Vietnami sõda

Vietnami sõda
Osa Indohiina sõdadest ja külmast sõjast
Ülevalt päripäeva: USA maaväe Huey-helikopterid paiskavad lahingusse Lõuna-Vietnami armee sõdurid; Põhja-Vietnami armee sõdur; USA õhuväe B-66 ja F-106 lennukid pommitamas operatsiooni Rolling Thunder raames Põhja-Vietnami vägede positsioone; USA sõdur hävitatud Việt Cộngi tugipunkti ees; USA vägede varustamine operatsiooni Junction City ajal; kommunistide korraldatud Huế massimõrva ohvrid.
Toimumisaeg	1. november 1955 – 30. aprill 1975
Toimumiskoht	Lõuna-Vietnam, Põhja-Vietnam, Kambodža, Laos
Tulemus	Põhja-Vietnami võit Ameerika Ühendriikide juhitud koalitsioon taandus Indohiinast Lõuna-Vietnamis, Laoses ja Kambodžas tulid võimule kommunistid Lõuna-Vietnam annekteeriti Põhja-Vietnami poolt
Territoriaalsed muudatused	Põhja- ja Lõuna-Vietnam ühinesid Vietnami Sotsialistlik Vabariigiks
Osalised
Lõuna-Vietnam  Ameerika Ühendriigid  Lõuna-Korea[1]  Tai[1]  Austraalia[1]  Uus-Meremaa[1] Khmeeri Vabariik[1] Laose kuningriik[1]  Filipiinid[1] Sõjaline toetus:  Taiwan[2][3][1] Muu toetus  Argentina[3]  Belgia[3]  Brasiilia[3]  Costa Rica[3]  Ecuador[3]  Guatemala[3]  Hispaania[3]  Honduras[3]  Iirimaa[3]  Iraan[3]  Itaalia[3]  Jaapan[3]  Kanada[3]  Kreeka[3]  Libeeria[3]  Luksemburg[3] Lõuna-Aafrika[3]  Lääne-Saksamaa[3]  Madalmaad[3]  Malaisia[4][3]  Maroko[3]  Norra[3]  Pakistan[3]  Paraguay[3]  Peruu[3]  Prantsusmaa[3]  Suurbritannia[3]  Šveits[3]  Taani[3]  Tuneesia[3]  Türgi[3]  Uruguay[3]  Venezuela[3]  Põhja-Vietnam Viet Cong Punased khmeerid[1][5] Pathet Lao[1]  Hiina[1][5]  Põhja-Korea[1][5] Sõjaline toetus:  Nõukogude Liit[1][5]  Kuuba[1][6][7][5] Muu toetus  Albaania[5]  Alžeeria[5]  Bulgaaria[8][5]  Guinea[5]  Ida-Saksamaa[9][5]  Iraak[5]  Jugoslaavia[5]  Kongo Vabariik[5]  Jeemeni Rahvademokraatlik Vabariik[5]  Mali[5]  Mauritaania[5]  Mongoolia[5]  Poola[10][11]  Rootsi[12][13]  Rumeenia[14]  Sudaan  Somaalia[5]  Süüria[5]  Tansaania[5]  Tseilon[5]  Tšehhoslovakkia[15][16]  Ungari[11] Ühinenud Araabia Vabariik[5]
Väejuhid või liidrid
Ngô Đình Diệm  † Nguyễn Văn Thiệu Nguyễn Cao Kỳ Cao Văn Viên Ngô Quang Trưởng John F. Kennedy † Lyndon Johnson Richard Nixon Robert McNamara William Westmoreland Creighton Abrams Frederick C. Weyand Park Chung-hee Thanom Kittikachorn Robert Menzies Harold Holt John McEwen John Gorton William McMahon Ferdinand Marcos Keith Holyoake Jack Marshall Norman Kirk ... ja teised Ho Chi Minh Lê Duẩn Võ Nguyên Giáp Văn Tiến Dũng Lê Trọng Tấn Phạm Văn Đồng Hoàng Văn Thái Trần Văn Trà Nguyễn Văn Linh Nguyễn Hữu Thọ ... ja teised
Jõudude suurus
Kokku: ≈1,420,000 (1968) Lõuna-Vietnam: 850 000 (1968) 1 500 000 (1974–1975) Ameerika Ühendriigid: 536 100 (1968)[17][18] Lõuna-Korea: 50 003 Tai: 11 586 Austraalia: 7672 Filipiinid: 2061 Uus-Meremaa: 552[19] Kokku: ≈860 000 (1967) Põhja-Vietnam: 287 465 (jaanuar 1968)[20] Viet Cong: 200 000 (hinnanguliselt; 1968)[19] Hiina: 170 000 (1967)[21][22] Põhja-Korea: 200[23]
Kaotused
Lõuna-Vietnam 195 000–430 000 tapetud tsiviilisikut[24][25][26]; 220 357[27]–313 000 langenud sõdurit[28]; 1 170 000 haavatut[29] Ameerika Ühendriigid 58 315 langenut[30]; 303 644 haavatut Lõuna Korea 5099 langenut; 10 962 haavatut; 4 teadmata kadunud Australia 500 langenut; 3129 haavatut[31] Tai 351 langenut; 1358 haavatut[32] Uus-Meramaa 37 langenut; 187 haavatut[33] Filipiinid 9 langenut[34]; 64 haavatut[35] Kokku langenuid: 318 568–377 311 Kokku haavatuid: ≈1 340 000+[29] Põhja-Vietnam & Viet Cong 65 000 hukkunud tsiviilisikut[25] 1 100 000 langenud sõdurit[36] 600 000+ haavatut[37] Hiina ≈1100 langenut; 4200 haavatut[38] Põhja-Korea 14 langenut[39] Kokku langenuid: ≈1 116 114 Kokku haavatuid: ≈604 200
Hukkunud Vietnami tsiviilisikuid: 627 000–2 000 000[25][40][41] Hukkunud vietnamlasi kokku: 966 000–3 812 000[42][24] Kambodža kodusõja ohvrid: 240 000–300 000[43] Laose kodusõja ohvrid: 20 000–62 000 Hukkunuid kokku: 1 291 425–4 211 451

