Stanwyck alustas näitlejatööd 1924. aastal New Yorgis Broadwayl ning tänu teatris saavutatud edule hakkas ta saama ka filmirolle. Filmidebüüdi tegi ta 1927. aastal ning kolis pärast seda õige pea Hollywoodi, et töötada seal täiskohaga filminäitlejana. 1930. ja 1940. aastatel kuulus ta juba Hollywoodi suurimate filmistaaride hulka ning oli tunnustatud režissööride Cecil B. DeMille'i, Fritz Langi ja Frank Capra üks lemmiknäitleja. Ta mängis nii draama- kui ka komöödiafilmides.
Stanwycki tuntakse eriti film noir 'i menunäitlejana. Ta võitis kolm Emmy auhinda ja ühe Kuldgloobuse, kuid mitte ühtki Oscarit, kuigi kandideeris sellele neli korda: filmidega "Stella Dallas" (1937), "Tulekera" ("Ball of Fire"; 1941), "Kahekordne hüvitis" ("Double Indemnity"; 1944) ja "Sorry, Wrong Number" (1948). Sageli on teda nimetatud parimaks naisnäitlejaks, kes pole saanud Oscarit.[viide?] Siiski pälvis ta 1982. aastal elutöö Oscari.
Ruby Catherine Stevens sündis New YorgisBrooklyni linnaosas viielapselise pere noorima lapsena. Tema isa Byron Stevens oli inglise päritolu ja ema Catherine McGee iiri päritolu. Mõlemad tema vanemad kuulusid töölisklassi. Byron ja Catherine olid kolinud New Yorki Massachusettsi osariigist Chelseast. Kui Ruby oli nelja-aastane, suri tema ema pärast seda, kui üks tundmatu purjus sõitja lükkas ta liikuvalt trammilt maha, nurisünnituse tüsistustesse. Kaks nädalat pärast abikaasa matuseid hülgas Byron oma viis last ning läks laevale, mis viis kaevandustöölisi Panama kanali töödele. Tema lapsed ei näinud teda enam kunagi. Ruby õed-vennad olid Maud, Mabel, Mildred ja Malcolm. Tema vanimad õed Maud ja Mabel abiellusid ja alustasid oma elu.[3] Ruby ja tema venna Malcolmi kasvatas üles nende vanem õde Mildred. Pärast seda, kui Mildred sai tööd tantsijana, pandi Ruby ja Malcolm kasuperre. Ruby ja Malcolm käisid lapsepõlves ühest kasuperest teise (oli sageli rohkem kui neljas kasuperes aasta jooksul). Ruby jooksis kasuperedest tihti ära.[viide?]
Ruby reisis 1916. ja 1917. aasta suvel õega kaasas käies rändtrupiga ja tutvus lavataguse eluga. Sel ajal tekkis Rubyl huvi tantsimise ja esinemise vastu.[viide?] Samuti vaatas ta sel ajal filme, mille peaosa mängis Pearl White, kellest sai tema iidol.[4] Kui ta oli 14-aastane, visati ta koolist välja ning ta asus pärast seda tööle ühes Brooklyni kaubanduskeskuses.[5] Hiljem töötas ta veel mitmel ametikohal, mis võimaldas tal saada majanduslikult iseseisvaks. Tal oli aga soov töötada meelelahutusäris.
Karjääri algus Broadwayl
Stanwyck Ziegfeldi-tüdrukuna (1924)
1923. aastal mõni kuu enne oma 16. sünnipäeva kandideeris Ruby tantsija kohale New Yorgis Times Square'il asunud ööklubis ja saigi selle.[3] Mõni kuu hiljem sai ta tantsijana tööle "Ziegfeld Folliesi" etendustes BroadwaylNew Amsterdam Theatre'is. Järgmistel aastatel töötas ta ööklubides keskööst kuni kella seitsmeni hommikul tantsu- ja laulutüdrukuna. Billy LaHiff, kellele kuulus tollal üks populaarne pubi, mida paljud meelelahutustegelased külastasid, tutvustas 1926. aastal Rubyt impressaarioWillard Mackile. Mack otsis esinejaid oma lavastusse "The Noose" ja LaHiff soovitas talle, et tantsu- ja laulutüdrukute osi võiksid esitada päris tantsu- ja laulutüdrukud. Mack nõustus sellega ja pärast edukat prooviesinemist sai lavastuses rolli ka Ruby. Lavastus ei olnud algselt edukas. Selle parandamiseks otsustas Mack muuta Ruby esitust hoogsamaks. "The Noose" lavastati Hudson Theatre'is uuesti 20. oktoobril 1926 ning sellest sai hooaja üks edukamaid lavateoseid, mida näidati Broadwayl üheksa kuu vältel 197 korda.[3] Macki või David Belasco soovitusel võttis Ruby esinejanimeks Barbara Stanwyck: lavastuse "Barbara Frietchie" ja selles mänginud Briti näitleja Jane Stanwycki järgi.
