Aserbaidžaani peamine ja ametlik keel on aserbaidžaani keel (mõnikord ka aseri keel). See kuulub turgi keelte hulka ja on tihedasti seotud türgi keelega. Seetõttu on võimalik olukord, kus kaks nendest riikidest pärit isikut saavad teineteisest aru ka ilma varasema keelekogemuse või õppeta. Koos türgi, türkmeeni ja gagauusi keelega kuulub aserbaidžaani keel turgi keelte edelarühma oguusi harusse. Kuigi aseri keele kõnelejaid leidub nii Aserbaidžaanis, Lõuna-Venemaal (Dagestan) kui ka Põhja-Iraanis, on murded erinevad. Aseri keel on Dagestani üks ametlikest keeltest ja seal leidub ka palju sellekeelseid õppeasutusi. Samas ei ole see ametlikuks keeleks Põhja-Iraanis, kus aserbaidžaanlaste arv ületab nende rahvuskaaslaste arvu Aserbaidžaani Vabariigis. Aserbaidžaani keel, mida räägitakse Iraani Aserbaidžaanis, erineb tugevalt Põhja-Aserbaidžaani murdest ning keele kasutuse edendamise asemel on Iraani valitsus üritanud keelt riigist välja juurida, näiteks oli aseri keel aastakümneid keelatud.
Aseri keel Aserbaidžaanis
2009. aasta rahvaloenduse kohaselt räägib 92,5% Aserbaidžaani elanikkonnast aseri keelt emakeelena[2][3]. Samas on riigis oluline roll ka vene ja inglise keelel, mida kasutatakse palju hariduses ja ametlikus suhtluses. Üle poole isikutest, kelle jaoks on aseri keel emakeeleks ei räägi võõrkeeli (enamik aseritest on ükskeelsed). Mägi-Karabahhi suur armeeniakeelne elanikkond ei ole enam Aserbaidžaani valitsuse kontrolli all, seetõttu ei lähe armeenia keel arvesse kui üks riigi vähemuskeeltest. Vähemuskeeled Aserbaidžaanis: lesgi, talõši, avaari, gruusia, buduhhi, põhjataadi, hinalugi, krõtsi, džeki, rutuli, tsahhi, lõunataadi ja udi. Enamik nendest keeltest (välja arvatud armeenia, lesgi, talõši, avaari ja gruusia) on ohustatud ja välja suremas, sest nende kõnelejate arv on väike, osadel alla kümne tuhande ja teistel alla tuhande inimese ning keelekasutus väheneb pidevalt ka emigratsiooni ja moderniseerimise tõttu.
Ajaloolane Hamdollah Mostowfi on oma kirjutistes läinud isegi nii kaugele, et kirjeldab Aserbaidžaani erinevates piirkondades kõneldud pahlavi variante. Oma raamatus "Tarikh Gozideh" kirjeldab ta kaheksat luuletajat Aserbaidžaanist, nimetades neid "Ahl-ol She'r Men-al-Ajam" (Iraani luuletajad). Nüüdseks on dari ja pahlavi ühinenud, sest järjestikused dünastiad kolisid idast läände, tuues kaasa iraani keele dari versiooni. Piisab, kui öelda, et Aserbaidžaanist leitud pahlavi keelsete kirjade ja dokumentide arv on nii suur, et on vähe kahtlust, et see oli tõepoolest Aserbaidžaani emakeel enne türklaste saabumist. Paljud sõnad on ka praeguses aseri keeles tegelikult Pahlavi päritolu (Tabrizi ülikooli doktorandi Mahyar Navabi uurimus Nashriyeh Adabiyaat, 5, 6 ja Najibeddin Hamadani uurimused Farhang e Kamaleddin Teflisi ja Ajayeb ol-Makhluqaat; keskaegsed sõnaraamatud "Majmal-ol-Tavarikh wa al-qasas" ja "Iskandar-Nameh e Qadeem").
Nüüdisaja teadlased on jõudnud kokkuleppele, et pahlavi asendus praeguse aseri keele turgi vormiga enne Safaviidide dünastiat, tõenäoliselt Seljukiani türklaste saabumise ajal. Samas väidavad mõned teadlased, et kuni 17. sajandini räägiti Tabrizis pahlavi keelt ( Hafez Hosein Tabrizi (997 A.H.) raamatud "Rowdhat ul-Jinan" ja "Risaleh ye Anarjani"; mõlemad kirjutatud 985 A.H.) Ka Osmaiote Türgi rännumees Evliya Çelebi (1611–1682) mainib seda oma raamatus "Seyahatname". Samuti märgib ta, et Nahhitševani ja Maraghehi eliitrahvas ja haritlased rääkisid pahlavi keeles.
Aseri keele areng
Aserbaidžaani keele kasutuselevõtt on tihedasti seotud Türgi hõimude esmakordse ilmumisega esimesel aastatuhandel. Türgi hõimude püsima jäämine ja laienemine ei mõjutanud mitte ainult majandust, vaid ka suhtluskultuuri ja -keelt. Aserbaidžaani keele kui kommunikatsioonivahendi kujunemine on võtnud sajandeid. Raamat "Kitabi-Dede Gorgud" (tuntud ka kui "Kitabi-Dede Korkut" või "Dede Korkuti raamat") kirjeldab aserbaidžaani keele 1300. aastast ajalugu Aserbaidžaani Vabariigis, Ida-Türgis, Kagu-Gruusias, Loode-Iraanis, Ida-Armeenias ja Lõuna-Venemaal. Mõned allikad viitavad sellele, et esimesed aserikeelsed kirjandusteosed pärinevad 13. sajandist. Aserbaidžaani keelel on olnud kaks peamist arenguperioodi: iidne periood, mis hõlmab 13.–18. sajandit, ning tänapäevane periood, mis algab 18. sajandi lõpust ja kestab tänapäevani.
Iidne periood ei hõlma mitte ainult keele peamist arenguetappi, vaid hõlmab ka Aserbaidžaani renessansskirjandust. Iidsel ajal juhtisid valitsust ja armeed Safaviidid, Aggoyunlused, Qaraqoyunlused ja Djelairidid ning nende valitsemise ajal oli riik oma territoriaalse ja kirjandusliku arenguperioodi tipul, seetõttu omandas aseri keel oma põhilised lingvistilised omadused just sel ajal.
Aseri keel on saanud mõjutusi paljudest teistest kultuuridest kogu ajaloo vältel, sest Aserbaidžaan on olnud mitmeid kordi okupeeritud. Kõige märgatavamad mõjutajad on pärsia, vene ja araabia keel. Eelpool nimetatud riikide okupeerimise ja asustuse tõttu on aserbaidžaani keelt kasutatud ka nende keeltega kooskõlas, võimaldades neil laenata oma kultuurist mitmeid sõnu ja anda neid ka vastu. See võib olla ka põhjus, miks olenemata sellest, et Aserbaidžaan on olnud 30 aastat iseseisev, on teiste keelte mõju ikka veel väga tugev. Näiteks vene keelt kasutatakse seal tänini igapäevase keelena isegi pärast 70 aastat kestnud Nõukogude Liidu okupatsiooni.