Eestimaa kubermang

Эстляндская губерния
saksa keel Gouvernement Estland
eesti keel Eestimaa kubermang
Eestimaa kubermangu vapp[1][2]
Pindala: 20 246,7 km²
Elanikke: 440 694 (1902)
Rahvastikutihedus: 21,8 in/km²
Kubermangulinn: Tallinn (1721–1918)

Eestimaa kubermang (saksa keeles Gouvernement Estland, vene keeles Эстляндская губерния) oli Eestimaa valitsemiseks loodud Venemaa Keisririigi haldusüksus.

Mõistet "kubermang" (Gouvernement) kasutati suhteliselt harva. Ametlikes dokumentides eelistati nimetust "hertsogkond" (das Hertzogthum Ehstland, das Hertzogthum Liefland).^[3] Provintsiaalvalitsuse eesotsas nii Tallinna kui ka Riia kubermangus seisis kindralkuberner (General-Gouverneur), kelle vahetule juhtimisele alluvat ametkonda nimetati nagu tema hallatavat territooriumigi kindralkubermanguks (General-Gouvernement).

Pärast Põhja-Eesti vallutamist põhjasõjas ja liitmist Venemaa keisririigi poolt moodustati 1719. aastal endise Eestimaa kindralkubermangu aladest Tallinna kubermang. Seda nime kandis haldusüksus kuni 1783. aastani, kui moodustati Tallinna asehaldurkond.

1796. aastal taastati vanad kubermangupiirid ning kubermang kandis edaspidi Eestimaa kubermangu nime. Kubermang kuulus Venemaa riigi koosseisu kuni Eesti iseseisvumiseni 24. veebruaril 1918.

Eestimaa kubermangu moodustamine

Vene tsaaririigi väed vallutasid Eesti alad Põhjasõjas Rootsilt oktoobriks 1710. Sõja käigus vallutati juba varem, 1708. aastal, Virumaa, millega liideti veel Tartumaa, nimetati see Narva maakonnaks ning liideti juba sõja ajal Peterburi kubermanguga. Rootsi loovutas 1710. aastal sõja käigus vallutatud Eestimaa alad ametlikult Uusikaupunki rahuga 1721. aastal. Pärast põhjasõda jäi Eestimaal kehtima Rootsi haldussüsteem ja riigikorraldus. Selle tagasid ka Eestimaa linnade kapitulatsiooniaktid, millega kapituleerusid Eestimaa rüütelkond ja Tallinna linn Vene vägedele Põhjasõjas. Eestimaa kubermang (vene Эстляндская губерния) oli 1. järgu haldusüksus Venemaal ja üks kolmest Balti kubermangust.

Moskva tsaar (alates 1721 Venemaa keiser) Peeter I kuulutas Venemaa tsaaririigi 1725. aastal Venemaa keisririigiks ja impeeriumiks. Eesti aladele moodustati kaks kubermangu: Estland (Эстляндия,Tallinna kubermang) ja Livland (Riia kubermang ehk Лифляндская губерния ehk Лифляндия). 1722. aastal eraldati Narva provints Peterburi kubermangust, kuid Narva linn Jaanilinnaga jäi Peterburi kubermangu, kus oli aastatel 1775–1802 Jamburgi maakonnas maakonnavaba maakonnalinn. 1722. aastal liideti Tartu provints Riia kubermanguga ning Tallinna kubermang eraldati uuesti Peterburi kubermangust eraldiseisvaks 1. järgu haldusüksuseks. Eestimaa kubermangu (Narva kreisi) idapiir algas Joala mõisast ja läks kuni Narva jõe suudmeni, kuid edasine piiri määratlemine peatus 1784. aastal.