Stanwyck sai esimese peaosa komöödias "Burlesque", mis esietendus 1. septembril1927Plymouth Theatre'is.[3] Ta pälvis rolli eest kiitvaid arvustusi. Umbes samal ajal kandideeris ta rollile tummfilmis "Broadway Nights". Ta ei saanud peaosa, kuna ei suutnud proovis nutta, kuid sai pisirolli tantsijana. See oli Stanwycki filmidebüüt.[6]
Hollywoodis oli Stanwycki esimene roll George Fitzmaurice'i lavastatud filmis "The Locked Door" (1929), mis oli ühtlasi Stanwycki esimene helifilm. Filmi ei saatnud suur edu, nagu ka samal aastal linastunud Stanwycki järgmist filmi "Mexicali Rose". Tal ei õnnestunud pärast seda järgmise poole aasta jooksul saada rolli üheski filmis, kuigi osales paljudel prooviesinemistel. Tema abikaasal Fayl õnnestus lõpuks veenda lavastaja Frank Caprat, et too tema abikaasa näitlejaoskusi hindaks. Stanwyck esitas Caprale etteaste oma varasemast lavastusest "The Noose". Caprale meeldis Stanwycki näitlemine ja mees andis talle rolli filmis "Ladies of Leisure" (1930).
Tänu sellele filmile sai Stanwyck populaarseks ja mängis veel kolmes filmistuudio Warner Bros. filmis. 1931. aasta septembris suundus Stanwyck siiski tagasi filmistuudiosse Columbia Pictures, kus oli teinud oma esimesed filmirollid. Järgmise nelja aasta jooksul mängis ta kokku 14 filmis. Nendest kõige meeldejäävamad osatäitmised tegi ta filmides "Night Nurse" (1931), kus kehastas meditsiiniõde, kes päästab lapsed pahelise tegelase (rollis Clark Gable) käest, "So Big!" (1932), kus ta mängis vaprat talunaist, "Torm üle Aasia" ("The Bitter Tea of General Yen"; 1933), "Baby Face" (1933), kus ta kehastas auahnet naist, ja "Annie Oakley" (1935), kus esitas nimirolli.
Tema abikaasa Fay karjäär hakkas alla käima, kui Stanwycki karjäär oli just hoo sisse saanud. Selleks, et hoida suhet püsivana ja aidata kaasa Fay karjääri jätkumisele, nõustus Stanwyck 1933. aastal mängima Fay näidendi "Tattle Tales" lavastuses, mis esietendus 1. juunil 1933, kuid lõpetati pärast 28 etendust 24. juunil. Kaks aastat hiljem lahutasid Stanwyck ja Fay abielu.
1943. aastal mängis ta müstikafilmi elemente sisaldavas muusikafilmis "Lady of Burlesque" (1943). Aastal 1944 mängis Stanwyck peaosa Billy Wilderi lavastatud ja seitsmele Oscarile kandideerinud film noir 'is "Kahekordne hüvitis" ("Double Indemnity"), kus Stanwyck sai oma kolmanda parima naispeaosatäitja Oscari nominatsiooni. Ta esitas salakavalat Phyllis Dietrichsoni, kes meelitab oma väljavalitu (Fred MacMurray) tema abikaasat tapma. Ameerika Filmiinstituut seadis Phyllis Dietrichsoni 20. sajandi Ameerika filmide saja silmapaistvama kangelase ja kaabaka seas kaheksandale kohale. Filmi linastumise ajal oli Stanwyck enim teeniv USA naisnäitleja ja oma populaarsuse tipul.
Stanwyck mängis kokku 83 mängufilmis. Ta sai neli parima naispeaosatäitja Oscari nominatsiooni, kuid ei võitnud neist ühtegi. Stanwycki on sageli nimetatud parimaks naisnäitlejaks, kes ei võitnud kunagi mainekaid auhindu.[viide?]1982. aastal tunnustati teda lõpuks siiski pika karjääri ja elutöö eest elutöö Oscariga. 1987. aastal pälvis ta Ameerika Filmiinstituudi elutöö auhinna.
