Rahvarõivad (ka: rahvariided) on laiemas tähenduses seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad, mida kanti nii pidu- kui ka argipäeviti.[1][2] Kitsamas mõttes on (Eesti) rahvarõivad eelkõige 19. sajandi pidulikud talupojarõivad[1]. Eesti rahvariided väljendasid teatavas mõttes seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust; lisaks sellele kujutasid nii argi- kui ka piduriided endast keerulist märkide süsteemi, viidates nii kandja sotsiaalsele seisundile, perekonnaseisule kui ka eale.
Eesti rahvarõivastel oli rohkesti paikkondlikke erinevusi. Etnoloogilises rõivauurimises on esitatud neli suurt rühma:
Piirkondade raames võib täheldada teatavaid paikkondlikke, eriti kihelkondlikke, kuid isegi külade erijooni. Paikkondlike erisuste kujunemine ja püsimine tulenes suuresti talurahva sunnismaisusest. Liiguti peamiselt oma kodukihelkonna piires. Põhiliseks kohtumispaigaks oli kirik. Eriti selgest ilmnesid kohalike rühmade iseärasused naiste rõivais, meeste rõivastel olid paikkondlikud lahkuminekud hoopis väiksemad.[1]
Üldiselt jaotati rõivad kolme ossa:
pidulikud rõivad, mida kanti vaid pidulikel juhtudel, mis pärandati põlvest põlve;
käimise rõivad, mida peamiselt kanti vähem pidulikeks käikudeks;
igapäevased töörõivad, mis oli tehtud halvemast materjalist ja ilma kaunistusteta
Rõivad valmistati peamiselt kodukootud villasest või linasest kangast, suurem osa rõivastusest oli kaua aega värvimata. Villased pealisrõivad olid valdavalt pruunid või mustad ning linased riided pleegitati valgeks, seelikukanga kudumiseks värviti lõngad taimevärvidega (nt punast värvi saadi madarajuurest). Usuti, et vöödel ja kinnastel oli kõige suurem kaitsevõime rõivaesemetest.
Lõuna-Eesti (Viljandi-, Tartu- ja Võrumaa) rahvarõivaile oli iseloomulik mitme väga vana rõivavormi visa püsimine. Eriti paistis vanapärasustega silma Mulgimaa. Uuendustele ja moe mõjutustele olid vastuvõtlikumad Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa, sealt levisid need lõuna poole.
Naiste rõivastusele oli Lõuna-Eestis iseloomulik pikkade varrukatega särk, kaunistatud pilu või geomeetrilise tikandiga. 19. sajandi esimesele poolel muutusid pikitriibulised seelikud. Abielunaise tunnuseks oli tanu. Meeste särgist, pükstest ja vatist koosnenud ülikond sarnanes lõike ja potisinise värvuse poolest Põhja-Eestis kantuga. Kagu-Eesti meeste rõivastes ilmnes venepäraseid jooni. Eriti tugev oli vene rahvakultuuri mõju setudele, see avaldus nii meeste kui ka naiste terves rõivakomplektis.[1]
Põhja-Eesti
Põhja-Eesti (Harju-, Järva- ja Virumaa) moodustas rõivastuse poolest suhteliselt ühtlase ja uuendustele vastuvõtliku rühma. Seal kodunesid ja sealt levisid üle maa mitmed moerõivastusega seostuvad nähtused - meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik ning potisinised villased rõivad. Kõige iseloomulikum sealsetele rahvarõivastele oli see, et naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukateta pihakatet ehk käiseid. Käiseid ja abielunaiste valgest linasest riidest tanu kaunistati alates 18. sajandi lõpust varasema geomeetrilise ornamendi asemel värvilise lillkirjaga, mis omandas paikkondliku omapära eriti Virumaa. 19. sajandi alguseks oli naiste üldiseks peakatteks saanud pottmüts.[1]
Lääne-Eesti
Lääne-Eesti (Läänemaa ja suurem osa Pärnumaast) rahvarõivastel oli ühisjooni nii Lõuna- kui ka Põhja-Eestiga. Naiste ülikonda kuulus pikkade varrukatega särk, mille peal kanti kampsunit ja (eriti Läänemaal) liistikut ning kolmnurkseks kokkumurtud õlarätti. Käisei kanti üksnes Kihnus. Pikitriibulisel seelikul, mis kodunes Lääne-Eestis 19. sajandi alguseks, võib omapäraseks idada neolõnga (mitmest kohast kinniseotud vihtidena värvitud ja seepärast kirjuks jäänud lõnga) sissekudumist ja sissepressitud volte. Naiste peakatetel oli suuri kihelkondlikke erinevusi: lõunaosas kanti mitmesuguseid kõrgeid ja enamasti lillkirjaga kaunistatud tanusid, põhja pool pott- ja kabimütse. Mehed kandsid põlvpükstest ja vatist koosnevat ülikonda, mis Läänemaal tehti nagu Põhja-Eestiski potisinisest, Pärnumaal aga lambapruunist või -mustast villasest riidest. Pärnu ümbruse vattide omapäraks olid punasest kaarusnöörist ja vasknööpidest hõlmakaunistused. Lõuna-Pärnumaal püsisid meestel vana tüüpi pikad püksid.[1]
Ühtne kogu Lääne-Eesti rahvarõivastele oli ülerõivaste lambapruun värv.[1]
Saared
Saarte (Saare-, Muhu- ja Hiiumaa) rahvarõivad olid igal saarel, Saaremaal koguni igas kihelkonnas, mõneti erinevad. Mitmeid ühisjooni oli neil eestirootstlaste riietusega, nt kurrutatud seelikud ja ülerõivaste lõige. Hiiumaal kandsid naised käiseid, aga Saaremaal pikkade varrukate särke ja liistikuid. Käiseid kanti varem ka Muhus, kuid 19.sajandil püsisid need seal vaid traditsioonilises pruudi- ja noorikurõivastuses. Omapärased oli naiste peakatted - lõua alt mähitavad linikud, papi või Hiiumaal vitsarao abil vormis hoitud tanud, erikujulised punasepõhjalised talvemütsid üllid, Saaremaal ka varrastel kootud tuttmütsid. Ülerõivad ja meeste ülikonnad olid saartel lambapruunid või -mustad, Sõrves hallid, potisinist värvi märkimisväärselt kasutusele ei võetud.[1]
Hoolimata paikkondlikest erinevustest olid Eesti rahvarõivaste põhikomponendid ilmselt siiski kogu rahval ühelaadsed.[1]
Rahvarõivaste taandumine
Rahvarõivaste taandumine linnamoelise rõivastuse eest algas 19. sajandi keskpaiku. Selle eelduseks oli talumajanduse suundumine üha enam turutoodangule ja senise valdavalt isevarustuva talupoja muutumine tööstusühiskonnale iseloomulikuks tootjaks ja tarbijaks. Üleminek rahvarõivailt uuele moele oli pikaldane ja järkjärguline protsess, mis kulges eri paikkondades ning erineva jõukuse, kultuuritaseme ja vanusega inimestel erinevalt. Rahvarõivas taandus kõige kiiremini suuremate linnade ja käsitöökeskuste läheduses.
↑ 1,001,011,021,031,041,051,061,071,081,09Eesti rahvakultuur. 2008. Koostanud ja toimetanud Ants Viires ja Elle Vunder. Teine trükk. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 279
_-_063.jpg)