Vietnami sõda (1955–1975) oli Vietnamis toimunud sõjategevus mille tulemusena rajati Vietnami Sotsialistlik Vabariik.

Laiemalt tuntakse Vietnami sõjana sõjategevust, mis algas 1964. aastal, mil Ameerika Ühendriikide Kongress andis presidendile Lyndon Johnsonile loa viia väed Vietnami. Tõukeks sai 1964 Tonkingi lahe intsident. Johnson väitis, et USA laeva oli tulistatud. USA Kongress võttis vastu otsuse, millega lubati presidendil rakendada Indohiinas USA sõjaväeüksusi.

Osades käsitlustes on Vietnami sõda käsitletud laiemalt ning kaasatakse sinna ka USA ja Vietnami vahel toimunud sündmustele eelnenud ja järgnenud sündmusi. Selle käsitluse järgi peeti Vietnami sõda kolmes osas:

• 1946–1954 Põhja-Vietnami ja koloniaalvõimu taastada püüdva Prantsusmaa vahel
• 1964–1973 sõdisid ühel pool kommunistliku bloki toetatud Põhja- ja Lõuna-Vietnami sissid ning teisel pool USA koos liitlastega. See lõppes nelja osalise vahel rahuleppega aastal 1973, kogu sõda aga kaks aastat hiljem kahe Vietnami ühinemisega.
• 1979 veebruarist-märtsini peetud lühike, kuid verine piiritüli Hiina RV ning Vietnami vahel. Selle sõja tagajärgi võib siiani Vietnamis näha, kuna hiinlased kasutasid taganedes põletatud maa taktikat.

Sõjas hukkus 2 miljonit vietnamlast. USA lennukid viskasid riiki üle 7 miljoni tonni pomme. Ameeriklasi hukkus sõjas ligi 59 000 ja haavata sai ligi 300 000 inimest. Vietnami sõda on USA ajaloo suuruselt kolmas sõda.

