Saksamaa ultimaatum Leedule

Ida-Preisimaa pärast ultimaatumi vastuvõtmist. Klaipeda piirkond on märgitud sinisega

Saksamaa ultimaatum Leedule oli 20. märtsil 1939. aastal Saksamaa välisministri Joachim von Ribbentropi poolt Leedu välisministrile Juozas Urbšysele esitatud suuline ultimaatum. Wehrmachti sissetungiga ähvardades nõudis Saksa valitsus, et Leedu loobuks oma Klaipėda (Memeli) piirkonnast, mis oli enne Esimest maailmasõda kuulunud Saksamaale. Arvestades Leedu ja Saksamaa vaheliste suhete aastaid kestnud pingestumist, kasvavat natsimeelset propagandat piirkonnas ja jätkuvat Saksamaa ekspansiooni Euroopas oli selline nõue oodatud. Ultimaatum esitati vaid viis päeva pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt. 1924. aasta Klaipeda lepingu osapooled, kes olid lubanud tagada regioonis status quo püsimise, Leedule mingisugust reaalset abi ei pakkunud. Suurbritannia ja Prantsusmaa järgisid suhetes Saksamaaga lepituspoliitikat, Itaalia ja Jaapan toetasid avalikult Saksamaad. Leedu nõustus ultimaatumiga 22. märtsil, vastav leping allkirjastati 23. märtsi öösel. Saksamaa jaoks oli tegemist viimase territoriaalse laienemisega enne Teist maailmasõda, Leedule tõi see kaasa majanduse ja moraali languse, Euroopale tervikuna tähendas see jätkuvat pingete kasvu.

Klaipeda staatus pärast esimest maailmasõda

Klaipeda, oluline meresadam Ida-Preisimaal, eraldati Versailles' rahulepinguga Saksamaast ja anti Antanti valitsemise alla. Piirkonna haldamise võttis üle Prantsusmaa, kuid seda soovis oma koosseisu liita Leedu, viidates sealsele leedulastest vähemusele ja asjaolule, et tegemist oli riigi ainukese ligipääsuga Läänemerele. Territooriumi endale saamisele pretendeeris ka Poola. Kuna Antant viivitas otsuse langetamisega ja näis, et piirkond võib saada Danzigi vabalinnaga sarnase staatuse, siis haaras Leedu initsiatiivi ja organiseeris 1923. aasta jaanuaris Klaipeda ülestõusu.[1] Toimunut toetasid nii Nõukogude Venemaa kui Saksamaa.[2] 140 000 inimesega 2400 km² suurune Klaipeda piirkond liideti eraldi parlamenti omava autonoomse territooriumina Leeduga[3], mille legaalsuse kinnitas Antant 1924. aasta Klaipeda lepinguga.[4]

1920. aastatel Leedu ja Saksamaa vahelistes suhetes suuri probleeme ei tekkinud, kuna neid ühendas Poola-vastasus.[5] 1928. aasta jaanuaris, pärast pikki ja raskeid läbirääkimisi, sõlmisid Leedu ja Saksamaa piirilepingu, mis jättis Klaipeda piirkonna Leedule. Pinged hakkasid kasvama 1930. aastatel, mil Saksamaal Weimari vabariik asendus Adolf Hitleri juhitud natisionaalsotsialistliku Kolmanda Riigiga. Eriti teravaks muutusid suhted 1934. aasta veebruaris, kui Leedu valitsus vahistas kümneid natsimeelseid aktiviste. Vastusena vahistamistele ja järgnenud kohtuprotsessidele kuulutas Saksamaa välja boikoti Leedu põllumajandustoodangule.[6] Boikott põhjustas Lõuna-Leedus Suvalkijas majanduskriisi, mille tagajärjel sealsed talunikud korraldasid vägivaldseid protestiaktsioone.[7] Pärast 1935. aastal Saaris toimunud rahvahääletust, mis otsustas selle regiooni liitmise Saksamaaga, andis Leedu enamikule oma natsimeelsetest vangidest amnestia, kuid kahjustas sellega oma prestiiži nii välismaal kui ka Klaipedas, võimaldades nõnda Saksamaal seal piirkonnas oma mõju tugevdada.[8]

