Skangaļi oli varasemal ajal Volmari lossiala osa. 1681. aastal on mainitud Skangaļi talu (Skangell).[1] See kuulus Mūri mõisa koosseisu. Viimane redutseeriti XVII sajandi lõpus riigile ja doneeriti eravaldusse alles 1793. aastal. Skangaļisse tekkis karjamõis, mida on mainitud 1826. aastal. Mūri koos Skangaļiga müüdi 1843. aastal Knieriemi perekonnale.[2]
Landesveeri sõja ajal toimus 22. juunil 1919 mõisa juures Skangaļi lahing (osa Võnnu lahingust). Sakslased vallutasid 21. juulil mõisa, ent taganesid seal järgmisel päeval, kui sattusid Kalevlaste Maleva rünnaku alla.[6]
Pärast võõrandamist
Pärast võõrandamist jäi Skangaļi jäänukmõisana Knieriemi suguvõsa kätte edasi, kes valdasid seda 1939. aastani.[7] Nende valdusse jäi 52 hektarit maad.
1920. ja 1930. aastatel suvitas mõisas hilisem Rootsi peaministerOlof Palme (1927−1986).[7] Tema ema Elisabeth Sophie Palme (1890−?) oli viimase mõisniku Woldemar von Knieriemi tütar.[8] Ka teised Knierimite Rootsis elavad lapselapsed kasutasid mõisa suvituskohana. Peaministri õde Catharina kirjutas selle perioodi kohta mälestusteraamatu "Somrarna på Skangal".[7]
Nõukogude okupatsiooni ajal anti see kasutada Nõukogude armeele, kes rajas selle lähedusse Mārsnēni lennuväli (Liepa) sõjaväelennuvälja.[9] Pärast nõukogude võimu lõppu anti mõis tagasi Rootsist pärit Palmede perekonnale, kes olid Knieriemidega suguluses. 1994. aastal annetasid Catharina Nilzén (sündinud Palme) (1920−2002) ja Claes Palme (1917−2006) mõisa Rootsi Päästearmeele. Pärast põhjalikke ümberehitustöid avati seal 1997. aastal koolkodu rasketest peredest pärit lastele. Praegu asub mõisas muuhulgas majutusasutus.[7]
Sīkuļi karjamõis
Mõisal oli üks karjamõis, mis paiknes peamõisast viie kilomeetri kaugusel kirdes Sīkuļis (Sihke).[10] Seda on esimest korda nimetatud 1900. aastal.[11]
Bērzi kõrts
Mõisale kuulunud kõrts (Behrse-Krug) asus mõisa lähedal. 1892. aastal oli see renditud lätlasele J. Rundsitile.[12] Nii 1900.[11] kui ka 1909.[13] aastal oli kõrtsmik K. Weidebaum.
Mõisa suurus
1909. aastal oli mõisa suurus 558 tiinu (610 hektarit) ja liigitus seega väikeste mõisate (kuni 1000 tiinu) hulka. Varem oli see olnud aga keskmise suurusega mõis (kuni 2500 tiinu), kuna selle suuruseks arvestati enne mõisa-, kvoodi- ja talumaa müümist 1468 tiinu (1604 hektarit).[14] Pärast maade võõrandamist jäi Knieriemite kätte veel 52 hektarit maad.
Mõisamajandus 1909. aastal
Skangaļi mõisamajandus oli suhteliselt tagasihoidlik. Seal asus meierei ja auru jõul töötav jahuveski. Veel kasvatati mõisas lihaveiseid ja sigu.[13]
Mõisaansambel
Häärber on lihtne hilisbarokne vanabalti stiilis kivihoone. XIX sajandi algupoolel kaunistati seda puitsammastele toetuva varjualusega. Kõrvalhooned asuvad peahoone taga ja kõrval.[7]
↑Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 235.
↑Sivers, Jegor von. Das Buch der Güter Livlands und Oesels. Riga: Gedruckt in der Müllerschen Buchdruckerei, 1863, lk 36-37.
↑Knieriem, Michael. Stammfolge der baltischen Familie (von) Knieriem. – Baltische Ahnen- und Stammtafeln. 29. Jahrgang. Köln: 1987, lk 31.
↑ «Mūsu armijas tapšanā, valsts izcinīšanā un tagadējos sasniegumos. 1929»