Lähis-Ida asub Aasia ja Aafrika kokkupuutealal Euroopast vahetult idas. Lähis-Ida riigid asuvad Aasia maailmajaos, aga ajaloolis-geograafiliselt käsitletakse seda eraldi piirkonnana. Keeleruumiti on selle mõiste määratlus üsna erinev.
Kirjanduses ja meedias kasutatakse erinevaid Lähis-Ida määratlusi. Ajalooliselt kuuluvad ka Armeenia ja Aserbaidžaan Lähis-Ida piirkonda, aga majanduslike mudelite ja poliitiliste ideoloogiate poolest peetakse neid kahte riiki pigem Euroopasse kuuluvateks, sarnaselt mõtestatakse ka Küprose ja Gruusia asendit (need erinevad teistest valitseva usundi poolest).
Egiptust ja ka teisi Põhja-Aafrika Vahemere-äärseid riike peetakse mõnikord Lähis-Ida riikideks.[1]
Nimi "Lähis-Ida" on moodustatud saksakeelse nime Naher Osten (Lähis-Ida) eeskujul. Saksa keeles kasutatakse Lähis-Ida kohta ka nime Mittlerer Osten (sõna-sõnalt 'Kesk-Ida'), mis pigem tähendab maid Iraanist Indiani (kaasa arvatud). Sõnasõnaliselt "Lähis-Idaks" tõlgitav nimi on kasutusel ka vene, poola, horvaadi ja bulgaaria keeles. Ingliskeelne kirjandus tähistab seda piirkonda tavaliselt nimega Middle East (sõna-sõnalt 'Kesk-Ida'), mille all mõistetakse enamasti islamiusulisi maid ümber Vahemere idaosa. Saksa keeleruumis tähistab Mittlerer Osten (sõna-sõnalt 'Kesk-Ida') mõnikord kogu Põhja-Aafrika ja Edela-Aasia islamimaailma, hõlmates ka Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia ehk Turkestani (Großraum Mittlerer Osten; inglise keeles Greater Middle East). Niisugusel kujul hõlmab termin kogu üleminekuala ja kõik alad, mille kuulumine Euroopasse, Aasiasse ja ka Aafrikasse on vaieldav, aga üldisemalt ehk ka siirdealad läänemaailma ja idamaade vahel.
Umbkaudu 9000 (vahemikus 11 000 – 7000) eKr tekkis Lähis-Idas põllumajandus ning hakkas arenema püsiv asustus. Kasvatati teravilju, kodustati loomad. Umbkaudu aastaks 7000 eKr on leiutatud ka põletatud keraamika. Mesopotaamia, Süüria-Palestiina ja Anatoolia varajasi kõrgkultuure võib pidada maailma ajaloos esimesteks, mistõttu saab kogu piirkonda kutsuda ka tsivilisatsiooni hälliks või sünnipaigaks.
Kiilkirja tekke eelseid (u 3300–3200 eKr) tsivilisatsioone ja asulaid on võimalik analüüsida ainult arheoloogilise leiumaterjali põhjal, mistõttu võib kirjalikele ajalooallikatele eelnenud ajalooperioodi nimetada ka eelajalooliseks või arhailiseks perioodiks. Lähis-Ida eelajaloolise perioodi etapid on nimetatud muistsete asulakohtade järgi, kust mingile ajastule omast keraamikat või muid arheoloogilisi mälestisi on leitud.
1948. aastal loodi Iisrael ja 1950. aastatel taandusid Lääne võõrvõimud. Nii Iisraeli riigi loomine kui ka võõrvägede lahkumine oli mõjutatud Ameerika Ühendriikide poolt. Võtmesündmuseks oli Suessi kriis, mis oli sõjaväeline rünnak EgiptuseleSuurbritannia, Prantsusmaa ja Iisraeli poolt.
20. sajandil avastatud naftavarud tõstsid piirkonna majanduslikku ja strateegilist tähtsust oluliselt. 1945. aastal alustasid Saudi Araabia, Iraan, Kuveit, Iraak ja Araabia Ühendemiraadid nafta tootmist ja eksportimist.
Lähis-Ida piirkonnas asuvad maailma suurimad naftavarud. 2004. aastal tõestatud varude seisuga moodustas see 63,44% kogu maailma naftavarudest, omades üle 600 miljardi barreli naftat piirkonna maapõues.[4] Naftat Eksportivate Riikide Organisatsiooni kaheteistkümnest liikmesriigist kuus on Lähis-Ida regioonist. Nendeks on Iraan, Iraak, Kuveit, Qatar, Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid.[5]
Tänapäeval on Lähis-Ida jätkuvalt oluline majanduslikes ja religiooni puudutavates punktides. Aja jooksul on mainitud piirkonnast kujunenud ka strateegiline ja poliitiline võtmeküsimus rahvusvahelistes suhetes.
Osad selle piirkonna riigid on suuresti sõltuvad nafta ja naftasaaduste ekspordist. Riigid nagu Küpros, Türgi, Iisrael ja Egiptus omavad mitmekesiseid tööstusi. Selliste tööstuste alla kuuluvad puuvilla-, liha-, piima-, tekstiili- ja sõjatööstus. See piirkond valmistab ka parimaid kirurgilisi instrumente, mida eksporditakse lääneriikidesse.
Türgi, Küpros, Egiptus, Liibanon ja Iisrael on tõestanud ennast ka turismisihtkohtadena. Teiste Lähis-Ida riikide puhul on jäänud see majandussektor arendamata. See võib olla tingitud regiooni poliitilistest konfliktidest ja konservatiivsest ühiskonna hoiakust. Samas on viimastel aastatel suurenenud Araabia Ühendemiraatide, Bahreini ja Jordaania populaarsus turistide seas, sest nendes riikides on loodud paremad tingimused turistide võõrustamiseks.
.svg)
