Otto Magnus von Stackelberg sündis 1786. aastal Tallinnas Otto Christian Engelbrecht von Stackelbergi (1735–1792) ja Anna Gertruda (sünnipäraselt von Dücker) pojana[1][3]. Ta kasvas üles Vääna (saksa keeles Fähna) mõisas, kus asus tollal mainekas kunstikogu – Eesti üks vähestest Lääne-Euroopa maalikunsti sisaldavatest kogudest.[2] Sellesse kuulus ka graafikat, gemme ja münte. Suurema hulga moodustasid Madalmaade 16.–17. sajandist pärit maalid, kuid väidetavalt kuulusid mingil ajal sinna ka mõned Tiziani ja Raffaeli joonistused; hiljem lisati ka Otto Magnus von Stackelbergi kunstikogu teosed.[4]
Stackelberg huvitus juba noorelt kunstist ja näitas maalimises ning joonistamises head kätt. Samal ajal, kui tema vennad harrastasid vehklemist ja käisid jahil, veetis Otto Magnus von Stackelberg aega oma õdedega, mängis klaverit ja uuris Vääna kunstikogus leiduvat.[1]
Õpingud
Noorele Otto Magnus von Stackelbergile andis esmase kunstihariduse Saksamaalt kutsutud joonistusõpetaja Jacob Paridon Neus. Ajastule omaselt oli kunstiga tegelemine osaks kõrgemate ühiskonnakihtide meelelahutusest. Kuna Stackelbergide perekond oli jõukas, ei pidanud Otto Magnus von Stackelberg raha teenimiseks ühtegi ametit õppima ja seetõttu jäid ka ta õpingud lünklikuks: ta õppis mõnda aega Halle pedagoogiumis ning Göttingeni ja Moskva ülikoolis.[2] Suguvõsa nimekate sõjaväelaste ja diplomaatide eeskujul pidi ka Otto Magnus von Stackelbergist saama diplomaat, kuid tema arheoloogiavaimustus asendas kiiresti selle karjäärivaliku. Pärast ema Anna Gertruda raske südamega antud nõusolekut saigi Otto Magnus von Stackelberg keskenduda diplomaatia asemel antiigipärandile ja kunstile.[1]
Isiklik elu
Otto Magnus von Stackelberg. "Ateena panoraamvaade" (1834)
Otto Magnus von Stackelberg. "Bassai tempel" (1834)Otto Magnus von Stackelberg. "Intérieur du Mont Fendu à Égine" (1834)Otto Magnus von Stackelberg. Illustratsioon kogumikust "Costumes et usages des peuples de la Grece moderne" (1828)
1813. aastal alustas Stackelberg taas teekonda Kreekast Eestisse, kuid teel olles võtsid piraadid ta vangi. Tänu sõber Haller von Hallersteinile, kes oli maksnud Stackelbergi eest suure lunaraha, ta vabastati. Stackelbergi üheks kõige lähedasemaks sõbraks sai August Kestner, kellega arutati läbi Kreeka reisil tehtud joonistusi arheoloogiamälestistest. Stackelbergi ja Kestnerit hakati hüüdma omavahelise sõpruse südamlikkuse ja tundelisuse tõttu Oresteseks ja Pyladeseks.[2]
Pärast Otto Magnus von Stackelbergi surma 1882. aastal koostas tütar Natalie von Stackelberg isast biograafia, mis põhines tolle reisidel ja päevikutel[1].