Ometi ei suudetud partisanisõjapidajatest jagu saada. USA avalik arvamus mõistis sõja hukka ning järgmine president Richard Nixon alustas Indohiinas strateegilist taganemist. 1972. aasta augustis lahkusid Indohiinast viimased USA regulaarväeosad.

Eestlasi Vietnami sõdades

Vietnami sõjas osales ka eestlasi. Prantsusmaa poolel teenisid eestlased Võõrleegionis. Hiljem oli palju vabatahtlikke peamiselt USA, aga ka Austraalia vägede koosseisus. Oli ka üksikuid aja- või üleajateenijaid NSV Liidu sõjaväe koosseisus, ehkki NSV Liit ametlikult sõjast ei võtnud osa.

Eellugu ja sõja käik

Vietnami sõjaga seonduvad sündmused (eellugu, käik ja tulemused) on üks tüüpilisemaid näiteid külma sõja ajaloos. Vietnam ja sellega piirnevad lähemad alad kuulusid alates 19. sajandist Prantsusmaa kolooniate hulka. Teise maailmasõja ajal langesid Prantsuse Kagu-Aasia kolooniad jaapanlaste kätte. Vietnamis tegutsenud kommunistlikud partisanid tõrjusid 1945.aasta suveks jaapanlased Põhja-Vietnamist välja ja kuulutasid seal välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi.

Prantsusmaa Vietnami DV-d ei tunnustanud. See omakorda viis nende vahel sõjapuhkemiseni (1946–1954). Mõlemat sõdivat poolt toetasid liitlased: Vietnami DV-d kommunistlikud Hiina RV ja NSV Liit, Prantsusmaad aga USA, kes lootis sel moel tagada enesele Prantsusmaa toetust oma poliitikale Euroopas. Vähem tähtis ei olnud ka kommunismi tagasitõrjumistahe Aasia regioonis. 1954. aastaks oli Prantsusmaa sõja kaotanud ja Vietnami edasist saatust hakkasid otsustama suurriigid (Prantsusmaa, Suurbritannia, USA, NSV Liit ja Hiina RV). Vastavalt saavutatud kokkuleppele nähti ette Vietnami jagamine kaheks: kommunistlikuks Vietnami DV-ks Põhja-Vietnamis (pealinn Hanoi) ja lääneriikidele orienteeritud Vietnami Vabariigiks (pealinn Saigon). Kaugemas tulevikus oli ette nähtud ka mõlema riigi ühendamine. Prantsusmaa pidi sellest piirkonnast oma väed välja tõmbama ja andma iseseisvuse ka teistele sealsetele aladele (Laosele ja Kambodžale). Vaatamata saavutatud rahuleppele ei nõustunud Vietnami DV riigi jagamisega ja toetas kommunistlike partisanide sõjategevust Lõuna-Vietnamis. See omakorda viis USA kohaloleku suurenemiseni: põhjuseks doominoefekti teooria ehk kartus, et kommunism levib riigist riiki edasi, kui õigel ajal sellele piiri ei pane.

I etapp: Indohiina sõda 1946–1954

Vietnam oli olnud Prantsusmaa Prantsuse Indohiina koloonia. Teise maailmasõja ajal oli Vietnam Jaapani võimu all. 2. septembril 1945 kuulutas Vietnami kommunistide juht Hồ Chí Minh välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi. Prantsusmaa seda riiki ei tunnustanud, järgnes Indohiina sõda 1946–1954: Điện Biên Phủ lahingu 1954 kaotasid prantslased. Genfi lepinguga tunnustas Prantsusmaa samal aastal Vietnami iseseisvust.