Kasvavad pinged

1938. aasta kevadel väitis Adolf Hitler mitteavalikult, et Klaipeda omandamine on pärast Sudeedimaad tähtsuselt järgmine prioriteet Saksamaa jaoks.[9] Pärast Poola ultimaatumit Leedule 1938. aasta märtsis teatas Saksamaa, et Poola ja Leedu vahelise sõjalise konflikti korral kavatsetakse tungida Leetu ja hõivata Klaipeda koos suure osaga Lääne-Leedust. Nädal pärast Leedu nõustumist Poola ultimaatumiga[10] esitas Saksamaa 11 punktist koosneva memorandumi, kus nõuti tegutsemisvabadust Saksamaa-meelsetele aktivistidele ja Leedu mõju vähendamist Klaipeda piirkonnas. Memorandumi punktid olid teadlikult sõnastatud hägusalt, et kergemini võimaldada Leedut nende rikkumises süüdistada.[8] Leedu otsustas probleemiga tegelemise edasi lükata, lootes rahvusvahelise olukorra paranemisele. Samal ajal püüti sakslastest elanikkonnale kaebusteks mitte põhjust anda.[8]

Valitud taktika edu ei toonud: natsimeelne propaganda ja protestiaktsioonid Klaipedas levisid pidurdamatult ja isegi leedulaste hulgas ning kohalik valitsus oli võimetu seda takistama.[8] Rünnati füüsiliselt Leedu organisatsioone. 1. novembril 1938. aastal otsustas Leedu tühistada seni kehtinud kaitseseisukorra ja ajakirjanduse tsensuuri.[10] Detsembris toimunud Klaipeda parlamendi valimistel said Saksamaa-meelsed parteid 87% häältest ja 29 kohast 25.[11] Klaipeda Saksamaa-meelse liikumise juhiks oli 1938. aasta veebruaris vanglast vabastatud Ernst Neumann, 1934. aasta kohtuprotsesside peamine süüalune. 1938. aasta detsembris võttis ta vastu Adolf Hitler, kes kinnitas, et järgmise aasta märtsiks või aprilliks on Klaipeda küsimus lahendatud.[12] Neumann ja teised aktivistid nõudsid piirkonnale enesemääramise õigust ja Leedu valitsuse poolt läbirääkimiste alustamist Klaipeda staatuse üle.[13] Eeldati, et 25. märtsil 1939 kokku tulev parlament hääletab Saksamaaga liitumise poolt.[14] Saksamaa ametlikud kanalid sellel teemal sõna ei võtnud, lootes, et Leedu loobub probleemsest regioonist vabatahtlikult[10], ja tahtes mitte segada Poolaga peetavaid niigi tundlikke läbirääkimisi.[15]

Ultimaatum

Leedu valitsuseni jõudsid kuuldused, et Saksamaal on juba olemas üksikasjalikud plaanid Klaipeda ülevõtmiseks. 12. märtsil paavst Pius XII kroonimistseremoonial osalenud Leedu välisminister Juozas Urbšys peatus tagasiteel Berliinis lootusega kuulujuttude kohta selgitusi saada.[8] 20. märtsil nõustus Ribbentrop kohtuma Urbšysega, kuid mitte Leedu saadikuga Saksamaal Kazys Škirpaga, kel paluti oodata teises ruumis. Vestlus kestis umbes 40 minutit[10], mille jooksul Ribbentrop nõudis Klaipeda kiiret tagastamist Saksamaale ja ähvardas sõjalise jõu kasutamisega. Urbšys edastas saadud suulise ultimaatumi Leedu valitsusele. Kuna ultimaatum polnud antud kirjalikult ja selles puudus ametlik nõude elluviimise lõpptähtaeg, on mõned ajaloolased kirjeldanud seda pigem nõuete kogumi kui ultimaatumina.[12] Siiski oli selgelt väljendatud, et Leedu vastuseisu korral kasutatakse sõjalist jõudu ja teistelt riikidelt abi otsida ei tasu. Ultimaatumile vastamisele selget tähtaega polnud määratud, kuid Leedult nõuti kiiret otsust ja ähvardati sõjaliselt sekkuda, kui piirkonnas toimuvates rahutustes peaks mõni sakslane hukkuma.[10]

