PROFILBARU.COM

Varajased pilvelõhkujad rajati modernismieelselt aastatel 1884–1939 enamasti Ameerika Ühendriikide põhiasustusega Idarannikul ja sisemaal Kesk-Läänes. Maailma liidriks tõusnud riigi suurlinnad arenesid kapitalistlikult – industrialiseerimine progresseerus ning Euroopa emigrantidega ülerahvastatud elanikkond sotsialiseerus. 19. sajandi lõppedes algas Manhattani saarel New Yorgis, mis oli Põhja-Ameerika peamine rahvusvaheline kaubanduse ja rahanduse sõlmpunkt, massiline kõrghoonete ehitus ja arendus.

Ajalugu

Michigani järve läänekaldal alustati pärast 1871. aastal linna hävitanud tulekahju pilvelõhkujate rajamist uuesti ülesehitavast ja kasvavast Chicagost.

Home Insurance Buildingut, mis valmis 1884. aastal, peetakse maailma esimeseks pilvelõhkujaks. See oli 42 meetri ja 10 korruse kõrgune ehitis, kus kasutati uuenduslikult metallraamitisena teraskarkassi, kuigi konstruktsioon koosnes peamiselt malmist ja sepistatud rauast. Elevaatoritega hoone projekteeris arhitekt William LeBaron Jenney, kindlaks eesmärgiks oli materjalide tulekindlus. Väga oluliseks peeti müüritise kokkuhoidu, hoone kaalus selle võrra ka umbes kakskolmandiku vähem. Kuigi ehitisele lisati 1891. aastal kaks korrust (ehk 13 meetrit), lammutati see siiski kogunisti 47 aastat pärast avamist 1931. aastal, et Field Buildingule krunt loovutada.

Home Insurance Building kui Chicago arhitektuurikoolkonna näide seadis pretsedendi tuleviku pilvelõhkujate projekteerimisele ja konstrueerimisele, esmajoones Ameerika Ühendriikide suurlinnades. New Yorgis alustati pilvelõhkujate rajamist mõned aastad hiljem, osa viivitusest põhjustas linnavalitsuse aeglus metalliraamitist puudutavate ehitustehnikate seadustamisel. 1894. aastaks, kui murti pilvelõhkujate 100 meetri kõrgusrekord (Manhattan Life Insurance Building), oli New Yorki kerkinud juba 47 ning tuulisesse linna 38 pilvelõhkujat. Viimaste seas domineeris 92 meetri ja 21 korruse kõrgune ning vabamüürlaste kogunemiseks kohandatud Masonic Temple (1892). New Yorgis oli sajandivahetuseks välja kujunenud ajalehetoimetusi hõlmav Park Row ärikvartal, kus kõrgus üheks esimeseks pilvelõhkujaks nimetatud Park Row Building. New Yorgi raekoja ümber oli kuhjunud kaalukas linnakeskus, otse mille kõrvalt kulgesid ajalooliste tuiksoontena Broadway ning Brooklyni silla trammiveondus Manhattani ja Long Islandi saarte vahel.

Gustave Eiffeli poolt projekteeritud, sepistatud raudvõrest ja vaieldamatult maailma kõrgeim 300-meetrine ehitis oli valminud juba 1889. aasta Pariisi maailmanäituseks. Hoolimata kõigest – Euroopas leidus veel mitukümmend kesk- ja uusaegset torni, kiivrit ja kuplit, mis olid kõrgemad kui alles nn laineid lööma hakkavad pilvelõhkujad Atlandi ookeani taga. Sakraalehitiste kõrgusrekordid olid 1901. aastaks löödud viimaseks kõrgeimaks müüritisehitiseks jäänud Philadelphia raekojaga (167 m). 1908. aastal valminud pilvelõhkuja Singer Building (186,6 m) lõi pilvelõhkujana kõik senised rekordid, jätteski maailma ainsamaks kõrgeimaks rajatiseks Eiffeli torni. Viimase kõrguse ületasid jäädavalt Midtown Manhattani pilvelõhkujad: Chrysler Building 1930. aastal ning Empire State Building 1931. aastal.