Esimese Indohiina sõja tulemusel jagati Vietnam kaheks mööda 17. paralleeli:

1. Põhja-Vietnam ehk Vietnami Demokraatlik Vabariik, pealinn Hanoi – kommunistlik ehk sotsialistlik
2. Lõuna-Vietnam ehk Vietnami Vabariik, pealinn Saigon – kapitalistlik

1954 otsustasid suurriigid, et 1956 korraldatakse vabad valimised ja riik ühendatakse taas – see ei teostunud. Prantslastel polnud Indohiina poolsaarel sõdimiseks enam piisavalt jõudu, neid hakkasid üha enam asendama ameeriklased. Kahe Vietnami vahel oli puhkenud 1950. aastate lõpul sõda. Lõuna-Vietnami kommunistide nimetus oli vietkongid.

II etapp: Vietnami sõda 1964–1973

Khe Sanhi piiramine. Langevarjud varustusega Ameerika sõduritele

Vietnami kodusõda hakkas muutuma Vietnami-USA sõjaks.

USA sekkumise ajendiks oli nn Tonkingi lahe intsident. 2. ja 4. augustil toimusid seal väidetavalt kaks Põhja-Vietnami aluste rünnakut USA aluste vastu, pärast mida võttis Kongress vastu resolutsiooni, mis andis õigusliku aluse konflikti sekkumiseks. Hiljem on jõutud järeldusele, et 4. augusti rünnakut ei toimunudki. 2. augusti rünnakute kohta on eri arvamusi selle kohta, kas need olid USA provotseeritud või mitte. On ka väidetud, et USA president käskis ise oma laevu tulistada, et Kongressilt suuremaid volitusi saada.

31. detsembril 1964 oli Lõuna-Vietnamis vaid 23 310 USA sõjaväelast; järgmisel aastal see arv kasvas järsult – 31. detsembril 1965 oli Vietnamis USA sõjaväelasi juba 184 314.

Sõjas osalesid:

• Põhja-Vietnam – toetas NSV Liit (sõjaline abi + nõunikud, ka sõdurid), toetasid ka Lõuna-Vietnami kommunistlikud partisanid ehk vietkongid, toetas kogu kommunistlik blokk
• Lõuna-Vietnam – toetasid USA ja tema liitlased.

Vietnami sõda oli erakordselt julm. USA heitis pomme rohkem kui Teises maailmasõjas (7 miljonit tonni). Kasutati napalmi, keemiarelva. Kaasnes massiline tsiviilelanike hukkumine. Vietnami sõja vastu protesteeriti ka USAs, eriti üliõpilased, kes keeldusid sõjaväkke minekust. Vietnami kommunistid olid eeskujulikult Nõukogude stiilis ajupestud, olles lojaalsed Ho Chi Minhile, kelle õiget nimegi nad ei teadnud.

USA väed toetusid lahingutegevuses paljuski helikopteritele. Pildil helikopter UH-1 Iroquois Huey

Sel perioodil võtsid sõjapidamise raskuse Lõuna-Vietnami vägedelt üle USA väed ja sekkusid kommunistidega peetavasse sõtta. Hanoid toetasid kommunistlik Hiina ja NSV Liit (majanduslik ja sõjaline abi, sõjalised eksperdid). Vaatamata suurele sõjalisele ülekaalule ei soovinud ameeriklased edu saavutada. President Johnson koguni keelas aastal 1966 Lõuna-Vietnami algatuse tungida Põhja-Vietnami, et kommunistid kukutada. Meelehärmi tekitas sissisõja taktika, mille tõttu ameeriklased sattusid segadusse (ka Nõukogude väed olid ettearvamatute sisside tõttu kimpus Afganistanis ja Venemaa Föderatsiooni väed Tšetšeenias). USA käsi hakkas siduma nn rahuliikumise kriitika suurenemine kodumaal ja maailmas tervikuna (1960. aastate lõpust kasvas kogu maailmas vasakpoolsus). Tänapäeval on teada, et seda rahuliikumist suunas KGB Moskvast.

