2021. aasta rahvaloendus Eestis toimus 2021. aasta lõpu seisuga, loendusmoment oli 31. detsember2021.[12] Rahvaloenduse andmed avalikustatakse järk-järgult alates 1. juunist 2022, mil avalikustati rahvastiku üldarv, rahvastiku paiknemise ning sooline ja vanuseline jaotus. Rahvaloendus viidi läbi esmakordselt registripõhise loendusena.
Loendusmomendi ehk 31. detsembri 2021 seisuga elas Eestis alaliselt 1 331 824 inimest, mis on 2,9% rohkem kui kümme aastat tagasi samal ajal. Mehi on 47,6% ja nende osakaal kasvas 1,2 protsendipunkti, naiste osakaal on 52,4%. Keskmine Eesti elanik on 42,2-aastane ehk 1,4 aastat vanem kui oli keskmine elanik 2011. aastal.[13]
Eesti 2000. aasta rahvaloenduse andmetel seisuga 31. märts 2000 oli rahvaarv 1 370 052, sellest mehi 631 851 ja naisi 738 201. Faktiline rahvaarv, mis fikseeriti rahvaloendusel, et tagada võrreldavus eelmise, 1989. aasta rahvaloenduse andmetega, oli 1 356 931 inimest.[14] Eesti kõige suurem rahvaarv oli 1989. aasta rahvaloenduse andmetel 1 565 662 inimest.[5][6]
Kuni 1989. aastani korraldatud rahvaloendused näitasid alalise rahvastiku juurdekasvu. See oli tingitud eelkõige sisserändest. Alates 1991. aastast on Eesti rahvaarv olnud väljarände ja negatiivse iibe tõttu olnud languses. Kahe rahvaloenduse vahelisel perioodil 1989–2000 vähenes Eesti faktiline rahvastik 215 985 inimese ehk 13,7% võrra ja alaline rahvastik 195 610 inimese ehk 12,5% võrra.
2000. aasta rahvaloenduse järgi rahvaarv märgatavalt vähenes, mille põhjustasid nii väljaränne kui ka negatiivne loomulik iive. Negatiivse iibe tõttu vähenes rahvaarv loendustevahelisel ajal 42 074 võrra, registreeritud välisrände tõttu 85 496 võrra. Rändeandmetes ei kajastu kaadrisõjaväelaste, ajateenijate ja vangide ränne endises Nõukogude Liidus ja hiljem Eestist Venemaale. Palju väljarännet toimus pärast 1989. aastat ka seetõttu, et Eesti eraldus endise Nõukogude Liidu majandussüsteemist ning üleminek turumajandusele vähendas oluliselt töökohtade arvu.[14]
Hilisemal perioodil on väljaränne toimunud peamiselt Euroopa Liidu maadesse, eelkõige Soome. 2016. aasta augustis ennustas Eesti poliitikauuringute keskus Praxis 2116. aastaks Eesti rahvaarvuks 1,41-ni vähenenud sündimuskordaja korral 600 000 elanikku, kuid positiivse stsenaariumi korral võib 100 aasta pärast olla rahvaarv ka sama suur kui 2016. aastal.[15] Alates 2015. aastast on rahvaarv seoses suurenenud sisserändega olnud väikeses kasvus.[8]
Eestisse rändas 2021. aastal 19 524 inimest ja Eestist lahkus 12 481 inimest, välisrände saldo oli 7043 inimese võrra positiivne. 2020. aastal asus Eestisse elama 16 209 inimest ja Eestist lahkus 12 427 inimest ehk rändesaldo oli + 3 782 inimest. 2020. aasta loomulik iive oli negatiivne 2 602 inimese võrra, kokku suurenes arvestuslik rahvaarv 2020. aastal 1179 inimese võrra.[2] 2021. aasta loomulik iive oli negatiivne 5315 inimest, kokku suurenes rahvaarv 1728 inimese võrra.[16]
Rahvastiku koostis
Seisuga 1. jaanuar 2021 oli Eestis 1 330 068 elanikku. Neist 630 915 ehk 47,43% olid mehed ning 699 153 ehk 52,57% olid naised.[8] 2020. aastal oli Eestis 100 mehe kohta 110,8 naist (2011. aastal 100 mehe kohta 116,9 naist), mis on Läti ja Leedu järel üks Euroopa Liidu kõrgemaid näitajaid. Euroopa Liidu keskmine on 2019. aastal 104,5.[17]
Eesti rahvastikupüramiid 2021 (%)
Eesti rahvastikupüramiid 2020 ühe aasta kaupa. Tumeda värvusega on märgitud meeste või naiste ülekaalus
Eesti rahvastiku rahvuslik koosseis 2021. aasta seisuga
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eesti püsielanike seas eestlasi 69,72%. Venelasi oli 25,2%, ukrainlasi 1,74%, valgevenelasi 0,97%, soomlasi 0,59%, tatarlasi 0,15%, juute 0,15%, lätlasi 0,14%, leedulasi 0,13% ja poolakaid 0,13%.