Eestimaa kubermang. Alexander Wilbrecht, "Атлас Российской империи. 1800 год," Лист 4. Эстляндская губерния из 4 уездов

Kubermangu territoorium

Eestimaa kubermang oli Läänemere kubermangudest põhjapoolseim, asetsedes Soome lahe lõunakaldal. Kubermangu läänepoolseim punkt oli Kalana neem Hiiumaal; idas Narva jõgi Narva linna juures; põhjas Stenskäri neem; lõunas Pärnu lahes asuv Kõrksaar. Kubermangu mandripiir lääneosas oli 297 versta, põhjas 469 versta, idas piir Peterburi kubermanguga mööda Narva jõge 75 versta, lõunas piir Peipsi järve ja Liivimaa kubermanguga 371 versta. Rakvere ja Tartu maakonna vahel asuv kubermangu piir oli 20377 sülda pikk, Rakvere ja Viljandi maakonna vahele jäi kubermangu piiri 18669 sülda ja 2 jalga.

Eestimaa kubermangu pindala oli 17791,7 ruutversta (20246,7 ruutkilomeetrit) ehk 1853183 dessatiini; sellest 16290,5 ruutversta oli mandriosa ja 1032,7 saared ning 468,5 ruutversta kubermangu koosseisus oleva Peipsi järve ala. Harju kreis (5043,3 ruutversta, sellest saared 53,4), Viru kreis (5629 ruutversta), Järva kreis (2522,9 ruutversta) ja Lääne kreis (4128 ruutversta, sellest saared 979,3).

Aastatel 1719–1727 kandsid kubermangusisesed haldusterritooriumid nimetust "provints" ja 1727–1742 nimetust "distrikt", 1742. aastast taas saksapärast nimetust "kreis", kuna ametlik asjaajamiskeel oli saksa keel. Kubermang oli jaotatud neljaks kreisiks (maakonnaks): Harju, Lääne, Järva ja Viru kreis.

1783. aastal moodustati keisrinna Katariina II ukaasiga Venemaa 1775. aasta uue halduskorralduse järgi Tallinna asehaldurkond ja selles viis kreisi. Asehalduskorra likvideerimisel 1796. aastal taastati kubermangu jaotus neljaks kreisiks, see säilis kuni keisririigi lagunemiseni^[4]:

• Tallinna kreis (Harju kreis), (Гарриенский уезд), kreisilinn Tallinn (saksa keeles Reval, vene keeles Ревель);
• Rakvere kreis (Viru kreis), (Вирляндский уезд, Вирский уезд), kreisilinn Rakvere;
• Paide kreis (Järva kreis), (Йервенский уезд, Эрвенский уезд), kreisilinn Paide;
• Haapsalu kreis (Lääne kreis), (Викский уезд), kreislinn Haapsalu.

Elanikkond

Kubermangu elanikkond oli 1881. aasta revisjoni põhjal 376 337 mõlemast soost hinge; 1897. aasta revisjoni andmetel juba 433 724. Linnaelanikke oli neist 1881. aastal 59 814 hinge ja 1897. aastal 76 315. 1901. aasta andmetel elas kubermangus 440 662 elanikku (217 077 meest ja 223 585 naist, sündis juurde 13 069 last (6775 poissi ja 6294 tüdrukut).^[5]. 1902. aasta andmetel elas kubermangus 440 694 elanikku (217 095 meest ja 223 599 naist), nendest linnades 80 607, Tallinnas 68 045 inimest.

Eestimaa kubermangu kuulusid järgmised linnad: Tallinn (saksa keeles Reval), Haapsalu (Hapsal), Rakvere (Wesenberg), Paide (Weissenstein) ja Paldiski (saksa keeles Baltischport).

1881. aasta rahvaloenduse andmetel oli kubermangu elanikest 94,3% luteri usutunnistusega, neist anglikaane 158 inimest, reformeerituid 128; õigeusklikke 4,9%, juute 0,4%, roomakatoliku usku 0,3%, teiste usutunnistuste esindajaid 0,1%. Pool vene õigeusklikest elas linnades, umbes 9000 Tallinnas, 7000 Rakvere kreisi idaosas, Peipsi järve ääres ning umbes 2000 Kreenholmi manufaktuuris; raskolnikuid oli 204 inimest, kes enamjaolt elasid Peipsi järve ääres.