Suured kaotused tekitasid sõjatüdimust. Seetõttu üritas Valge Maja sõda nn vietnamiseerida: hakates oma regulaarvägesid välja tõmbama ja suurendades sõjalist toetust Lõuna-Vietnamile. Kui 31. detsembril 1968 oli Vietnamis 536 000 USA sõjaväelast, siis 1970. aasta lõpuks oli see arv vähenenud 334 600le, 1971. aasta lõpuks 156 800le ning 1972. aasta lõpus 24 200le. 1973. aasta lõpus oli Vietnamis USA sõjaväelasi kõigest 50.

27. jaanuaril 1973 sõlmisid sõdivad pooled Pariisis rahulepingu. Nixoni julgeolekunõunik Henry Kissinger loovutas Lõuna-Vietnami kommunistidele, teades, et diplomaat Le Duc Tho ei kavatse kokkuleppest kinni pidada ja Lõuna-Vietnami rahule jätta. USA väed lahkusid Lõuna-Vietnamist märtsis 1973. Kommunistid alustasid Lõuna-Vietnami invasiooni jaanuaris 1974.

Lõuna-Vietnami väed ei suutnud ülekaalukale vaenlasele vastu seista. 27. aprillil 1975 algas mõne tuhande ameeriklase ja kümnete tuhandete Lõuna-Vietnami sõjaväelaste evakueerimine Saigonist. Saigon kapituleerus tingimusteta 30. aprillil 1975. Kommunistid marssisid Nõukogude tankide T-54 kaitsel sisse. Hanoi režiim ühendas Lõuna-Vietnami oma totalitaarsesse süsteemi. Miljon lõunavietnamlast saadeti ümberkasvatuslaagreisse, kus teadmata arv neist hukati ja hulk suri. Neist ohvreist ei ole maailm tahtnud midagi kuulda.

III etapp

Pärast ameeriklaste lahkumist läks Lõuna-Vietnam kahe aasta vältel kommunistide võimu alla. 1976 loodi ühendatud Vietnami Sotsialistlik Vabariik, kus võimul istusid kommunistid.

USA sõdurid M60-kuulipildujaga 1966. aastal

Vietnamis oli sõja vältel kõige rohkem 569 000 USA sõdurit. Vietkongidest jagu ei saadud. Vietnami sõjas sai surma 58 230 ameeriklast. Haavata sai 305 000 inimest.

Kommunistid tapsid ajaloolasest genotsiidiuurija Rudolf Rummeli andmeil 1 670 000 inimest (Rudolph Rummel, "Summary Democide Totals"). Lõuna-Vietnami ja USA kaitseaktsioonide ohvriks langes 90 000 inimest.

Vietnami sõja mõjul toimusid kodusõjad ka Vietnami naaberriikides. Needki lõppesid kommunistide võiduga. 1975 muudeti ka Laos kommunistlikuks. 1975. a võitsid kommunistid (nn punased khmeerid) kodusõja ka Kambodžas. Punaseid khmeere juhtis Pol Poth, kes saatis surma ligi kaks miljonit kaasmaalast, enne kui vietnamlased ta 1979 kukutasid.

1979 tekkis tüli Hiina ja Vietnami vahel, riigipiiril toimusid relvaintsidendid. See oli enneolematu sündmus – kommunistlikud riigid omavahel sõjas.

Vietnami sõda oli külma sõja jooksul USA suurim tagasilöök: kommunistid tulid lisaks Lõuna-Vietnamile võimule ka Laoses ja Kambodžas. NSV Liidu ja Hiina RV mõju Kagu-Aasias kasvas. Kaasnes USA maine halvenemine maailmas. NSV Liidu mõju suurenes arengumaades, kus ebastabiilse majanduse tõttu valiti Nõukogude majandusliku ja sõjalise abi nimel sotsialistlik orientatsioon.