Reisid
Saksamaa
1803.–1804. aastal viibis Stackelberg mõnda aega Šveitsis, kus oli lummatud Alpide suursugususest. 1804. aastal liikus ta edasi Itaaliasse, kus külastas Milanot, seejärel suundus Dresdenisse, kus tegeles õlimaalide kopeerimisega. Dresden oli tollel ajal Põhja-Euroopas omaette kunstikeskus, mis paelus paljusid kunstnikke – seal oli suur antiikkunsti ja kipsvalandite kogu. Stackelbergi Dresdenisse jõudmise ajaks oli Saksamaa kunstitraditsioon eraldunud klassikalisest paleusest ning oli asendunud romantiliste kunstisuundadega.[2]
1808. aastal suundus Otto Magnus von Stackelberg uuesti Itaaliasse, tollasesse kunstikeskusesse Rooma. Ta alustas Raffaeli freskode kopeerimisest, mis kasvatas tema antiigihuvi. Ta uuris hoolega Rooma antiigipärandit. Stackelberg süvenes ka maastikumaali ning käis tihti koos Carl Haller von Hallersteini, kunstnike Johannes Riepenhauseni ja Georg Koësiga mägedes loodusvaateid joonistamas.[2]
Pärast Kreekas rändamist ja kodumaal käimist naasis Stackelberg 1816. aastal Itaaliasse ning seekord jäi ta sinna lausa 12 aastaks. Itaalias köitis Stackelberg kokku Kreekas tehtud joonistused ja avaldas väljaanded, milles kirjeldas tolleaegseid kreeka rahvariideid ja kombeid, kreeklaste hauaehitisi ning Bassai Apolloni templit. Neis väljaannetes olid avaldatud ka Stackelbergi tehtud joonistused Kreeka maastikest.[2]
1817. aastal tutvus Stackelberg saksa maalikunstniku ja Raffaeli uurija Johann David Passavantiga, ilmselt tänu kellele hakkas ta huvituma keskaegsest kunstist. Stackelbergi hea tuttav, saksa maalikunstnik Carl Christian Vogel von Vogelstein oli tuntud oma kuulsate kaasaegsete seeriate poolest ning 1819. aastal otsustas von Vogelstein maalida ka Stackelbergi. Aastal 1824 moodustas Stackelberg oma sõpradega Hüperborea-Rooma seltsi, millest sai hiljem rahvusvaheline arheoloogiainstituut ja sellest kasvas omakorda välja Saksa Arheoloogia Instituut.[2]
Kreekas
Pärast esimest Itaalia reisi liikus Stackelberg edasi Kreekasse, kus ta oli aastatel 1810–1814. Ekspositsioonil koos Carl Haller von Hallersteini, Georg Koësi ja Peter Oluf von Brønstedi ja Jacob Linckhiga oli Stackelbergi ülesanne maastike ülesjoonistamine.[2]1811. aastal osales ta vanade haudade väljakaevamistel Ateenas ning juhatas neid kaevetöid mõnda aega ise. 1812. aastal tegi ta kaasa arheoloogilistel kaevamistel Lääne-Peloponnesoses (Arkaadias), kus rusuhunnikust toodi nähtavale 5. sajandist eKr pärinevad Apolloni templi varemed. Eriti suurejooneline oli templi friis, mida tänapäeval säilitatakse LondonisBriti Muuseumis.[1] Üheks parimaks antiikse arhitektuuri näiteks pidas Stackelberg Hephasteioni templitAteenas ning oli sellest sügavalt vaimustunud. Pärast Kreeka reisi rändas Stackelberg Väike-Aasias, 1811–1813 Peloponnesoses. Kreekas reisides äratasid temas huvi lisaks antiigile sealsete elanike elu ja nende rahvarõivad, mida ta ka üles joonistas. Nendest illustratsioonidest valmis teos "Costumes et usages des peuples de la Grece moderne" (eesti keeles `kaasaegsete kreeklaste rõivad ja kombed´), mis sai väga populaarseks.[2]
Kodumaal
Otto Magnus von Stackelbergi projekteeritud kabel Keila kirikuaias, kuhu ta ka ise on maetud
Eestisse naasis Otto Magnus von Stackelberg oma reiside vahel pigem lühikeseks ajaks. Tal oli elukoht nii Väänas, Tallinnas kui ka Peterburis. 1814. aastal jõudis Stackelberg Kreekast tagasi Eestisse ning lahkus juba 1816. aastal.[1] Ilmselt sellel ajal valmis ka Eesti klassitsistliku arhitektuuri ajalukku kuuluv antiiktempli vormidest lähtuv perekonnakabel Keila surnuaias, kuhu ka ta ise on maetud.[2]
Kuigi kodumaal tutvustas ta oma pilte Karl Morgensternile, ei pälvinud Stackelberg Eestis suurt tuntust ega edu. Stackelberg oli harjunud tegusa sotsiaalse elustiiliga ning võib arvata, et tolleaegne Eesti jäi talle liiga väikseks. Saksamaal, kus ta oli tuntud kui rännumees ja antiikkunstispetsialist, pakuti talle mitmes ülikoolis õppejõukohta. 1835. aastal naasis Stackelberg kodumaale ning oli Tallinnas, Peterburis ja Narvas oma surmani.[2]
