Karmiinleevike on levinud Euraasias alates Saksamaast ja Norrast kuni Ida-Siberini ning mägipiirkondades Kaukaasiast Kesk-Hiinani.
Eestisse saabub mai teisel poolel, lahkub augustis. Rändab sügisel noorlinnu sulestikus.
Välimus
Carpodacus erythrinus
Üldpikkus 13,5–15 cm. Umbes varblase suurune. Vana isaslinnu pea, rind ja päranipuala on karmiinpunased. Emaslinnu ja enamiku teise kalendriaasta (2cy) isaslindude ülapool on tuhm oliivpruun. Vaid mõned teise kalendriaasta isaslinnud on välimuselt vana isaslinnu sarnased.
Noorlind sarnaneb vana emaslinnuga, kuid ülapool on sügavamalt oliivpruun ning tiivavöödid ja küünra-hoosulgede äärised tugevamalt roostekollased.
Laul
Kutsehüüd on pehmekõlaline hääi. Laul on kõlav, kahe-kolmeosaline puhas vilistus, näiteks vidjö-didjö, ti-viitju-tiitju, idjüdi-vidju, millele mõnikord võib järgneda kanepilinnu laadne vilejas sädin. Laulab tavaliselt madalama puu ladvas või põõsa ülemistel okstel, harva lennul.
Elupaik
Karmiinleevike eelistab põõsastega pool-avamaastikku. Asustab peamiselt lehtmetsi, lehtpuuvõsa, puis- ja põõsasniite, jõeorgude põõsastikke, pangaaluseid puistuid, kadastikke, suuremaid parke ja aedu.
Pesitsemine
Karmiinleevikese munad
Isaslind valib kevadel pesaterritooriumi ja laulab selle piirides peaaegu lakkamatult, kergitades seejuures oksal istudes oma peasulgi ja turritades vahel kogu sulestikku. Pesa asub tavaliselt madalal põõsas. Emaslind ehitab selle 3–4 päevaga. Pesa on rohukõrtest punutud kohev ja korratu ehitis paksu põhja ja seintega. Seestpoolt on pesa karvade või jõhvidega vooderdatud. Täiskurnas on 4–6 muna, mida leidub Eestis juuni esimesest dekaadist kuni juuli algupooleni. Munad on sinakad või sinirohelised, võrdlemisi hõredalt kirjatud mustpruunide täppide ja tähnidega. Haudevältus 11–15 päeva, haub ainult emaslind.
Poegi toidavad mõlemad vanalinnud peamiselt seemnetega, harva ka väikeste röövikutega, mardikatega jm. Seemned pehmendatakse enne poegadele üleandmist vanalindude pugus. Pojad lahkuvad pesast umbes kahe nädala vanuselt.[2]
Toitumine
Karmiinleevikese toiduks on peamiselt seemned, võsud ja pungad, vähem putukad.
Arvukus Eestis
19. sajandi esimesel poolel oli karmiinleevike Baltikumis hõredalt levinud. Sellest ajast alates on ta oma levilat laiendanud, olles Eestis ebaühtlaselt levinud veel 20. sajandi keskpaigas. Alates 1950. aastatest on karmiinleevikese arvukus kümneid kordi suurenenud.[3] Tänapäeval on karmiinleevike levinud ühtlaselt üle Eesti ning tema arvukust on hinnatud 150 000 – 250 000 paarile.[4]
cropped.jpg)
,_Skaw_-_geograph.org.uk_-_1509691.jpg)