Eestlastest võttis Vietnami sõjast osa nt kindral Aleksander Einseln 1965–1966 ja 1971–1972 USA vägede koosseisus. Austraalia vägedega käis korduvalt Vietnamis Leo Jaago, kes meenutab sõda oma mälestusteraamatus „Marakratt. Sõdur kolmes sõjas. Emajõe lahingutest Vietnami džunglitesse".^[44]

Ho Chi Minhi rada

 Pikemalt artiklis Ho Chi Minhi rada

Ho Chi Minhi rada oli varustussüsteem, mille abil kommunistid toimetasid varustust ja inimesi Põhja-Vietnamist Lõuna-Vietnami. Rada ei koosnenud ühest teest, vaid see hõlmas keerulist autoteede, jalgradade ja veeteede võrgustikku, mis kulges läbi naaberriikide Laose (peamiselt) ja Kambodža. Laialdaselt tuntud nimetus „Ho Chi Minhi rada" pärineb ameeriklastelt ja on pandud Põhja-Vietnami presidendi Ho Chi Minhi järgi. Kommunistid ise nimetasid seda Truong Soni Strateegiliseks Varustusteeks.

Mööda rada liikuva varustusega toetati Việt Cộngi ja Põhja-Vietnami Rahvaarmeed. USA üritas korduvalt varustusevedu õhureidide abil peatada, kuid tegelikkuses ei õnnestunud neil raja toimimist kunagi eriti häirida ja see laienes pidevalt, kuni sõja lõpuni. Ho Chi Minhi raja vastast tegevust raskendas ka asjaolu, et suurem osa võrgustikust paiknes Laose territooriumil ja Laos oli vähemalt vormiliselt neutraalne riik.

