Eesti vapp

Suur riigivapp
Väike riigivapp
Günther Reindorffi Eesti Vabariigi vapi kavand, 1922.

Eesti riigivapil on kaks kuju: suur riigivapp ja väike riigivapp. Suurel riigivapil on kuldsel kilbil kolm sinist sammuvat ja otsa vaatavat lõvi (leopardi). Vapi kilpi ümbritseb külgedelt ja alt kaks kilbi alaosas ristuvat kuldset tammeoksa. Väikese vapi kilp ja vapikujund on samad mis suurel riigivapil, kuid ilma tammeoksteta.

Riigivapi kuju on määratud riigivapi seadusega. Seda kasutavad riiklikud ametkonnad oma pitsatitel ja dokumentidel. Riigivapi kujutis on ka rahatähtedel ning mõnede riigiasutuste hoonetel.

Suure riigivapi kujutist kasutatakse Eesti Vabariigi seadustel ja Vabariigi Presidendi seadlustel.

Ajalugu

Eesti vapi alusmotiivi ajaloolise päritolu seletamisel viidatakse ajaloolisele traditsioonile, nagu oleks Taani kuningas Valdemar II või Erik IV andnud Tallinna linnale või Eestimaa rüütelkonnale kasutada oma kuningavapi. See spekulatiivne seletus tekkis alles 19. sajandil kohalike ajaloolaste ringkonnas. Kolme leopardiga vapipitsatit kasutas Tallinna linna raad 14. sajandist, rõhutamaks Liivimaa ordule linnaõiguse saamist Taani kuningalt. Linnal vapi kasutamise õigust ei ole tõestatud. Vanim Eesti vapp pärineb ajavahemikust 1583, mil kolme leopardse lõviga hertsogivapp tähistas Rootsi kuninga Johan III Liivimaa hertsogi tiitlit. 1584. aastast oli see Eestimaa hertsogi tiitlivapp. 17. sajandil kasutati sarnase vapipildiga Eestimaa kubermangu vappi. Hertsogi tiitlivapist eristas seda kuningakroon. Vene ajal jätkati vapi kasutamist. Ametlikult kinnitati kolme leopardse lõviga kilp Eestimaa kubermangu vapiks 1856. aastal. Eestimaa rüütelkond kasutas Eestimaa hertsogi tiitlivappi. 19. sajandil hakati seda pidama rüütelkonnale kuuluvaks vapiks. Siis tekkiski spekulatiivne seletus Taani kuninga annetusest. Sellele ajalooliselt põhjendamata seletusele on viitanud mitmed Eesti vapist kirjutanud autorid.

Eesti Vabariigi vappi otsiti kaua. Mitmetel vapi kavanditel (sh. fotol oleval Günther Reindorffi kavandil) oli lisaks Eesti kubermangu vapi kolmele lõvile esindatud ka Liivimaa kubermangu greif, kuna Eestimaa oli enne iseseisvumist jagatud peamiselt nende kahe kubermangu vahel. Ajaloolisele vapile oli äge vastuseis pseudoajaloolistel põhjendustel, muuhulgas väideti, nagu oleks kolme lõviga vapp tuletatud ordumeister "Dreilöweni" nimest. Tehti palju kavandeid, millest kõige populaarsem oli Ado Vabbe kavand: punane kümneharuline täht sinisel kilbil. See kahest viisnurgast kokkupandud kujund sümboliseeris koidutähte ning pidi olema vastuvõetav kõigi maailmavaadete esindajatele.

II Riigikogu võttis Riigivapi seaduse vastu 19. juunil 1925. Tammeoksad lisati suurele riigivapile Juhan Luiga ettepanekul[1].

Eesti liitmisel NSV Liiduga 1940. aastal keelati senise vapi kasutamine. Kasutusel olid Eesti NSV vapp ja NSV Liidu vapp. Eesti Vabariigi vappi kasutati paguluses.

Uuesti võeti ajalooline Eesti riigivapp kasutusele 7. augustil 1990 seadusega riigilipu ja vapi kohta. Riigivapi seadus kuulutati välja 6. aprillil 1993.

Vaata ka

Pildirida

  • Aastail 1925–1940 ja eksiilis kasutatud suur riigivapp
    Aastail 1925–1940 ja eksiilis kasutatud suur riigivapp
  • Aastail 1925–1940 kasutatud riigipitser
    Aastail 1925–1940 kasutatud riigipitser
  • Superministeeriumi hoone[2]
    Superministeeriumi hoone[2]

Viited

  1. ↑ Ants Piip. Suur üksiklane. Vaba Maa, 18. oktoober 1928, nr 242, lk 5
  2. ↑ ERR (28. juuli 2017). "Superministeeriumi hoone sai esiküljele kolm vapilõvi". ERR. Vaadatud 22. märtsil 2023.

Kirjandus

Välislingid


Eesti võtmeartiklid
Ajalugu
 Eesti vapp
Loodus
Riik
Majandus
Ühiskond
ja kultuur

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!