impressaario (itaalia k. impresario; saksa k. Schauspieldirektor) on isik, kes organiseerib ja finantseerib kontserte, näitemänge, ooperietendusi, sõlmib esinejatega lepinguid, organiseerib ürituste ettevalmistamisi ja läbiviimisi. Impressaariod on olnud määrava tähtsusega mänedžerid ja organisaatorid ooperitööstuses.
Amet võeti kasutusele Itaalias 17. sajandil. Nimetus tuleb itaalia sõnast impresa ('ettevõte'), tähendadeski sisuliselt ettevõtjat. Esialgu oli impressaario ülesandeks jälgida, et ooperi lavaletoomise protsess teatris laabuks. Ülesannete hulka kuulus ka lauljate soovide rahuldamine ja nende teenindamine, samuti võimudelt teose esitamisloa hankimine ning riiklike maksude maksmise korraldamine. Hiljem jäeti Veneetsia aadlikele kuuluvates teatrimajades impressaario peamiseks ülesandeks kogu ooperihooaja korraldamine. Sel ajal oli ameti pidamine lihtne, kuna aadlikud ei hoidnud raha kokku. Neid eriti ei huvitanud, mil moel üks või teine teos lavale jõuab. Veneetsiast levis see amet teistesse Itaalia linnadesse ja ka mujale teatrilembelisse Euroopasse.
Peagi kujunes impressaariost ooperimaja tähtsaim isik. Ta pidas heliloojatega läbirääkimisi uute teoste asjus, organiseeris neile libretod, palkas ametisse lauljad, muusikud ja teised etendusega seotud isikud, hoolitses lavakujunduse valmimise ja proovide korraldamise eest, suhtles tsensoriga, pidas silmas teatri rahaliste vahendite kujunemist, tegeles reklaamiga, silus loomingulise kollektiivi sees puhkenud vastuolusid ja intriige jne.
19. sajandi Itaalia teatrites oli impressaario sõnakas persoon, kes võttis endale ka riski koostada kogu hooaja repertuaar ning tegeles ühtlasi etenduste kunstilise taseme materiaalsete tingimuste tagamisega. Hoolitses teatrimaja tehnilise ja üldise majandusliku olukorra eest. Tema otsustada oli, missuguseid heliloojaid tööle palgata ning mis tingimustel nendega lepinguid sõlmida. Impressaario dikteerides sageli heliloojatele, mis lauljatele konkreetselt tuleb uue ooperi partiid kirjutada. Tema maksis teatrimaja omanikule üüri ja hoolitses loožide pikaajalise väljarentimise eest. Ehkki impressaario oli teatriomanike palgaline töötaja, kujunes üksikutes 18. sajandi väljapaistvamatest mänedžeridest ka varaliselt vastutav isik. Kui impressaario juhtus võtma liiga suuri riske ja ebaõnnestus repertuaari koostamisel, lõpetas mõni impressaario ja tema kureeritav trupp ka pankrotiga.
Valdavalt oli see amet meeste valduses. Nad jäid reeglina oma tegutsemises teatripublikule ja üldsusele tähelepandamatuks. Siiski on ooperiajaloos mõned värvikad impressaariod, nagu Domenico Barbaia (1778–1841), Alessandro Lanari (1790–1862) ja Bartolomeo Merelli (1794–1879). Need isikud on mõjusalt aidanud kaasa ooperikultuuri arengule.
Itaaliast kandus see amet paljudesse Euroopa teatrilinnadesse (välja arvatud Prantsusmaa) ning leidis eriti viljakat pinda Austrias ja Saksamaal. Kui sealsed teatrijuhid ei suutnud esialgu tööga toime tulla, siis palgati impressaariod Saksamaa teatritesse valdavalt Itaaliast. Hiljem levis see amet Inglismaale ja USAsse, kus impressaario ülesanne oli tegeleda ka ringreiside ja muude teatri muusikutele ja lauljatele oluliste ürituste organiseerimisega.
Rahvusvaheliselt tuntumad Euroopa ja Ameerika impressaariod 19. ja 20. sajandil on olnud ka Oscar Hammerstein I (1847–1919), Maurice Grau (1849–1907), Maurice Strakosch (1825–87), Pierre Gailhard (1848–1918), Sir Rudolph Bing (1902–97), Heinrich Conried (1855–1909), Henry E. Abbey (1846–96), Milton Aborn (1864–1933), Giulio Gatti-Casazza (1869–1940), Frederick Guy (1809–78) jt.
Impressaario tegevus on leidnud käsitlemist mitmetes ooperites, millest tuntuimad on Mozarti "Der Schauspieldirektor" (1786) ja Domenico Cimarosa "L’impresario in angustie" (1786). Metastasio on kirjutanud libreto "L’impresario delle Canarie" (1724), millele on kirjutanud muusika Sarro (1724), Albinoni (1725), Chiocchetti (1726), Orlandini (?1729), Leo (1741) ja Martini (1744).
Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!