2021. aasta hinnangu järgi eestlaste osakaal suurenes (+0,19%), venelaste osakaal vähenes (–0,54%), ukrainlaste oma suurenes (+0,34%), valgevenelaste oma vähenes (–0,09%), soomlaste suuremaks (+0,06%), lätlaste suuremaks (+0,13%), leedulaste suuremaks (+0,03%) ning teiste rahvuste osakaal ei muutunud.
2010. aasta seisuga olid 68,83% elanikest eestlased, 25,55% venelased, 2,07% ukrainlased, 1,16% valgevenelased, 0,79% soomlased, 0,18% tatarlased, 0,16% lätlased, 0,15% poolakad, 0,13% juudid, 0,15% leedulased, 0,14% sakslased ja 0,68% muud rahvused.[18]
2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eesti rahvastikust eestlasi 930 219 ehk 67,9%. Teistest suurematest rahvusrühmadest oli venelasi 351 178 ehk 25,6%, ukrainlasi 29 012 ehk 2,1%, valgevenelasi 17 241 ehk 1,3%, soomlasi 11 837 ehk 0,9%.
Võrreldes 1989. aastaga oli Eestis elavate eestlaste arv vähenenud 2000. aastaks 963 281-lt 930 219-ni, ent eestlaste osatähtsus kasvas 61,5%-lt 67,9%-ni, seda osalt mitte-eestlaste väljarände tõttu 1990ndate alguses. 1989. ja 2000. aasta vahel vähenes eestlaste koguarv 3,4%, venelaste arv 26%, ukrainlaste arv 40%, valgevenelaste arv 37,8%, soomlaste arv 28,8%. Aastaks 2000 olid Eesti rahvastikunäitajad üldarvudes ning eri rahvuste esindatuse suhtarvudes sarnased umbes 1971. aasta seisuga.
Alates taasiseseisvumisest on eestlaste osatähtsus kõigi sündinute seas olnud vahemikus 70–75% ja surnute seas 64–68%. 2008–2012 oli eestlaste loomulik iive positiivne (2008: +595, 2009: +916, 2010: +1704, 2011: +878, 2012: +118).
Eestlaste suurim osakaal rahvastikus viimastel sajanditel fikseeriti 1. jaanuaril 1945, mil Teise maailmasõja sündmuste tõttu ja Petserimaa annekteerimise tagajärjel oli eestlasi 854 000 elanikust 831 000 ehk 97,3%.[19]
Emakeelsus
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli eesti keel 887 216 Eesti püsielaniku emakeeleks. See moodustas 68,54% kõigist püsielanikest. Vene keel oli 383 118 püsielaniku emakeel (29,6%). Üle 1000 inimese rääkis emakeelena veel ukraina, soome ja valgevene keelt. Seejuures jäi 1723 inimese ehk 0,13% emakeel teadmata. Kõige levinum võõrkeel 2011. aastal on eestlastel vene keel, muukeelsetel aga eesti keel. Seega Eestis räägib eesti keelt 1 064 502 inimest, sh 887 216 emakeelena ja 177 286 võõrkeelena, vene keelt 928 655 inimest, emakeelena 383 118 inimest ja võõrkeelena 545 537 inimest.[20]
2000. aastal kõneles eesti keelt emakeelena 67,3% Eesti elanikest, vene keelt 29,7%. Eesti keele oskajate osatähtsus oli aastaks 2000 rahvastikus tõusnud 80,4%-ni, eesti keele oskajate üldarv oli 1 102 133. Suurenemine saavutati tänu sellele, et mitte-eestlaste seas on eesti keele oskus rohkem kui kahekordistunud.
2016. aasta alguses elas eesti keelt emakeelena rääkivaid inimesi Eestis 883 707, mis teeb 68% kõigist Eesti elanikest, kelle emakeel on teada. Vene keelt rääkis emakeelena 29,6 %. Eesti keelt emakeelena rääkijatest on 99% eesti rahvusest. Ligi 4000 eesti emakeelega inimest loeb ennast rahvuselt venelaseks ja üle 2000 soomlaseks. 3% Eesti elanikest (24 000 inimest) on küll rahvuselt eestlased, kuid nad ei räägi emakeelena eesti keelt.[21]
Kodakondsus
Eesti rahvastikupüramiid kodakondsuse kaupa, 01.01.2017 seisuga
2011. aasta rahvaloenduse andmeil oli 85,1% püsielanikest Eesti kodanikud, 6,95% Venemaa kodanikud ja määratlemata kodakondsusega oli 6,5%.[22]
2000. aasta rahvaloenduse andmeil oli 80% elanikest Eesti kodanikud, 6,3% Venemaa kodanikud ja 12,4% kodakondsuseta. Siseministeeriumi andmetel olid 2010. aastal vastavad näitajad 84%, 7% ja 7,2%, 1. jaanuaril 2011 84,2%, 7% ja 7,1%, 1. detsembril 2011 84,3%, 7% ja 6,9% ning 1. mai 2016 seisuga 84,2%, 6,8% ja 6,1%.
