Kopsuemfüseem

Emfüseemse kopsukoe proov mikroskoobi all

Kopsuemfüseem ehk kopsupuhitus (ladina keeles emphysema pulmonum) on kopsu õhuruumi suurenemine, mida põhjustab kopsualveoolide vaheseinte hävimine. Kopsuemfüseem on peamiselt mõne teise haiguse (näiteks astma, krooniline bronhiit) tagajärjel tekkiv seisund. Laienenud ja osaliselt hävinud alveoolides on gaasivahetus häirunud. Emfüseem on krooniline haigus.

Eristatakse patoanatoomilisi ja kliinilisi emfüseemi vorme.

Patoanatoomilised vormid

Eristatakse järgmisi kopsuemfüseemi patoanatoomilisi vorme:

Tsentroatsinaarne emfüseem

• tsentroatsinaarne ehk proksimaalne atsinaarne ehk tsentrolobulaarne emfüseem – tekib rohkem kopsu ülasagarates. Kahjustused esinevad tsentrolobulaararteri või tema harude kõrval. Tekkinud õhuruumide seinad on fibroossed. Esineb hulgaliselt mõnemillimeetrise läbimõõduga paraseptaalse emfüseemi alasid, mis on sagariku piires difuusselt hajutatud. Haaratud on respiratoorsed bronhioolid, mis on laienenud, parenhüüm on hävinud;
• panatsinaarne ehk panlobulaarne ehk difuusne emfüseem – üldine kopsukoe transparentsuse suurenemine. Kopsu veresooned on kitsenenud ja arvult vähenenud. See emfüseemi vorm esineb peamiselt alasagarates. Tekivad tsentrolobulaarse emfüseemiga sarnased kolded. Atsinus on haaratud difuusselt, esineb parenhüümi hävimine ja bronhioolide laienemine;
• distaalne ehk atsinaarne ehk paraseptaalne emfüseem – iseloomulikud on subpleuraalsed hüpertransparentsed alad, õhuruumide õhukesed seinad, moodustunud bullad ehk põiendid on uurimisel hästi nähtavad. Haaratud on alveolaarjuhad ja alveolaarkotikesed atsinuse perifeerses osas;
• bulloosne emfüseem (vanishing lung syndrome) – iseloomulikud on suured, kuni 20 cm läbimõõduga enamjaolt subpleuraalsed bullad;
• irregulaarne ehk armilähedane emfüseem – esineb õhuruumide korrapäratu laienemine, fibroosilähedane hüpertransparentsus, atsinused on haaratud ebaühtlaselt.

Kliinilised vormid

Eristatakse järgmisi kopsuemfüseemi kliinilisi vorme:

• vanadusemfüseem ehk primaarne atroofiline emfüseem tekib vanemas eas organismi vananemise tõttu;
• sekundaarne emfüseem;
• obstruktiivne emfüseem – krooniliste obstruktiivsete kopsuhaiguste (KOK) tagajärjel tekkinud emfüseem;
• piirdunud emfüseem – armkoe kõrval olevas kopsukoes tekkinud emfüseem;
• kompensatoorne emfüseem – allesjäänud kopsuosa laienemine, kui osa kopsu eemaldatakse kirurgiliselt.

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Alumiste hingamisteede anatoomia. 1 – hingetoru; 2 – kopsuveen; 3 – kopsuarter; 4 – alveolaarjuha; 5 – alveoolid; 6 – südamesälk (incisura cardiaca); 7 – bronhioolid; 8 – tertsiaarbronhid; 9 – sekundaarbronhid; 10 – primaarbronhid; 11 – kõri

Emfüseem on aastate jooksul välja kujunev haigus, mis võib haarata mingi osa kopsust või kogu kopsu. Põhjuseks võivad olla erinevad haigused: bronhiaalastma, krooniline obstruktiivne bronhiit, armistumine teistes kopsuosades või kopsuosa kirurgiline eemaldamine (sel juhul on allesjäänud kopsu laienemine kompensatoorne), esineb ka vanemas eas tekkiv vanadusemfüseem.

Emfüseemi tekkimist soodustab suitsetamine ja kaasasündinud alfa-1-antitrüpsiini puudulikkus.

Kopsualveool on pisike kotitaoline põieke, mille seina kaudu toimub gaasivahetus vere ja sissehingatud õhu vahel. Kopsus on miljoneid alveoole. Emfüseem tekib, kui õhk ei pääse alveoolidest välja, alveoolid laienevad ja nende seinad purunevad osaliselt.

Emfüseem areneb pikkamööda, haiguse progresseerudes tekivad kopsu suured tühjad õõned. Sellised muutused suurendavad kopsu ruumala ja kops laieneb, aga väheneb gaasivahetuses osalev kopsupind ja tekivad gaasivahetuse häired, mille tagajärjel vere hapnikusisaldus langeb ja tekib krooniline pulmokardiaalne puudulikkus (kopssüda), mida iseloomustab hingamispuudulikkus, rõhu tõus kopsuarteris ja südame parema poole laienemine.

Diagnoosimine

Hingeldus ja õhupuudustunne (algul koormusel ja hiljem ka rahuolekus) ning krooniline köha rögaeritusega või ilma selleta on tavalised kopsuemfüseemi sümptomid. Lisaks võivad esineda tursed jalgadel ja kaalulangus ning naha muutumine sinakaks ehk tsüanoos. Rindkere laieneb ja muutub tünnikujuliseks. Sagenevad hingamisteede infektsioonid.

Diagnoosimiseks kuulatakse kopsu, tehakse röntgeniülesvõte ja mõnikord ka kompuutertomograafiline uuring, mis võimaldab näha kopsus emfüseemi tõttu tekkinud muutusi. Spirograafia abil saab hinnata kopsude talitlust ja mahtu. Arteriaalse vere analüüsiga määratakse vere hapnikusisaldus ja mõnikord määratakse ka alfa-1-antitrüpsiini sisaldus veres.

Ravi

Juba tekkinud emfüseemi ei ole võimalik ravida, sest kopsukude on pöördumatult kahjustatud. Kui patsient on suitsetaja, on haiguse süvenemise pidurdamiseks väga tähtis suitsetamise lõpetamine. Sümptomite leevendamiseks kasutatakse hingamisteid laiendavaid aineid ehk bronhodilataatoreid, tursete vähendamiseks uriini moodustamist soodustavaid aineid ehk diureetikume ning infektsioonide korral antibiootikume. Vajalik võib olla kodune hapnikravi. Mõnikord on võimalik viia läbi kopsumahtu vähendav operatsioon, mille käigus eemaldatakse hingamises mitteosalev laienenud kopsupiirkond. Väga harva kasutatakse ravivõttena ka kopsusiirdamist.

Prognoos

Prognoos sõltub kopsuemfüseemi raskusest. Suitsetajate puhul on hea, kui haiguse varajases staadiumis suitsetamine lõpetatakse, see ennetab haiguse süvenemist. Kui on tekkinud hapnikupuudus ja krooniline pulmokardiaalne puudulikkus, siis on prognoos halb.

Ennetamine

Suitsetamise vältimine vähendab oluliselt kopsuemfüseemi tekkimise riski.