Vaata ka

• MACV-SOG
• Mỹ Lai veresaun
• Tunnelirotid

Viited

1. Alan Rohn (26. november 2012). "What countries involved in the Vietnam War?". The Vietnam War (inglise keeles). Vaadatud 13. aprillil 2018.
2. Moïse 1996, lk 3–4.
3. "Allies of The Republic of Vietnam". Kasutatud 24. septembril 2011.
4. Chapter Three: 1957–1969 Early Relations between Malaysia and Vietnam (PDF). University of Malaya Student Repository. lk 72. Kasutatud 17. oktoobril 2015.
5. "Vietnamese NLF Victory Map" (inglise keeles). Cornelli Ülikool. Vaadatud 13. aprillil 2018.
6. The Cuban Military Under Castro, 1989. lk 76
7. Cuba in the World, 1979. lk 66
8. Foreign Affairs in the 1960s and 1970s. Library of Congress. 1992. Throughout the 1960s and 1970s, Bulgaria gave official military support to many national liberation causes, most notably in the Democratic Republic of Vietnam, (North Vietnam)…
9. Project MUSE – Sailing in the Shadow of the Vietnam War: The GDR Government and the "Vietnam Bonus" of the Early 1970s (PDF)
10. Polacy w Wietnamie?. Poola sõjalised nõuandjad Vietnamis (poola keeles).
11. Janos Radvanyi. Vietnam War Diplomacy: Reflections of a Former Iron Curtain Official. 1980.
12. Why did Sweden support the Viet Cong?. HistoryNet. 25. juuli 2013. Kasutatud 20. juulil 2016.
13. Sweden announces support to Viet Cong. HISTORY.com. Retrieved 20. juulil 2016.
14. Crump, Laurien (2015). The Warsaw Pact Reconsidered: International Relations in Eastern Europe, 1955–1969. Oxon: Routledge. ISBN 000-0-000-00000-0. lk 183
15. Cesky a slovensky svet. Svet.czsk.net. Kasutatud 24. veebruaril 2014.
16. Bilaterální vztahy České republiky a Vietnamské socialistické republiky | Mezinárodní vztahy | e-Polis – Internetový politologický časopis. E-polis.cz. Kasutatud 24. veebruaril 2014.
17. Vietnam War: US Troop Strength. Historycentral.com. Kasutatud 17. oktoobril 2009.
18. Facts about the Vietnam Veterans Memorial Collection. nps.gov
19. The A to Z of the Vietnam War. The Scarecrow Press. 2005. ISBN 9781461719038.
20. Vietnam War After Action Reports, BACM Research, 2009, lk 430
21. China admits 320,000 troops fought in Vietnam. Toledo Blade. Reuters. 16 May 1989. Kasutatud 24. detsembril 2013.
22. Roy 1998, lk 27.
23. Pham Thi Thu Thuy (1 August 2013). The colorful history of North Korea-Vietnam relations. NK News. Kasutatud 3. oktoobril 2016.
24. Charles Hirschman et al., Vietnamese Casualties During the American War: A New Estimate,. Population and Development Review. Detsember 1995.
25. Lewy 1978, lk. 450–3.
26. Thayer 1985, ptk. 12.
27. Aaron Ulrich (editor); Edward FeuerHerd (producer and director) (2005 & 2006). Heart of Darkness: The Vietnam War Chronicles 1945–1975 (Box set, Color, Dolby, DVD-Video, Full Screen, NTSC, Dolby, Vision Software) (Documentary). Koch Vision. Event occurs at 321 minutes. ISBN 1-4172-2920-9.
28. Rummel, R.J (1997), Table 6.1A. Vietnam Democide : Estimates, Sources, and Calculations,. (GIF), Freedom, Democracy, Peace; Power, Democide, and War, University of Hawaii System
29. Tucker, Spencer E. The Encyclopedia of the Vietnam War: A Political, Social, and Military History. ABC-CLIO. ISBN 1-85109-961-1
30. Vietnam Veterans Memorial Fund (2 May 2016). Memorial Day ceremony at The Wall to commemorate eight additions to The Wall and honor all members of America's Armed Forces who have made the ultimate sacrifice (Press release). PR Newswire.
31. Australian casualties in the Vietnam War, 1962–72 | Australian War Memorial. Awm.gov.au.
32. The Encyclopedia of the Vietnam War: A Political, Social, and Military History By Spencer C. Tucker "https://books.google.com/?id=qh5lffww-KsC"
33. Overview of the war in Vietnam | VietnamWar.govt.nz, New Zealand and the Vietnam War. Vietnamwar.govt.nz. 16. juuli 1965. Kasutatud 29. juunil 2013.
34. Chapter III: The Philippines. History.army.mil. Kasutatud 24. veebruaril 2014
35. Asian Allies in Vietnam. (PDF). Embassy of South Vietnam. Märts 1970. Kasutatud 18. oktoobril 2015.
36. Associated Press (4. aprill 1995) "Vietnam Says 1.1 Million Died Fighting For North"
37. Soames, John. A History of the World, Routledge, 2005.
38. China and Vietnam.
39. North Korea fought in Vietnam War. BBC News. 31. märts 2000. Retrieved 18. oktoobril 2015.
40. Shenon, Philip (23. april 1995). 20 Years After Victory, Vietnamese Communists Ponder How to Celebrate. The New York Times. Kasutatud 24. veebruaril 2011.
41. fifty years of violent war deaths: data analysis from the world health survey program: BMJ. 23. aprill 2008. Kasutatud 5. jaanuaril 2013.
42. Obermeyer, Ziad; Murray, Christopher J. L.; Gakidou, Emmanuela (2008). Fifty years of violent war deaths from Vietnam to Bosnia: analysis of data from the world health survey programme. BMJ. 336
43. Heuveline, Patrick (2001). The Demographic Analysis of Mortality in Cambodia. Forced Migration and Mortality. National Academy Press. lk. 102–104, 120, 124. ISBN 9780309073349.
44. Leo Jaago (2015). Marakratt. Sõdur kolmes sõjas. Emajõe lahingutest Vietnami džunglitesse. Tallinn: Grenader.

Kirjandus

• Lewy, Guenter (1978). America in Vietnam. New York: Oxford University Press. ISBN 978-0-195-02732-7.
• Roy, Denny (1998). China's Foreign Relations. Rowman & Littlefield. ISBN 978-0847690138.
• Thayer, Thomas C. (1985). War Without Fronts: The American Experience in Vietnam. Boulder, Colorado: Westview Press. ISBN 978-0-813-37132-0.