Ähvardustest hoolimata teavitas Leedu esitatud nõuetest salaja ka Klaipeda lepingu osapooli, kuna formaalselt ei saanud Leedu ilma nende nõusolekuta Klaipeda piirkonna staatust muuta.[16] Itaalia ja Jaapan toetasid Saksamaa nõudmisi, Suurbritannia ja Prantsusmaa väljendasid sõnades toetust Leedule, kuid reaalset abi ei pakkunud, järgides Hitleri tegevuse suhtes aetavat lepituspoliitikat. Suurbritannia võttis samasuguse hoiaku nagu Sudeedimaa küsimuse ja Müncheni kokkuleppe puhul ega kavatsenud sekkuda võimalikku Saksamaa agressiooni Leedu või teiste Baltimaade vastu.[17] Nõukogude Liit toetas küll põhimõtteliselt Leedut, kuid ei tahtnud sel ajal Saksamaaga suhteid rikkuda, kuna kaaluti nendega liidu loomist.[10] Reaalse rahvusvahelise abita jäänud Leedul ei jäänud muud üle kui ultimaatum vastu võtta. Leedu diplomaatia pidas seda paratamatuks käiguks, mis võimaldab säilitada riigi iseseisvuse ja lootuse, et tegemist on ajutise järeleandmisega.[8]

Nõustumine

23. märtsi öösel kell 1 allkirjastasid Urbšys ja Ribbentrop vastavalt Leedu ja Saksamaa nimel lepingu, mille kohaselt Leedu andis "vabatahtlikult" Klaipeda piirkonna üle Saksamaale. Leping koosnes viiest artiklist:

„
  • I artikkel. Klaipeda piirkond, mis eraldati Saksamaast Versailles' rahulepinguga, on taasühendatud Saksa riigiga, jõustudes tänasest.
  • II artikkel. Klaipeda piirkonnast evakueeritakse kohe Leedu sõja- ja politseijõud. Leedu valitsus hoolitseb selle eest, et evakuatsiooni käigus kord territooriumil säilib.

Mõlemad osapooled nimetavad volinikud, kes saavad läbi viia Klaipeda piirkonna autonoomse valitsuse käes mitteoleva haldusvõimu üleandmise, niikauaks kui neid vaja läheb.

Muude suveräänsuse vahetumisest tulenevate küsimuste reguleerimine, eriti majandus- ja finantsküsimuste, samuti ametnike ja kodakondsuse küsimuste reguleerimine otsustatakse eraldi kokkulepetega.

  • III artikkel. Arvestades tema majanduslikke vajadusi luuakse Klaipedas Leedu vabasadama tsoon. Detailid määratakse täpsemalt vastavuses selle lepingu lisa juhistega.
  • IV artikkel.. Oma otsuse tugevdamiseks ning Saksamaa ja Leedu vaheliste suhete sõbraliku arengu kindlustamiseks võtavad mõlemad osapooled endale kohustuse mitte kasutada teise vastu jõudu ega mitte toetada kolmanda osapoole rünnakut ühe või teise poole vastu.
  • V artikkel. See leping jõustub allkirjastamise hetkest. Mõlema osapoole volitatud isikud allkirjastavad selle lepingu, mis on sõlmitud kahes eksemplaris nii saksa kui leedu keeles.