Siirdumine seriaalinäitlejaks
Stanwyck Victoria Barkleyna telesarjas "The Big Valley" (1968)
1960. aastatel pühendus Stanwyck täielikult telesarjades näitlemisele, seal kujunes üheks menukamaks tema osalusega telesarjaks "The Big Valley". Sarjas mängis ta Victoria Barkleyt, 1966. aastal sai rolli eest Emmy auhinna ja kandideeris sellele veel ka järgmisel kahel aastal. Esimese Emmy sai ta juba 1961. aastal oma telesarja eest "The Barbara Stanwyck Show", mis aga lõpetati pärast esimest hooaega ja 37. jagu. "Big Valley" oli seevastu aga edukas ja sellest tehti aastatel 1965–1969 kokku 112 osa, kus Stanwyck kõigis kaasa tegi. Kolmanda Emmy võitis ta Mary Carsoni rolli eest telesarjas "Ogalinnud" ("The Thorn Birds"; 1983); sama rolli eest võitis ta 1984. aastal Kuldgloobuse. 1985. aastal mängis Stanwyck teleseriaali "Dünastia" ("Dynasty") kolmes osas. Aastatel 1985–1986 mängis ta "Dünastia" kõrvalsarja "Colbyd" ("The Colbys") 24 jaos. Seriaalide kõrvalt mängis ta ka telefilmides, näiteks filmis "The House That Would Not Die" (1970), ning oli külalisesineja muuhulgas sellistes telesarjades nagu "Rawhide" (1962), "The Untouchables" (1962–1963) ja "Charlie inglid" ("Charlie's Angels"; 1980).
Stanwyck lõpetas näitlejakarjääri 1986. aastal. Tema filmikarjäär kestis ligi 40 aastat – kuni 1964. aastani, nii et pärast seriaalinäitlejakarjääri lõpetamist 1986. aastal oli ta meelelahutustööstuses töötanud kokku üle 60 aasta.
Stanwyck oli kaks korda abielus. 26. augustil 1928 abiellus ta näitleja Frank Fayga. Nad adopteerisid 1932. aasta detsembris poisslapse Dioni, kes oli sündinud sama aasta veebruaris. Paar läks lahku 30. detsembril1935 Fay alkoholiprobleemide tõttu.
13. mail1939 abiellus Stanwyck näitleja Robert Tayloriga, kellega ta tutvus filmi "His Brother's Wife" (1936) võtete ajal. Ka see abielu ei olnud õnnelik, sest Taylor pettis abikaasat sageli teiste naistega. 1951. aastal läksid nad lahku. Samal aastal katkestas Stanwyck suhted oma poja Dioniga. 1964. aastal mängisid Stanwyck ja Taylor koos peaosi filmis "The Night Walker". Pärast Taylorist lahutamist Stanwyck rohkem ei abiellunud.
Stanwyckil oli pärast kahte abielu suhe näitleja Robert Wagneriga, kellega ta oli tutvunud filmi "Titanic" võtete ajal. Suhte alguses oli Wagner 22-aastane, samas kui Stanwyck 45-aastane. Vanusevahe tõttu hoidsid nad suhte salajas, et see nende karjääri ei mõjutaks.
Kogu kuulsusrikka karjääri jooksul arvati Stanwyck olevat homoseksuaalne; asja on arutatud veel pärast Stanwycki surma ja jõutud järeldusele, et ta oli tõenäoliselt vähemalt biseksuaalne.
1981. aastal kell üks öösel murti sisse 74-aastase Stanwycki majja Beverly Hillsis.[7] 1985. aastal hävis Stanwycki maja tules. Ta oli šokeeritud, kui kuulis, et hävisid ka kõik Robert Taylori saadetud armastuskirjad.
Stanwyck suri 82-aastaselt 20. jaanuaril 1990 California osariigis Santa Monicas Saint Johni haiglas südamepuudulikkuse, kopsuemfüseemi ja kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse tagajärjel. Stanwyck oli enne surma soovinud, et talle matuseid ei korraldataks[8], mistõttu ta tuhastati. Tema tuhk puistati laiali California osariigis Lone Pine'is, kus olid toimunud mitmed tema vesternite võtted.
Minitelesari; mängis kõigis neljas osas 1983 – Emmy: parim draamasarja naispeaosatäitja 1984 – Kuldgloobus: parim lühifilmi- või sarja naispeaosatäitja
_01.jpg)