Emakeele järgi jagunesid elanikud järgmiselt: 87,6% eestlasi, 5,8% sakslasi, 4,6% venelasi, 1,4% rootslasi, 0,4% juute. Eestlased moodustasid 56% linnaelanikest ja 94% maaelanikest; 71% sakslastest elas linnades, kus nad moodustasid 26% kogu linnaelanike rahvastikust; venelased elasid põhiliselt Tallinnas ja kubermangu idaosas; rootslased (80%) elasid Haapsalu kreisis, kus nad moodustasid peaaegu kogu Vormsi saare elanikkonna.

Valitsuskorraldus

Alates põhjasõjast (1701) kehtis Eestimaa kubermangus niinimetatud Balti erikord, millega säilitati juba keskajast pärinevad aadlike privileegid, saksa keel asjaajamiskeelena ning luteri usk. Läänemere kubermangude rüütelkondade alistumise üheks tingimuseks oli ka Balti erikorra tagamine ja Karl XI poolt läbi viidud mõisate reduktsiooni eelse olukorra taastamine. Tsaaririik üritas Venemaa Läänemere kubermangudes kehtinud Venemaa sisekubermangudest erinevat valitsus- ja õiguskorraldust korduvalt muuta, kuid ei saavutanud edu, kuna keskvõim ei soovinud teravat konflikti kohaliku Balti aadelkonnaga. Ajutine valitsuskorralduse muudatus tehti asehaldurkorra ajal Tallinna asehaldurkonnas, kuid Balti erikorra taastamise saavutasid rüütelkonnad ja linnad uuesti keiser Paul I ajal 1796. aastal, muudatus jõustus 1797. aastal. Alles Aleksander III venestamispoliitika ajal 1880. aastatel hakati nn Balti erikorda jõulisemalt likvideerima. Raed ja foogtikohtud likvideeriti 1889. aastal, kuid seisuslik omavalitsus Eestimaa rüütelkond säilis kuni 1920. aastani.

Haldusasutused

Venemaa Keisririigi Eestimaa kubermangu haldusaparaadi juht oli Tallinnas Toompeal asuv Eestimaa kuberner. Talle allus Eestimaa kubermanguvalitsus ning kuberneri nõuandev organ kolleegium, kuhu kuulusid kuberner, asekuberner, kaks nõunikku, oberfiskaal ja kaks sekretäri. Kuberneri kasutuses oli kaks kantseleid:

• saksakeelne kantselei, läbi mille toimus suhtlus kohaliku seisusliku omavalitsusorgani Eestimaa rüütelkonna saksakeelsete ametkondade (kantselei komisjonidega) ja aadlikega, samuti Peterburis asuvate keisririigi kammer- ning Liivimaa, Eestimaa ja Soome asjade kolleegiumiga;
• venekeelne kantselei suhtluseks Venemaa keisri, Valitseva Senati ja teiste Venemaa võimuasutustega.

Eesti- ja Liivimaa kõrgeimad administraatorid kandsid vahelduvalt Eestimaa kindralkuberneri ja Eestimaa kuberneri ametinimetust, mis sõltus ennekõike seda kandnud isiku positsioonist ja mõjukusest. Mitmel korral on valitsus kasutanud ametis oleva kuberneri kindralkuberneriks nimetamist edutamisvõimalusena, ilma et viimase funktsioonid ja võimupiirid oleksid seeläbi muutunud.^[6] Tallinnas kuulusid kindralkuberneri kantselei koosseisu sekretär, aktuaar, tõlk, kantseleikirjutaja ja kopist, arhivaar (alates 1771), maamõõtja (alates 1773), vangivalvur, korstnapühkija, kantseleiteener, kütja, valvurid.^[7]

Peale keisririigi keskvalitsuse esindaja kuberneri ja kantseleide mängisid kohaliku elukorralduse määramises suurt rolli Balti erikorra alusel kohaliku aadli rüütelkonna esindus maapäev ja Eestimaa rüütelkonna peamees, linnade valitsused (peamiselt Tallinna raad) ning luterliku kiriku Eestimaa superintendent.

Kubermanguvalitsuse ülalpidamiseks olid Venemaa keisririigile kuuluvad riigimõisad: 1774. aastal kuulus riigile 14 mõisat. 1818. aastal 7 riigimõisa: Kodila ja Lagedi mõis Harju kreisis, Vasknarva mõis Narva komandandi lauamõisana Viru kreisis, Metstaguse ja Prümli mõis Järva kreisis, Saulepi ja Taebla mõis Tallinna komandandi lauamõisatena Lääne kreisis.

