Juuditaadi keel on juudi-pärsia murre, mida ajalooliselt rääkisid mägijuudid. See keel kuulub indoeuroopa keelteIraani jaotuse edelaosa rühma, ehkki tugeva heebrea mõjuga. Nõukogude ajalookirjutuse ajastul peeti mägijuute ekslikult Aserbaidžaani islamiusuliste taadidega sugulasteks. Siiski ei jaga nad ühist keelepärandit, kuna mägijuudid säilitasid oma emakeele, samas kui moslemist taadid võtsid lõpuks pärsia keele omaks. Sõnad Juvuri ja Juvuro on tõlkes "juut" ja "juudid".
Juuditaadil on semi keelte (heebrea/aramea/araabia) elemente kõigil keeletasanditel. Juuditaadil on semiidi häälik "ayin/ayn" (ع/ע), samas kui üheski naaberkeeles seda pole.[2]
Juuditaat on ohustatud keel[3][4] mis on UNESCO ohustatud maailma keelte atlases klassifitseeritud kui "kindlasti ohustatud".
20. sajandi alguses kasutas juuditaat heebrea kirja. 1920. aastatel kohandati selle jaoks ladina kiri; hiljem kirjutati see kirillitsas. Heebrea tähestiku kasutamine on peale nõukogude aja lõppu taas populaarseks saanud.
Dialektid
Taadi keelena võib Juuditaadi jagada mitmeks dialektiks:
Quba murre (traditsiooniliselt räägitakse Quba's ja Qırmızı Qəsəbə's).
Derbendi murre (traditsiooniliselt kõneldakse Derbenti linnas ja seda ümbritsevates külades).
↑ Habib Borjian, “Judeo-Iranian Languages,” in Lily Kahn and Aaron D. Rubin, eds., A Handbook of Jewish Languages, Leiden and Boston: Brill, 2015, pp. 234-295.
.
↑ Habib Borjian and Daniel Kaufman, “Juhuri: from the Caucasus to New York City”, Special Issue: Middle Eastern Languages in Diasporic USA communities, in International Journal of Sociology of Language, ed. Maryam Borjian and Charles Häberl, issue 237, 2016, pp. 51-74.
.