Berliin, 22. märts, 1939

“

Tagajärjed

Saksa sõdurid olid Klaipeda sadamasse sisenenud juba enne lepingu allkirjastamist. Ka Hitler sõitis Saksa laevastikuga, millesse kuulus viis ristlejat, kaks hävitajate flotilli, kolm torpeedopaatide flotilli ja üks abilaevade flotill, Klaipedasse ja pidas seal lühikese kõne.[12][18] Leedu mereväel oli sel ajal vaid üks laev, miinitraaler.[19] Samal ajal kui sakslased tähistasid linna tagasisaamist, väljendasid Euroopa poliitikud muret, et Hitleri järgmiseks sihtmärgiks võib olla Danzigi vabalinn.[18]

Tööstus Klaipeda piirkonnas (1939)[20]
Tööstusharu Toodang
(tuhandetes Leedu littides)		 Toodang
(% riigi kogutoodangust)
Turbatööstus 1272 13,3
Metalli- ja masinatööstus 2377 10,6
Keemiatööstus 7747 36,6
Naha- ja karusanahatööstus 764 4,2
Tekstiilitööstus 28 257 44,2
Puidutööstus 20 899 53,9
Paberi- ja trükitööstus 20 744 57,6
Toiduainetetööstus 27 250 21,5
Rõivatööstus 1495 6,6
Elektri- ja gaasitööstus 4938 28,6

Leedu presidendi Antanas Smetona tingimusteta nõustumine juba teise ultimaatumiga natuke rohkem kui üheaastase vahega tekitas rahulolematuse tema autoritaarse võimuga. Saksamaa ultimaatumi vastuvõtmine päästis valla poliitilise kriisi: Vladas Mironase passiivne valitsus asendati kindral Jonas Černiuse juhitud valitsusega. Esmakordselt pärast 1926. aasta riigipööret kutsuti valitsusse ka opositsiooni esindajad.[21] Kuna opositsiooniparteid olid keelustatud, kirjeldati neid ametlikult sõltumatute eraisikutena.[20] Valitsusse võeti ka neli kindralit. Kuid isegi terendav rahvusvaheline kriis ei suutnud panna Leedu poliitikuid ühinema ja nad jätkasid tühiste poliitiliste vaidluste pidamist.[21]

Oma ainsa pääsu Läänemerele kaotamine oli suur löök Leedu majandusele, sest 70–80% väliskaubandusest oli käinud läbi Klaipeda.[8] Piirkonnas, mis hõlmas 5% Leedu territooriumist, asus kolmandik selle tööstusest.[8] Leedu kaotas ka sadama infrastruktuuri tehtud suured investeeringud. Umbes 10 000 põgenikku, peamiselt juudid, lahkusid piirkonnast ning palusid varjupaika ja toetust Leedu valitsuselt.[10] Tekkis märke, et paljud leedulased ise hakkasid oma riigi tulevikus kahtlema: märtsi ja aprilli jooksul võeti kohalikest pankadest ja krediidiasutustest välja peaaegu 20% hoiustest.[20] Klaipeda kaotusega liikus Leedu ühtlasi Saksamaa mõjusfääri, eelkõige kaubanduse osas. 1939. aasta lõpuks oli Saksamaa osa Leedu ekspordis 75% ja impordis 86%.[10] Samal aastal sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit Molotovi-Ribbentropi pakti, jagades Ida-Euroopa mõjusfäärideks, kus Leedu määrati esialgu Saksamaa poolele.[10] Saksamaa pakkus Leedule ka võimalust osaleda Poola-vastases sõjalises liidus, lubades vastutasuks tagastada Poola käes olnud Vilniuse piirkonna, kuid Leedu otsustas kindlaks jääda neutraliteedipoliitikale.[22]