1. juunil 2013 oli Eestis registreeritud 1 355 782 elanikku, Eesti kodanikke oli 1 235 095, kellest 86 767 elasid välismaal. Eesti elanikest olid 84,7% Eesti kodanikud, 90 190 ehk 6,65% olid kodakondsuseta isikud ning 122 689 ehk 9,05% teiste riikide kodanikud (neist 93 683 ehk 6,91% Venemaa kodanikud, 5592 Ukraina kodanikud, 5195 Soome kodanikud, 3020 Läti kodanikud, 1873 Leedu kodanikud, 1726 Saksamaa kodanikud ja 1529 Valgevene kodanikud).[23]
1. septembril 2019 elas Eestis 86 030 Venemaa kodanikku, 10 002 Ukraina kodanikku, 7244 Soome kodanikku, 4676 Läti kodanikku, 2160 Saksamaa kodanikku, 2079 Leedu kodanikku, 1989 Valgevene kodanikku, 1288 Itaalia kodanikku, 1215 Suurbritannia kodanikku, 1106 Prantsusmaa kodanikku ja 1076 Rootsi kodanikku. Teiste riikide kodanike arv jäi alla 1000. Väljaspool Euroopat asuvatest riikidest oli rohkem India (694), USA (664) ja Nigeeria kodanikke (540).[24]
Eesti rahvastiku jaotus kodakondsuse järgi seisuga 2.10.2010[25]
██Eesti: 1 149 303
██Venemaa: 95 271
██Muud riigid: 21 784
██Määratlemata: 97 718
Vanusjaotus
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli alaealisi (vanuses 0–14) 199 891 ehk 15,44%, tööealisi (vanuses 15–64) 865 124 ehk 66,84% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 229 440 ehk 17,72%. 2000. aastal olid vastavad osakaalud 15,1%, 68,2% ja 16,7%.
Hõive
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli hõivatuid 561 138 ja töötuid 68 963 ehk 5,33% püsielanikest. Majanduslikult mitteaktiivseid oli 647 665 ehk 50,0% elanikest. Hõiveseisund jäi teadmata 16 689 inimese puhul.
Suurima linna Tallinna elanike arv oli 2000. aastal 400 378, nendest eestlasi 215 114 (53,7%), venelasi 146 208 (36,5%), muid rahvusi ja teadmata rahvusega inimesi 39 056 (9,7%). Tallinna rahvastikuregistris olevate elanike arv erines 2000. aasta alguses rahvaloenduse andmetest kuni 30 000 võrra, ent tänu elanike registreerimise kampaaniale on see erinevus vähenenud ning augustis 2004 ületas Tallinna elanike registri järgi Tallinna elanike arv taas 400 000 piiri.
Viimasel rahvaloendusel määrati Eesti inimeste alaline elukoht registrite põhjal paiknemisindeksi metoodikaga, kus lisaks registriandmetele kasutati ka loenduse uuringu andmeid. Registriandmed ei ole ideaalsed – näiteks inimese rahvastikuregistrijärgne elukoht ei pruugi ühtida selle aadressiga, kus inimene tegelikult elab.[27]
Paljudel Eesti elanikel ei ole rahvastikuregistris kirjas tegelik elukoht. Peamiselt puudutab see maapiirkonnast suurtesse linnadesse viimase 20 aasta jooksul elama asunuid. Näiteks Tallinnas arvatakse elavat mitukümmend tuhat inimest, kelle ametlik elukoht on kusagil mujal.