Keisririigi sõjavägi kubermangus

 Pikemalt artiklis Eestimaa kubermang ja Venemaa Keisririigi sõjavägi

Eestimaa oli Venemaa Keisririigi strateegilises sõjalises plaanis tähtis ainult kui laevastiku baas, seetõttu olid Eestimaa kubermangus enamik sõjalisi rõhuasetusi seotud sadamate ning nende kaitsega, keskajal tähtsust omanud Tallinna kindlus koos linnamüüriga anti aga 1858. aastal Tallinna linnavõimudele.

Kohtud ja korrakaitse

 Pikemalt artiklites Eestimaa kubermangu kohtukorraldus ja Eestimaa kubermangu korrakaitse

Eestimaa kubermangu kohtukorralduse aluseks oli rootsiaegne kohtukorraldus, mis rajanes seisuslikul põhimõttel, mille aluseks oli kõikide võõrvõimude valitsemisajal kehtinud Balti erikord.

Politsei ja madalama astme kohtu ülesandeid täitis Eestimaa kubermangus kuni 1888. aastani adrakohus. Adrakohtute kui madalama astme kohtute ülesandeks oli: talumaade suuruse määramine atrade järgi ja põgenenud talupoegade tagasinõudmine, põgenenud pärisorjadest talupoegade asukoha kindlakstegemine ning nende tagastamine omanikule. Adrakohtusüsteemi loomisel jagati kubermangu kreisid adrakohturingkondadeks, mida oli esialgu igas maakonnas üks, hiljem 2–3.

Eestimaa ja Liivimaa kubermangu aladel loodi kolm korravalitsust: Tallinnas (24. oktoobril 1803), Tartus (13. juunil 1805) ja Viljandis (10. juulil 1805). Venemaa Keisririigi Senati 1803. aasta 24. oktoobri ukaasi kohaselt kuulus Tallinn nn koosseisuväliste linnade hulka, mis elanike arvu järgi tulnuks lugeda väikelinnaks, kuid seaduse eritingimuste kohaselt kuulus kolmandasse, segasadamate (sõja- ja kaubasadam) kategooriasse. Kõrgemaks tsiviilvõimu esindajaks Tallinnas oli Tallinna sõjakuberner, kelle alluvuses oli linna politseivalitsus ja selle ülem – politseimeister.

1862. aastal võeti Venemaal vastu Venemaa sisekubermangude politsei ümberkorraldamise seadus, mis aga hakkas Venemaa Keisririigi Läänemere provintsides koos kõigi linnade politseivalitsuste, -kohtute ja -ametite töökorralduse muudatustega kehtima alles 1888. aastal. 18. mail 1882 muudeti korravalitsus Tallinna linna politseivalitsuseks.

Sadamad, teedevõrk ja side

Eestimaa kubermang 1820. aastal. Vassili Pjadõšev, "Географический атлас Российской империи..."

Venemaa keisririigi Läänemere kubermangude kaart aastatel 1895–1898 välja antud Meyeri leksikonis

Sadamad

Kubermangus asusid laevatatavad lahed ja sadamad: Virtsu laht (Вердерская бухта) Virtsu sadamaga, (Матуальвик), Haapsalu laht Haapsalu sadamaga; Soome lahes Paldiski laht (бухта Рогервик) Paldiski sadamaga; Tallinna sadam; Hara laht Hara sadamaga (Монкевик) ja kaiga Erras, Käsmu sadam (Kasperwieck), Kunda laht Kunda sadamaga, Mahu sadam (Kaupsaare sadam) Kalvi mõisa (saksapäraselt Pöddes) juures, Toolse sadam ja Narva sadam Narva jõe läänekaldal, mis kuulus Eestimaa kubermangu.

Raudteed

19. sajandi lõpus täienes taristu 1870. aastal rajatud Balti raudteega, mis ühendas Paldiskit Peterburi-lähedase Tosnoga.^[8] Kitsarööpmelise raudtee juurdeveoraudteed (Tallinna–Viljandi (haruga Türilt Paidesse, Liiva–Vääna ja Paide–Tamsalu) ühendasid kubermangusiseseid ja kubermangudevahelisi sihtpunkte.

