkutõusvad või lendavad linnud.
Tihti vaikse ärevushüüuga väljendavad linnud oma hirmu või murelikkust.
Vali hoiatushüüd kõlab ilmselge ohu korral.
Mangumishüüuga väljendavad linnupojad oma toidusoovi.[7]
Laulma õppimine
Kõik laululinnud õpivad laulma eeskujuks olevat lindu jäljendades. Laulmise õppimine jaotatakse kaheks etapiks. Esimeses etapis, mis algab ligikaudu nädala jooksul pärast munast koorumist, kuuleb noorlind liigiomast laulu ning jätab selle meelde. Teises etapis proovib lind saavutada täpset koopiat meeldejäetud laulust. Olenevalt liigist etapid kas kattuvad või eraldab neid ajaline vahe. Sõltuvalt liigist võivad laululinnud õppida uusi laule ainult esimese aasta jooksul või kogu elu vältel.[9]
Uuringud on tõestanud, et varieeruvama lauluga isastel on ka parem füsioloogiline seisund: nende toidulaud on laiem, geenid kvaliteetsemad ning aju paremini arenenud. Esimesed elunädalad on aju ja lauluoskuse arenemisel kõige kriitilisemad, sest noorlinnul on oht jääda toidupuudusse.[9]
Laulmise ajastus
Paarilise otsimise perioodil aprillist juunini hakkavad esimesed linnud laulma umbes tund enne päikesetõusu. Sealt edasi liituvad kindlad liigid kindlas järjestuses. Kõige varajasemad linnud, näiteks lõokesed ja musträstad, toituvad peamiselt ussikestest. Siit võibki pärit olla vanasõna "varajane lind leiab ussikese". Väiksemad ja külmakartlikumad linnud ilmuvad välja hiljem ning toituvad peamiselt hoopis putukatest, kes ilmuvad maapinnale pärast päikesetõusu.[8]
Koidikul vastassoost liigikaaslastele laulmine on otstarbekas mitmel põhjusel. Sel ajal on keeruline toitu leida, kuid samas ei märka hämaruses ka vaenlane lindu ennast. Lisaks kõlab linnulaul varahommikuses vaikuses kuni 20 korda kaugemale.[8]
Süstemaatiline jaotus
Laululindude hulka kuulub ligi 4000 linnuliiki[1] u 70 sugukonnast.[10], mis moodustab peaaegu poole kogu Maa linnustikust. Kõik Eestis elavad värvulised kuuluvad laululindude alamseltsi. Eestis elab 128 liiki 23 sugukonnast. Järgnevalt on toodud Eestis elavad sugukonnad koos näidetega.[3]
↑(1954). Eesti NSV linnud. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. lk 31.
↑ 7,07,1Pedersen, J., L. Svensson. Tõlkinud A. Sooneste. (2014). Linnulaul. Meie 150 linnuliiki ja nende häälitsused. Tallinn: Tänapäev. lk 5. ISBN 978-9949-27-509-0
↑ 8,08,18,2"The voices of spring". Royal Society for the Protection of Birds. Birds and wildlife. Features. (inglise). 26.03.2007. Vaadatud 30.10.2016.
↑Ehrlich, P.R., Dobkin, D.S., Wheye, D. (1988). "Passerines and Songbirds" (inglise). Vaadatud 06.11.2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!