Statistikaameti andmetel oli 1. jaanuaril 2024 Eesti rahvaarv 1 374 687 inimest.[1] (Rahvastikuregistri andmetel oli Eestis seisuga 01.01.2024 1 373 101 elanikku.[32]) Loomulik iive oli 2023. aastal negatiivne (-5 053 inimest, sh. sündis 10 949 ja suri 16 002 inimest), kuid rändesaldo positiivne (+13 856 inimest). Eestisse saabus 26 399, välja rändas 12 543 inimest. Eesti rahvaarv kasvas aastaga 8 803 inimese võrra. [1]
Seisuga 01. jaanuar 2023 oli Statistikaameti andmetel Eestis 1 365 884 elanikku ehk 2,6% (34 088) võrra enam kui 2022. aasta algul.[4] 2022. aastal sündis Eestis 11 646 ja suri 17 315 inimest. Registreeritud rände järgi (rahvastikuregistri põhjal) saabus Eestisse 2022. aastal 49 414 inimest ja välja rändas 9 657 ehk rändesaldo oli positiivne 39 757 inimest. Registreeritud sisseränne ja ka rändesaldo on viimaste aastate keskmisest suurem eelkõige seoses Ukraina sõjapõgenike saabumisega Eestisse. Sisserändajatest 66% moodustasid Ukraina kodakondsusega inimesed, keda jäi aasta lõpuks Eestisse püsivalt elama 33 217.[4][33]
Seisuga 1. jaanuar 2022 oli Eestis 1 331 796 elanikku.[3] Aasta varem, 01.01.2021, elas Eestis 1 330 068 elanikku, kasv 2021. aasta jooksul 1 728 isikut.
2021. aastal sündis Eestis 13 272 inimest ja suri 18 587, iive oli 5 315 võrra negatiivne. Rändeandmetel saabus 2021. aastal Eestisse 19 524 ja riigist lahkus 12 481 inimest, rändesaldo oli 7 043 inimese võrra positiivne.[16]
Oodatav eluiga
Statistikaameti andmetel oli 2023. aastal eestimaalaste oodatav eluiga sünnimomendil 79 aastat. Naiste oodatav eluiga oli 83,1 aastat, meestel 74,5 aastat.[34] 2023. aasta andmetel elavad Eesti inimesed tervena 58 aastat. Eelneva aastaga võrreldes vähenes tervena elatud aastate arv 1,2 aasta võrra. Mehed elavad tervena 56,4 aastat ning naised 59,5 aastat. [34]
Oodatav eluiga sünnimomendil on keskmine vanus, milleni vastsündinu eeldatavalt elab, kui ajavahemikule iseloomulikud suremuse näitajad ei muutu. Tervena elada jäänud aastad näitavad keskmist aastate arvu, mida elab inimene tõenäoliselt igapäevategevuste piiranguteta, kui suremus ja rahvastiku tervise näitajad jäävad samaks.[34]
2022. aastal Eesti elanike oodatav eluiga sünnimomendil oli 78,1 aastat. Meeste oodatav eluiga oli 73,6 ja naistel 82,3 aastat. Mehed elavad tervena 57,9 ja naised 60,6 aastat.[35]
2021. aastal oli Eesti elanike oodatav eluiga sünnimomendil 77,2 aastat. Meeste oodatav eluiga oli 72,8 ja naistel 81,4 aastat.[36] Mõlema soo esindajate oodatav eluiga võrreldes eelneva aastaga lühenes: 2020. aastal oli keskmine oodatav eluiga 78,8 aastat, sh meestel 74,4 ja naistel 82,8 aastat. Vähenes ka tervena elatav eluiga: 2021. aastal elavad mehed tervena eeldatavalt 54,9 ja naised 58 eluaastat (2020. aastal vastavalt mehed 55,5 ja naised 59,5 eluaastat).[37]
Võrdluseks, Euroopa riikide keskmine oodatav eluiga 2023. aastal on esialgsetel andmetel 81,5 aastat. Eesti oodatav eluiga on aga kõrgeim Balti riikide võrdluses: Eestis on oodatav eluiga 79 aastat, Leedus 77,3 aastat ja Lätis 75,9 aastat.[34]
2018. aastal oli Eesti keskmine oodatav eluiga sünnimomendil 78,4 aastat, sh. meestel 73,9 ja naistel 82,4 aastat. Euroopa keskmine eluiga 2019. aastal oli 81,3 aastat. 2018. aasta andmetel oli Euroopa keskmine naiste eluiga 83,6 ja meeste oodatav eluiga 78,3 aastat. Euroopa Liidu keskmisega võrreldes on Eesti meeste näitaja kehvem: oodatav eluiga on üle nelja aasta madalam. Eesti naiste näitaja jääb Euroopa Liidu keskmisele alla umbes aastaga.[38]
2002. aastal Riigikogu tellitud avaliku arvamuse uuringu kohaselt pidas endale kõige südamelähedasemaks taara- ja maausku 11% Eesti elanikkonnast.[40] 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli 15-aastastest ja vanematest Eesti elanikest maausulisi 1925 ehk 0,15% ja taarausulisi 1047 ehk 0,08% Eesti elanikest.[41]
.png)
.png)