Postitaristu ja teed

Postiliiklust korraldas Eestimaal alates 17. sajandi keskpaigast Eestimaa rüütelkond. Maanteede korrashoidu kontrollisid haagikohtunikud. Kubermangu läbis kolm põhipostiteed (trakti):^[9] Tallinna–Peterburi postimaantee, suur Peterburi–Narva–Tartu–Riia postimaantee ja Tallinna–Riia postimaantee. Nende äärde oli rajatud postijaamade võrgustik.

Teised teed:

• Tallinna–Põltsamaa tee, algas Tallinnast, möödus Mõigu, Lehmja, Vaida, Paunküla, Mäo ja Koigi mõisast ning umbes 5. verstal Kõigist lõunas suundus üle Liivimaa kubermangu piiri ja sealt edasi Põltsamaale, kust juba väiksem maantee läks Tartusse. Tallinna–Põltsamaa maanteelt läks Mäo mõisa juurest harutee Paidesse ja sealt edasi Särevere kaudu Lõuna-Eestisse ning üle Kabala Viljandisse
• Tallinna–Rapla tee, Raplast edasi Raikkülla, Järvakandi lähistelt juba väiksema teena Pärnumaale, kus ta ühines Tallinna–Pärnu postimaanteega
• Tallinna–Pärnu postimaanteelt hargnes umbes 26. verstal Tallinnast maantee, mis viis Lihulasse. Lihulast läks maantee Virtsu ja Lihula ning Sipa vahelt harumaanteena Pärnu
• Lihulast Virtsu viiva tee kaudu toimus ühendus üle väina Muhumaaga ja sealt edasi Saaremaaga. Lihula–Virtsu teelt Karuse kirikust lõuna pool käänas tee vasemale, mis ühendas Muhu- ja Saaremaad Pärnuga.
• Tallinna–Haapsalu maanteelt viis harumaantee, algusega Keilast loodes, Paldiskisse..^[10]

Haridusasutused ja kultuur

Haridussüsteem kuni 19. sajandi keskpaigani

Aastani 1721 kuulus Eesti Rootsi riiki, aastatel 1704–1710 vallutas Venemaa keisririik kõigepealt Tartu- ja Virumaa, 1710 ka ülejäänud osa Riiast Tallinnani ja Kuressaare. Pärast põhjasõda alustasid uuesti tegevust Tallinna Toomkool ja Tallinna Gümnaasium. Esialgu jäid kehtima endised Rootsi riigi haridusasutuste tegevust korraldavad seadused triviaalkoolide (Linnakool) ja gümnaasiumite ning talurahvakoolide kohta.

19. sajandi alguses olid kubermangus: kubermangugümnaasium Tallinnas (Gustav Adolfi Gümnaasium); 5 saksakeelset kreiskooli (Tallinnas, Paldiskis, Rakveres, Paides ja Haapsalus); 1 venekeelne kreiskool Tallinnas (likvideeriti 1830. aastal); 1 käsitöökool; 5 elementaarkooli poisslastele (3 Tallinnas, 1 Rakveres ja 1 Lihulas); 2 elementaarkooli tütarlastele (2 Tallinnas, 1 Paides ja 1 Haapsalus), pühapäevakool Tallinnas ning Eestimaa Rüütli- ja Toomkool.

19. sajandi algul rajati Venemaa Keisririigis rahvahariduse ministeerium. Õpperingkondi asutati 4. Tartu Ülikooli õpperingkonda kuulusid Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa kubermang. Iga õpperingkonna eesotsas oli kuraator ning kubermangudes kohapeal kubermangu koolidirektor ja kreisides koolide inspektor. Eestis kehtis ülevenemaalisest õppekorraldusest erinev kord. Asutati kihelkonnakoolid (elementaarkool), selle lõpetamine andis õiguse astuda kreiskooli ja seejärel kubermangugümnaasiumisse.^[11]