Stackelbergi esimene ilmunud teos oli prantsuskeelne "Costumes et usages des peuples de la Grece moderne", mis sai väga populaarseks. Lisaks piltidele võis leida tutvustava kirjelduse selle kohta, mis pildil kujutatud oli. Joonistused on etnograafiliselt väga olulised, kuna kujutasid maakondliku täpsusega ning väga detailselt tolle aja kreeklaste rahvarõivaid ja eluolu, lisaks sellele üritas Stackelberg väljendada rahvust ja selle karakterit. Teose edukusele aitasid jõuliselt kaasa Kreeka vabadussõda ja iseseisvuse väljakuulutamine 1822. aastal. Pilte kasutati laialt: neid kopeeriti, lasti käiku reklaamides ja kasutati maskiballide kostüümide eeskujul ning neist valmistati ka piraatversioone. Paraku on alles vaid graafilised tõlgendused teistelt autoritelt, ühtegi originaaljoonistust säilinud ei ole.[2]
1830. aastal andis Stackelberg välja sarja joonistustest tehtud litograafiaid "Kreeka maalilised ja topograafilised vaated". Pildid annavad hea läbilõike Kreeka loodusest ning on samuti süstemaatiliselt jaotatud maakondade kaupa. Kuna ka neid originaaljoonistusi ei ole säilinud ja litograafiad on teinud hoopis prantsuse graafikakunstnikud, siis ei ole täpselt teada, kui vabalt originaale on tõlgendatud. Litograafiatel on kujutatud avararaid maastikupanoraame, mälestusmärke jms. Stackelberg joonistas vaateid nii, nagu ta Kreekat nägi – ilma lavastamata ja isegi erapooletult.[2]
Otto Magnus von Stackelbergilt pärinevad järgmised teosed.
"Costumes et usages des peuples de la Grece moderne". Rome, 1825. ("Kaasaegsete kreeklaste rõivad ja kombed", Rooma, 1825)
"Der Apollotempel zu Bassae in Arcadien und die daselbst ausgegrabenen Bildwerke". Rome, 1826. (''Apolloni tempel Bassais Phigalia lähedal ja sealt väljakaevatud skulptuurid", Rooma, 1826)
"Quelque mots sur une diatribe anonyme [de D. Raoul Rochette] intitulée ...". Paris, 1829. (''Raoul Rochette ja kuulsuse allegooria'', Pariis, 1829)
"La Grece. Nues pittorescues et topographiques, dessinus par O. M. baron de Stackelberg". Paris, 1830. ("Kreeka maalilised ja topograafilised vaated", Pariis, 1830)
"Die Gräber der Hellenen". Berlin, 1837. ("Kreeklaste hauaehitised", Berliin, 1837)
Olulisus
Otto Magnus von Stackelberg oli hinnatud antiikkunstispetsialist ning ta lävis mitmete tuntud kaasaegsetega. Tema joonistused avaldasid tugevat mõju valgustusajastu käsitustele Kreekast ja Vana-Kreekast. Kataloogist "Costumes et usages des peuples de la Grece moderne" sai väga tänuväärne ja populaarne etnograafiline materjal, kuna see annab süstemaatiliselt infot kreeka rahvarõivaste kohta. Stackelberg oli väga heal tasemel peisažist, Saksamaal teati teda kui kirglikku reisijat ning vaatamata sellele, et ta oli autodidakt, tegi sügav huvi antiigi vastu temast sellel alal autoriteedi.[2]
Galerii
Otto Magnus von Stackelberg. "Kreeka peapiiskop". Illustratsioon teosest "Costumes et usages des peuples de la Grece moderne" (1828)
Otto Magnus von Stackelberg. Illustratsioon teosest "Costumes et usages des peuples de la Grece moderne" (1828)
Otto Magnus von Stackelberg. "Albaania ohvitser". Illustratsioon teosest "Costumes et usages des peuples de la Grece moderne" (1828)
Otto Magnus von Stackelberg. "Mitylene naine". Illustratsioon teosest "Costumes et usages des peuples de la Grece moderne" (1828)
Otto Magnus von Stackelberg. "Kreeka kaupmees". Illustratsioon teosest "Costumes et usages des peuples de la Grece moderne" (1828)
Otto Magnus von Stackelberg. "Arkaadia karjus". Illustratsioon teosest "Costumes et usages des peuples de la Grece moderne" (1828)
Otto Magnus von Stackelberg (1834)
Otto Magnus von Stackelberg. "Vabahärra Carl Haller von Hallersteini portree" (1814)