Üleminek

Suur depressioon ja teine maailmasõda tõmbasid pilvelõhkujate ehitamisele jäigalt pidurit, uute projektide arendamine jäi aastateks soiku. Vahepeal uuenenud tehnoloogiakäsitlused soosisid üha enam teiseseid ehk modernseid käsitlusi (vaata rahvusvaheline stiil), mida hakati massiliselt rakendama alates 1950. aastate algusest (esimeseks modernseks klaaskast-pilvelõhkujaks peetakse Lever House'i).

Põhja-Ameerika varajased pilvelõhkujad

1939. aastaks leidus USA-s varajasi pilvelõhkujaid New Yorgi ja Chicago kõrval veel järgmistes linnades: Philadelphia, Detroit, Los Angeles, Cleveland, Boston, Saint Louis, Baltimore, Pittsburgh, San Francisco, Buffalo, New Orleans, Minneapolis, Cincinnati, Newark, Houston, Seattle, Rochester, Columbus, Dallas, Memphis, St. Paul, Toledo, San Antonio, Providence, Oklahoma City, Miami, Hartford, Tulsa, Albany, Kansas City ja Atlantic City.

Kanada rajati esimesed pilvelõhkujad Montréali, Torontosse ja Vancouverisse.

Arhitektuuristruktuurid

Kõrghooned, mida hakati nimetama pilvelõhkujateks, olid enamasti rohkete ornamentide ja skulptuuridega kaunistatud ning neil puudusid kaasaegsed postmodernistlikud klaaslahendused. Hoonete aknaavadega fassaadid olid valmistatud kivimaterjalidest, mida toetasid terasest raamsõrestikud.

Arhitektuuristiilid

Kunstiliselt olid läbivad prantsuspäraselt toretseva beaux-arts ning eksootiliselt elegantse art déco arhitektuuristiilide iluideaalid, või muud historitsistlikud esteetikad, nagu algselt populaarne uusgootika, hiljem uusbarokk ja uusklassitsism. Tänapäeval kannavad need hooned endas ajaloomälestusmärgilist tähendust möödunud ajastustest.

Statistika

Ülevaade

1939. aasta lõpuks oli üle maailma teadaolevalt kokku tarindatud 3901 vähemalt 45 meetri kõrguseni ulatuvat pilvelõhkujat.^[1] Nendest 3610 (92,5%) ehitati tsiviilrevolutsiooni läbinud kapitalistlikes Ameerika Ühendriikides,^[2] pilvelõhkujate kodulinnas ja maailmasadamas New Yorgis omakorda 1789 (45,9%).^[3] Ülejäänud maailmas oli ehitatud vaid kokku 291 pilvelõhkujat. Teise maailmasõja eel oldi Euroopas tarindatud 96 pilvelõhkujat (millest kõik jäid kõrguselt alla 100 meetri piiri), Kanadas lisaks 89 pilvelõhkujat (millest 5 ületasid kõrguselt 100 meetri piiri). Lõuna-Ameerikas olid samas loendatavad 39, Austraalias 33, Aasias 16 ja Aafrikas (Lõuna-Aafrika Liidus) 6 pilvelõhkujat. Mehhikol oli pilvelõhkujaid kokku 11, Kuubal 1. Ameerika Ühendriikides oli 270 pilvelõhkujat üle 100-meetrise kõrgusega, millest 132 asusid või asuvad siiani New Yorgis.

Destruktsioonid

Pikemalt artiklis Moderniseerimine

440 varajast pilvelõhkujat (11,3%), 412 neist (10,6%) Ameerika Ühendriikides, on tänaseks kas lammutatud, õhitud või hävinud^[4].^[5] Üks nondest oli maailma üheks ilusaimaks ehitiseks arvatud ja kunagine maailma kõrgeim hoone – Singer Building. Nagu enamuses teised, jäi see ette linna moderniseerimisele, olles siiani läbi aegade kõrgeim ettekavatsetult lammutatud hoone.