Haridusasutused alates 19. sajandi teisest poolest

Kubermangukoolid: Tallinna Kubermangugümnaasium; Tallinna Aleksandri Gümnaasium^[12] 1871–1917; Tallinna Keiser Nikolai I Gümnaasium 1804–1917; Tallinna Tütarlaste Gümnaasium 1873–1917; Keisrinna Katariina II linnakool; Tallinna Peetri Reaalkool; Eestimaa Rüütli- ja Toomkool; Tallinna neljaklassiline linnakool (Ревельское четырехклассное гор. училище); Tallinna Kõrgem Tütarlastekool; Paldiski mereklass; Käsmu mereklass; Haapsalu Linna Tütarlastekool 1853–1919.

Kolmeklassilised linnakoolid maakonnalinnades: Tallinna ja Kuressaare piirkonna rahvakoolid (Народные училища); Tallinna raudtee tehnikakool.^[13]

Pedagoogikaõppeasutused: aastatel 1837–1854 Ataste õpetajate seminar Järvamaal Peetri kihelkonnas; 1844–1863 Jädivere õpetajate seminar Läänemaal Vigala kihelkonnas; 1854–1887 Kuuda õpetajate seminar Märjamaa kihelkonnas Vigala vallas.

Ajakirjandusväljaanded

Eestimaa Kubermangu Teataja (saksa ja vene keeles); Inland; Maa Walla Kuulutaja; Revalsche Zeitung; Ristirahwa Pühhapäewaleht; Tallinna Sõber; Eesti Postimees; Päevaleht; Tallinna Teataja; Maa; Marahwa Näddala-Leht; Missioni-Leht; Oma Maa; Perekonnaleht; Teataja; Töö.

Rahvuskubermangu moodustamine

 Pikemalt artiklis Autonoomne Eestimaa kubermang

Pärast veebruarirevolutsiooni nimetas Venemaa Ajutine Valitsus kuberneri ametikoha ümber kubermangukomissari ametikohaks ja määras sellele kohale Jaan Poska. Samal ajal hakkasid Eesti rahvuslikud ringkonnad taotlema Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud alade ühendamist Eestimaa kubermanguga ning ühtse autonoomse rahvuskubermangu moodustamist. Tartlased käisid välja ka Tartus asuva keskusega eraldiseisva Põhja-Liivimaa kubermangu moodustamise idee. Uue omavalitsuse projekti kiiremaks vastuvõtmiseks Ajutises Valitsuses korraldati 8. aprillil (26. märtsil vkj) 1917 Petrogradi Eesti Vabariikliku Liidu eestvedamisel Petrogradis u 40 000 osalejaga (neist u 15 000 sõjaväelased) meeleavaldus. 12. aprillil (30. märts vkj) kinnitas Ajutine Valitsus määruse, millega Liivimaa kubermangu Pärnu, Saare, Tartu, Viljandi ja Võru maakond liideti Eestimaa kubermanguga. Kubermangukomissar sai siseküsimustes suurema otsustusõiguse, kuid oli endiselt Ajutise Valitsuse määrata. Nõuandvaks koguks sai maanõukogude ja linnavolikogude saadikutest moodustatav Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, mis valiti 5. juunil (23. mail vkj).

Pärast oktoobrirevolutsiooni võttis Viktor Kingissepp kubermangukomissar Jaan Poskalt võimu üle ja Eestimaa kubermangu hakkas juhtima Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee. 25. novembril (vkj 12. novembril) võttis see vastu Ajutise Maanõukogu laialisaatmise otsuse. Siiski jõudis viimane 28. novembril (15. novembril vkj) oma erakorralisel koosolekul kuulutada end kõrgeimaks võimuks Eestis kuni Eesti Asutava Kogu kokkukutsumiseni.

Saksa okupatsioon

1918. aasta veebruari lõpus ja aprilli alguses okupeerisid Saksa väed Põhja-Baltikumi. Okupatsioonivalitsus tühistas veebruarirevolutsioonijärgsed halduskorralduse muudatused ja liitis Lõuna-Eesti maakonnad uuesti Liivimaa kubermanguga. Formaalselt jäi Eestimaa kubermang endiselt Venemaa osaks. Kubermangu uueks juhiks sai 8. armee 68. põhjakorpuse ülem Adolf von Seckendorff. 27. augustil sõlmitud Bresti rahulepingu lisaleppega loobus Nõukogude Venemaa suveräniteedist Eesti- ja Liivimaal.