Viited

  1. ↑ Steiner, Barry Howard (2004). Collective Preventive Diplomacy: A Study in International Conflict Management. SUNY Press. Lk 74–75. ISBN 0-7914-5987-X.
  2. ↑ Eidintas, Alfonsas; Vytautas Žalys; Alfred Erich Senn (1999). Ed. Edvardas Tuskenis (toim). Lithuania in European Politics: The Years of the First Republic, 1918–1940 (Paperback ed.). New York: St. Martin's Press. Lk 92–93. ISBN 0-312-22458-3.
  3. ↑ Gonschior, Andreas. "Das Memelgebiet Überblick". Wahlen in der Weimarer Republik. Vaadatud 8.03.2014.
  4. ↑ League of Nations Treaty Series (1924). Convention concerning the Territory of Memel (PDF). Kd 29.
  5. ↑ Eidintas, Alfonsas; Vytautas Žalys; Alfred Erich Senn (1999). Ed. Edvardas Tuskenis (toim). Lithuania in European Politics: The Years of the First Republic, 1918–1940 (Paperback ed.). New York: St. Martin's Press. Lk 158. ISBN 0-312-22458-3.
  6. ↑ Eidintas, Alfonsas (1991). Lietuvos Respublikos prezidentai. Vilnius: Šviesa. Lk 125, 128. ISBN 5-430-01059-6.
  7. ↑ Eidintas, Alfonsas; Vytautas Žalys; Alfred Erich Senn (1999). Ed. Edvardas Tuskenis (toim). Lithuania in European Politics: The Years of the First Republic, 1918–1940 (Paperback ed.). New York: St. Martin's Press. Lk 123. ISBN 0-312-22458-3.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 8,7 Eidintas, Alfonsas; Vytautas Žalys; Alfred Erich Senn (1999). Ed. Edvardas Tuskenis (toim). Lithuania in European Politics: The Years of the First Republic, 1918–1940 (Paperback ed.). New York: St. Martin's Press. Lk 161–166. ISBN 0-312-22458-3.
  9. ↑ Hiden, John; Thomas Lane (1992). The Baltic and the Outbreak of the Second World War. Cambridge University Press. Lk 53. ISBN 0-521-53120-9. Vaadatud 8. märts 2014.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 10,6 10,7 10,8 Skirius, Juozas (2002). "Klaipėdos krašto aneksija 1939–1940 m.". Gimtoji istorija. Nuo 7 iki 12 klasės. Vilnius: Elektroninės leidybos namai. ISBN 9986-9216-9-4. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. märts 2008. Vaadatud 8.03.2014.
  11. ↑ "Nazis in Memel Got 87% of the Ballots". New York Times: 19. 16. detsember 1938.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 Gerutis, Albertas (1984). "Independent Lithuania". Ed. Albertas Gerutis (toim). Lithuania: 700 Years. tõlkinud Algirdas Budreckis (6th ed.). New York: Manyland Books. Lk 247–249. ISBN 0-87141-028-1.
  13. ↑ "Lithuania is Warned by Memel Germans". New York Times: 14. 16. märts 1939.
  14. ↑ "Poland is Worried by Memel Threat". New York Times: 5. 18. märts 1939.
  15. ↑ Hiden, John; Thomas Lane (1992). The Baltic and the Outbreak of the Second World War. Cambridge University Press. Lk 55–56. ISBN 0-521-53120-9. Vaadatud 8. märts 2014.
  16. ↑ "Lithuania Agrees to Yield Memel to Reich After Berlin Asks Speed to Avoid "Clashes"". New York Times: 2. 22. märts 1939.
  17. ↑ Hiden, John; Thomas Lane (1992). The Baltic and the Outbreak of the Second World War. Cambridge University Press. Lk 31–32. ISBN 0-521-53120-9. Vaadatud 8. märts 2014.
  18. ↑ 18,0 18,1 Tolischus, Otto D. (23. märts 1939). "Flotilla Bound for Memel". New York Times: 1, 6.
  19. ↑ Associated Press (23. märts 1939). "Lithuania's 1-Ship Navy, Minus Port, Disappears". New York Times: 5.
  20. ↑ 20,0 20,1 20,2 Sabaliūnas, Leonas (1972). Lithuania in Crisis: Nationalism to Communism 1939–1940. Indiana University Press. Lk 116–119. ISBN 0-253-33600-7.
  21. ↑ 21,0 21,1 Kamuntavičius, Rūstis; Vaida Kamuntavičienė; Remigijus Civinskas; Kastytis Antanaitis (2001). Lietuvos istorija 11–12 klasėms. Vilnius: Vaga. Lk 396–397. ISBN 5-415-01502-7.
  22. ↑ Clemens, Walter C. (2001). The Baltic Transformed: Complexity Theory and European Security. Rowman & Littlefield. Lk 6. ISBN 0-8476-9859-9. Vaadatud 8. märts 2014.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "gMq0M" ei kasutata eelnevas tekstis.

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!