Ultimaatum on suulises või kirjalikus vormis esitatud ühe vaidluspoole (riigi) poolt teisele vaidluspoolele (riigile) tüliküsimuse lahendamiseks ilma edasiste läbirääkimiste kavatsusteta esitatav kategooriline nõue. See sisaldab konkreetseid tähtaegu, mis ajaks esitatud nõue peab olema täidetud, ning märgitakse ära abinõud, mida ähvardav ja üleolev riik vastasel juhul teise suhtes kavatseb rakendada. Esitatud tingimuste eiramine toob reeglina kaasa diplomaatiliste suhete katkestamise ning teatud majanduslike sanktsioonide või blokaadi rakendamise, sageli ka sõjategevuse alustamise.
Ultimaatum võib anda sõjalisele tegevusele legitiimsuse. 18. oktoobril 1907 vastu võetud vaenutegevuse alustamist käsitlev Haagi konventsioon nägi ette, et vaenutegevus ei või alata ilma ette hoiatamata ning ultimaatum peab sisaldama kavatsetava sõja kuulutamise põhjendusi ning selle ärahoidmise tingimusi ja tähtaegu.
1914. aasta juulikriisi ajal saatis Austria-Ungari Serbiale kümnepunktilise ultimaatumi seoses troonipärija, ertshertsog Franz Ferdinandi tapmisega Sarajevos. Selles oli kõige teravama punktina kirjas, et Serbia peab lubama Austria-Ungari valitsuse esindajatel tulla Sarajevosse maha suruma Austria-Ungari vastast "õõnestusliikumist". Ultimaatum võeti Euroopa suurriikide seas vastu erinevalt. Venemaa välisminister Sergei Sazonov deklareeris, et ükski riik ei saa selliseid nõudmisi vastu võtta, kuna see tähendab enesetapu sooritamist. Serbia keeldus kõiki kümmet nõuet vastu võtmast. 28. juulil 1914 kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja, mis käivitas Esimese maailmasõja.
Sõja ajal võib ühe poole ülemjuhatus esitada ultimaatumi vastase relvaüksustele. Sellises ultimaatumis sisaldub tavaliselt ettepanek panna relvad maha. Jaanuaris 1943 läkitas Nõukogude Liidu kõrgem ülemjuhatus seoses Stalingradi lahinguga sellise ultimaatumi Saksa vägedele. See lükati tagasi, misjärel Punaarmee alustas suurpealetungi.
16. juunil 1940 esitas NSV Liit Eestile ja Lätile ultimaatumi, milles nõudis uue valitsuse moodustamist ja Punaarmee lisaüksuste lubamist oma territooriumile. Mõlema riigi juhtkonnad allusid ultimaatumi tingimustele.
Ultimaatumit võidakse kasutada ka suurejooneliseks (kuid alati riskantseks) bluffimiseks. Juhul kui teine pool blufitud ultimaatumile ei allu ja mingeid sanktsioone ei järgne, toob see tavaliselt kaasa ebameeldivaid tagajärgi bluffijale endale.