Eestimaa kubermangu organisatsioonid

• Eestimaa Konstitutsiooniline Partei
• Eestimaa Rahvahariduse Selts
• Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee
• Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee

Vaata ka

• Eestimaa
• Liivimaa kubermang

Viited

1. kinnitatud 8. detsembril 1856. В рамках гербовой реформы Кене был разработан и Высочайше утвержден 08.12.1856 года: ""В золотом поле три лазуревые леопардные льва. Щит увенчан Императорскою короною и окружен золотыми дубовыми листьями, соединенными Андреевскою лентою" link link
2. Tiit Saare: Eesti vapist müütideta, 02. juuli 2005
3. Laur, Mati. Eesti ala valitsemine 18. sajandil (1710-1783). Tartu, 2000. Lk. 38.
4. Россия. Географическое описание Российское Империи по губерниям и областям с географическими картами, Издательство: Тип. "Бережливость". Место издания: СПб. Год издания: 1913, Количество страниц: 286 с., lk 84–85
5. Teataja, nr.109, 21. mai 1903, lk 3
6. Laur, Mati. Eesti ala valitsemine 18. sajandil (1710-1783). Tartu, 2000. Lk. 46.
7. Laur, Mati. Eesti ala valitsemine 18. sajandil (1710-1783). Tartu, 2000. Lk. 54 ja 56.
8. Laiarööpmelise raudtee sünd. Hüvasti, viimane rong! Virtsu
9. Bienenstamm: Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk.26–27
10. Jaan Konks, PÄRISORJUSEST KAPITALISMI LÄVENI JOONI EESTIMAA MINEVIKUST. UURIMUSI LÄÄNEMEREMAADE AJALOOST I, Tartu Riiklku Ülikooli Toimetised, TARTU 1973, lk 52
11. "ELMAR ERNITS. ENDISAEGSEST KOOLIKORRALDUSEST" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 21. november 2011. Vaadatud 2. novembril 2009.
12. Viru väljaku ilme on sajandite jooksul aina muutunud^{[alaline kõdulink]}, Postimees, 15.12.2006
13. Справочная книжка Эстляндской губернии. Год выпуска: 1890

Kirjandus

• Büsching, Anton Friedrich (1773). Magazin für die neue Historie und Geographie, VII Theil: X. Land-rolle des Herzogthums Esthland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt.
• Hupel, August Wilhelm (1782). Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und lelzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch. Lk 409-.
• Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich von (1826). Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner.
• Gressel, Johann Herrmann (1840). Land-Rolle des ehstländischen Gouvernements. Reval: Gebrudt und zu haben bei Johann Herrmann Gressel.
• Possart, Paul Anton Fedor Konstantin (1840). Das Kaiserthum Russland. Erster Theil. Stuttgart: Literatur Comptoir.
• Possart, Paul Anton Fedor Konstantin (1841). Das Kaiserthum Russland. Achter Band. Stuttgart: Literatur Comptoir.
• Possart, Paul Anton Fedor Konstantin (1846). Statistik und geographie des gouvernements Esthland. Stuttgart: Verlag der J.F. Steinkopf´schen Buchhandluh.
• Bornhaupt, Christian (1855). Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W.F. Häcker.
• Richter, A. v. (1858). Geschichte der dem russischen Kaiserthum einverleibten deutschen Ostseeprovinzen bis zur Zeit ihrer Vereinigung mit demselben: Bis zur Zeit ihrer Vereinigung mit demselben. Theil II (1562–1721). Riga: Nicolai Kymmel.
• Berndt Federley (1906-1976): Kunglig majestät, svenska kronan och furstendömet Estland 1592–1600, 306.lk., Helsingfors : Societas Scientiarum Fennica, 1946, ESTER
• Brockhausi ja Efroni entsüklopeediline sõnastik, 1890–1907 Эстляндская губерния

Välislingid

 Eestimaa kubermang – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis