PROFILBARU.COM

Rooma teed (ladina keeles: viae Romanae [ˈwiae̯ roːˈmaːnae̯]; ainsus: via Romana [ˈwia roːˈmaːna]) olid Rooma riigi säilitamiseks ja arenguks ülioluline füüsiline taristu, mida ehitati umbes aastast 300 eKr Rooma Vabariigi ja Rooma keisririigi laienemise ja konsolideerimise kaudu. Need pakkusid tõhusaid vahendeid armeede, ametnike, tsiviilisikute maismaal liikumiseks, ametliku side sisemaaveoks ja kaubavahetuseks. Rooma teid oli mitut tüüpi, alates väikestest kohalikest teedest kuni laiade pikamaa maanteedeni, mis ehitati linnade, suuremate alevite ja sõjaväebaaside ühendamiseks. Need suuremad teed olid sageli kivisillutisega ja killustikuga kaetud, kuivendamiseks kumerdatud ning neid ääristasid jalgteed, ratsarajad ja kuivenduskraavid. Need rajati piki täpselt uuritud radasid ja mõned lõigati läbi küngaste või viidi sildadega üle jõgede ja kuristike. Lõike üle soise pinnase võisid toetada parved või vaiavundamendid.

Rooma arengu tippajal kiirgas pealinnast vähemalt 29 suurt sõjalist kiirteed ja hilise keisririigi 113 provintsi olid omavahel ühendatud 372 suure maanteega. Kokku hõlmas see üle 400 000 km teid, millest üle 80 500 km oli kivisillutisega. Gallias üksi on väidetavalt parandatud vähemalt 21 000 km teid ja Britannias vähemalt 4000 km. Paljude Rooma teede kursid (ja mõnikord ka pinnad) säilisid aastatuhandeid; mõned on kaetud tänapäevaste teedega.

Rooma süsteemid

"Rooma keisririigi erakordne suurus väljendub ennekõike kolmes asjas: akveduktides, kõvakattega teedes ja äravoolude ehitamises."

Dionysios Halikarnassosest, Ant. Rom. 3.67.5

Titus Livius mainib mõningaid tuntumaid teid ja nende verstaposte Rooma lähistel, kohati ammu enne esimest sillutatud teed — Appiuse teed. Kui need vihjed pole vaid lihtsad anakronismid, olid viidatud teed sel ajal ilmselt midagi enamat kui tasandatud pinnasrajad. Nii on Via Gabianat (Lars Porsenna ajal) mainitud 500. aasta paiku eKr; Via Latinat (Gnaeus Marcius Coriolanuse ajal) 490. aasta paiku eKr; Via Nomentanat (tuntud ka kui "Via Ficulensis") 449. aastal eKr; Via Labicanat 421. aastal eKr; ja Via Salariat 361. aastal eKr.

Itinerarium Antonini Augusti kirjeldab teedesüsteemi järgmiselt:

Välja arvatud mõned äärepoolsed osad, nagu Britannia vallist põhja pool, Daakia ja teatud provintsid Eufratist ida pool, läbisid kogu keisririiki need itinera (mitmuse vorm sõnast iter). Vaevalt on piirkonda, kuhu võiks oodata Rooma ametniku saatmist kas tsiviil- või sõjaväeteenistusse, kus me teid ei leiaks. Nad jõuavad vallini Britannias; kulgevad piki Reini, Doonaud ja Eufratti; ja katavad nagu võrguga keisririigi siseprovintsid.

Keisririigi teekaart näitab, et see oli üldiselt kaetud tiheda ettevalmistatud viae võrgustikuga. Väljaspool selle piire ei olnud sillutatud teid; aga võib oletada, et jalg- ja pinnasteed võimaldasid mingit transporti. Näiteks olid Britannias mõned Rooma-eelsed muinasteed, nagu Ridgeway ja Icknield Way.

Seadused ja traditsioonid

Rooma teede animatsioon ladina keeles ingliskeelsete subtiitritega

Kaheteistkümne tahvli seadused, mis on dateeritud umbes aastasse 450 eKr, nõudsid, et kõik avalikud teed (ladina keeles: via) peavad olema 8 rooma jalga (võib-olla umbes 2,37 m) laiad, kui need on sirged, ja kaks korda laiemad, kui on kõverad. Need olid ilmselt via minimaalsed laiused; hilises vabariigis olid maapiirkondade avalike teede laiused umbes 12 rooma jalga tavalised, võimaldades mööduda kahel standardlaiusega (4 jala) vankril ilma jalakäijate liiklust segamata. Tegelikud tavad erinesid sellest standardist. Tahvlid käsivad roomlastel rajada avalikke teid ja anda teekäijatele õiguse minna üle eramaa, kui tee on lagunenud. Seetõttu sai ideoloogiliseks eesmärgiks teede ehitamine, mis ei vajaks sagedast remonti, samuti nende võimalikult sirgeks ehitamine, et ehitada võimalikult lühikesi teid ja seeläbi säästa materjali.

Rooma õigus määratles tee kasutamise õiguse kui servitus, ehk vastutuse. Ius eundi ("käimise õigus") kehtestas nõude kasutada iter, ehk jalgrada üle eramaa; ius agendi ("sõiduõigus"), actus, ehk veotee. Via ühendas mõlemat tüüpi servitutes, kui see oli õige laiusega, mille määras arbiter. Vaikimisi laius oli latitudo legitima 8 jalga.

Rooma seadus ja traditsioon keelasid linnades sõidukite kasutamise, välja arvatud teatud juhtudel. Abielus naised ja riigiametnikud võisid ratsutada. Lex Iulia Municipalis piiras kommertskärudele öise juurdepääsu linna müüride vahele ja miili kaugusele müüridest.

Tüübid

Rooma teed varieerusid lihtsatest kaigasteedest kuni sillutatud teedeni, mille aluskihina kasutati sügavalt tampeeritud killustikku, et tagada nende kuivamine, kuna vesi voolab kivide ja killustiku vahelt välja, selle asemel, et savipinnases mudaks muutuda. Ulpianuse sõnul oli teid kolme tüüpi:

Viae publicae, consulares, praetoriae või militares
Viae privatae, rusticae, glareae või agrariae
Viae vicinales

Viae publicae, consulares, praetoriae ja militares

Esimest tüüpi teed hõlmasid avalikud kõrg- või põhimaanteed, mida ehitati ja hooldati riigi kulul ning mille ala oli riigile antud. Sellised teed viisid kas mere äärde või linna või avaliku jõe äärde (püsiva vooluga) või mõnele teisele avalikule teele. Traianuse (98–117) ajal elanud Siculus Flaccus nimetab neid viae publicae regalesque ja kirjeldab nende omadusi järgmiselt:

Neid haldavad curatores (komissarid) ja neid parandavad redemptores (töövõtjad) riigi kulul; naabermaaomanikelt nõutakse aga kindlat osamaksu.
Need teed kannavad nende ehitajate nimesid (näiteks Via Appia, Via Cassia, Via Flaminia).

Rooma teed said nime tsensori järgi, kes oli tellinud nende ehitamise või rekonstrueerimise. Sama isik töötas hiljem sageli konsulina, kuid tee nimi on dateeritud tema tsensori ametiajale. Kui tee oli vanem kui tsensori amet või oli teadmata päritoluga, võttis see sihtkoha või piirkonna nime, mida see peamiselt läbis. Tee nimetati ümber, kui tsensor tellis sellel suuremaid töid, nagu sillutamine, taassillutamine või marsruudi muutmine. Mõistega viae regales võrrelda Pärsia kuningate teid (kes ilmselt korraldasid esimese avalike teede süsteemi) ja Kuninga maanteed. Mõistega viae militariae võrrelge Icknield Way (näiteks Icen-hilde-weg, ehk "Iceni sõjatee").

Kuid peale eriametnike oli ka palju teisi inimesi, kes aeg-ajalt ja erinevatel põhjustel püüdsid oma nimesid siduda suure avaliku teenistusega nagu maanteede oma. Gaius Gracchus, kui rahvatribuun (123–122 eKr), sillutas või kruusas paljud avalikud teed ning varustas need ratsanike jaoks verstapostide ja kinnitusplokkidega. Jällegi, Gaius Scribonius Curio, kui tribuun (50 eKr), püüdis populaarsust, võttes kasutusele Lex Viaria, mille all ta pidi viieks aastaks peainspektor või volinik olema. Cassius Dio mainib üht 43. aasta eKr triumvirite (Octavianus, Antonius ja Lepidus) sunniviisilist tegu, et nad kohustasid senaatoreid oma kuludega avalikke teid remontima.

Viae privatae, rusticae, glareae ja agrariae

Teise kategooriasse kuulusid era- või maateed, mille ehitasid algselt eraisikud, kellele nende ala kuulus ja kellel oli õigus need avalikuks kasutamiseks pühendada. Sellistele teedele anti kas üldsuse või konkreetse kinnistu omaniku kasuks eesõigus. Viae privatae alla kuulusid ka teed, mis viisid avalikelt või maanteedelt teatud valdustesse või asulatesse. Neid peab Ulpianus omaette avalikeks teedeks.

Via alast väljas olevad objektid ühendati viae rusticae, ehk teisejärguliste teede kaudu. Nii põhi- kui ka kõrvalteed võisid olla sillutatud või katteta, kruusakattega, nagu Põhja-Aafrikas. Need ettevalmistatud, kuid katteta teed olid viae glareae või sternendae ("puistata"). Kõrvalteedest kaugemal olid viae terrenae, "poriteed".

Viae vicinales

Kolmas kategooria hõlmas külades, ringkondades või ristteedel asuvaid teid, mis viivad läbi vicuse või küla või nende poole. Sellised teed kulgesid kas kõrgteele või muule viae vicinales, ilma otsese sidemeta kõrgteega. Neid peeti avalikeks või eraviisilisteks, olenevalt nende esialgsest ehitamisest avalikest või eravahenditest või materjalidest. Selline tee, kuigi eraviisiliselt ehitatud, muutus avalikuks teeks, kui selle eraehitajate mälestus oli hävinud.

Siculus Flaccus kirjeldab viae vicinales kui teid "de publicis quae divertunt in agros et saepe ad alteras publicas perveniunt" (mis pööravad avalikelt teedelt välja põldudele ja ulatuvad sageli teistele avalikele teedele). Remondiasutused olid antud juhul magistri pagorum ehk kantonite magistraadid. Nad võisid nõuda, et naabermaaomanikud varustaksid töölistega viae vicinales üldiseks remondiks või säilitaksid omal kulul teatud pikkusega nende kinnistut läbiva tee.

Juhtimine ja rahastamine

Itaalia vallutamisega laiendati ettevalmistatud viae Roomast ja selle lähiümbrusest äärepoolseimatesse omavalitsustesse, mõnikord ka varasemate teede peale. Viae ehitamine oli sõjaline vastutus ja kuulus seega konsuli jurisdiktsiooni alla. Protsessil oli sõjaline nimi viam munire, nagu via oleks kindlustus. Omavalitsused vastutasid aga oma teede eest, mida roomlased nimetasid viae vicinales. Teed ei saanud vabalt kasutada; teemaksud olid külluslikud, eriti sildadel. Sageli koguti neid linnaväravas. Veokulusid suurendasid veelgi impordi- ja ekspordimaksud. Need olid ainult teede kasutamise tasud. Sealt tõusid teenuste kulud reisil.

Teedeehituse rahastamine oli Rooma valitsuse kohustus. Hooldamine jäi aga üldiselt provintsi hooleks. Ametnikud, kelle ülesandeks oli raha kogumine, olid curatores viarum. Nende käsutuses oli mitmeid meetodeid. Tee parandamisse võisid anda oma panuse tee vastu huvi tundvaid eraisikuid. Kõrgametnikud võisid teede jaoks kasutatavaid laiuseid laiali jagada. Tsensorid, kes vastutasid avaliku moraali ja avalike tööde eest, pidid rahastama remonti suâ pecuniâ (oma rahaga). Peale nende vahendite nõuti ka makse.

Via ühendas kaks linna. Viae paigutati üldiselt maapiirkondadesse. Avalike teede ehitamist ja hooldamist, olgu siis Roomas, Itaalias või provintsides, peeti kõigil Rooma ajaloo perioodidel suurima kaalu ja tähtsusega funktsioonideks. Seda näitab selgelt tõsiasi, et tsensoritel, mõnes mõttes kõige auväärsematel Rooma magistraatidel, oli kõige varasem ülim volitus kõigi teede ja tänavate ehitamiseks ja parandamiseks. Tõepoolest, võib öelda, et kõik erinevad funktsionäärid, välja arvatud keisrid ise, kes tsensoritele selle osa ülesannete täitmisel järgnesid, kasutasid tsensoorset jurisdiktsiooni.

Kulud ja kodanikukohustused

Üleandmine tsensoorsetele jurisdiktsioonidele muutus peagi praktiliseks vajaduseks, mis tulenes Rooma valitsemisalade kasvust ja mitmekesisest tööst, mis tsensoreid pealinnas kinni pidas. Teatud ad hoc ametlikud asutused tegutsesid järjest ehitus- ja remondiasutustena. Itaalias läks tsensoorne vastutus üle Rooma armee komandöridele ja hiljem erivolinikele – ja mõnel juhul võib-olla ka kohalikele magistraatidele. Provintsides said konsul või preetor ja tema legaadid volitused otse töövõtjaga suhelda.

Rooma territooriumil olevate tänavate ja teede eest hoolitsemine jäi kõige varasematel aegadel tsensorite hooleks. Lõpuks sõlmisid nad lepingud Roomas asuvate tänavate, sealhulgas Clivus Capitolinus, sillutamiseks laavaga ja linnast väljas asuvate teede kruusaga katmiseks. Samuti olid ette nähtud kõnniteed. Ediilid tegid ilmselt liiklusvabaduse ja tänavate korra eest vastutamisest tulenevalt koostööd tsensorite ja neile järgnenud organitega.

Näib, et Claudiuse valitsusajal (41–54 pKr) olid kvestorid vastutavad Rooma tänavate sillutamise eest või vähemalt jagasid seda vastutust quattuorviri viarum'iga. On oletatud, et kvestorid olid sunnitud ostma oma õiguse ametniku karjäärile isikliku kulutusega tänaval. Selle pealesurutud liberaalsuse puhul ei puudunud kindlasti pretsedendid ja Claudiuse tehtud muudatus võis olla pelgalt kvestoritele peale pandud kulutuste olemuse muutus.

Ametlikud organid

Ametlikke asutusi, mis tänavate ja teede eest hoolitsemisel esmalt tsensorite järel said, oli kaks. Need olid:

Quattuorviri viis in urbe purgandis, jurisdiktsiooniga Rooma müüride vahel;
Duoviri viis extra urbem purgandis, jurisdiktsiooniga müüride taga.

Mõlemad organid olid tõenäoliselt iidse päritoluga, kuid nende asutamise tegelik aasta pole teada. Vähe võib toetuda Pomponiusele, kes väidab, et quattuorviri asutati eodem tempore (samal ajal) kui praetor peregrinus (s.t. umbes 242. aastal eKr) ja Decemviri litibus iudicandis (aeg teadmata). Esmakordselt mainib kumbagi organit Lex Julia Municipalis 45. aastal eKr. Hiljem hakati quattuorviri nimetama Quattuorviri viarum curandarum. Duoviri jurisdiktsiooni ulatus tuleneb nende täisnimetusest Duoviri viis extra propiusve urbem Romam passus mille purgandis. Nende võim ulatus kõikidele teedele, mis jäid linnavärava ja esimese verstaposti vahele.

Konkreetse tee seisukorra hädaolukorras määrati või tegutseti vabatahtlikult kui curatores või ajutised komissarid, kes juhtisid remonditöid. Sellise kuraatoritöö väärikust tõendab üks Cicero lõik. Nende hulgas, kes täitsid seda kohustust seoses teatud teedega, oli Julius Caesar, kellest sai Via Appia curator (67. aastal eKr), ja kulutas sellele heldelt oma raha. Tundub, et teatud isikud on tegutsenud üksi ja võtnud teatud teede eest vastutuse.

Maapiirkondades, nagu öeldud, omas magistri pagorum volitusi viae vicinales hooldamiseks. Roomas endas vastutas iga majaomanik juriidiliselt tema enda majast mööduva tänavaosa remondi eest. Ediilide kohus oli seda vastutust maksma panna. Iga tänavaosa, mis möödus templist või avalikust hoonest, parandasid ediilid riigi kulul. Kui tänav kulges avaliku hoone või templi ja eramaja vahelt, jagasid riigikassa ja eraomanik kulud võrdselt. Kahtlemata asendati majaomanike isiklik vastutus tänavate remonditööde tegemisel kasvõi ühetaolisuse huvides aeg-ajalt vastutavatele ametiasutustele makstava sillutustariifiga.

Muudatused Augustuse ajal

Valitsemisstruktuuri muutis Augustus, kes linnavalitsuse ümberkujundamise käigus nii kaotas kui ka lõi uusi asutusi seoses avalike tööde, tänavate ja akveduktide korrashoiuga Roomas ja selle ümbruses. Teede hooldamise ülesannet olid varem hallanud kaks alam-magistraatide rühma, quattuorviri (neljast magistraadist koosnev juhatus, mis jälgib linnasiseseid teid) ja duoviri (kaheliikmeline juhatus, mis jälgib teid väljaspool linna), kes mõlemad kuulusid collegiumi, tuntud kui vigintisexviri (sõna otseses mõttes "26 meest").

Augustus, leides, et collegium on ebatõhus, eriti teedehooldusega tegelevad nõukogud, vähendas magistraatide arvu 26-lt 20-le. Duoviri täielik kaotamine ja hiljem Roomat ülejäänud Itaaliaga ja kaugemal asuvate provintsidega ühendava teedesüsteemi superintendendi ametikoha loomine (Cassius Dio järgi). Selles ametis oli ta tegelikult andnud endale ja kõigile järgmistele keisritele ülima autoriteedi, mis algselt kuulus linnatsensoritele. Quattuorviri nõukogu hoiti sellisena, nagu see oli vähemalt kuni Hadrianuse valitsusajani aastatel 117-138 pKr. Lisaks määras ta pretoriaanid "tee-tegijate" ametitesse ja määras igaühele kaks liktorit. Samuti muutes kõigi suurte avalike teede kuraatoriameti pigem alaliseks magistraadiks kui ajutiseks komissariks.

Uue korra alusel ametisse nimetatud isikud olid olenevalt neile määratud teede suhtelisest tähtsusest senaatori- või ratsanikuseisusest. Iga curator kohus oli sõlmida oma tee hooldamiseks lepingud ja jälgida, et nimetatud tööde teostanud töövõtja teeks seda truult nii kvantiteedi kui kvaliteedi osas. Augustus andis ka loa kanalisatsiooni ehitamiseks ja kõrvaldas liiklustakistused, nagu tegid Roomas ediilid.

Just keiserliku curator iseloomuga (ehkki ilmselt erakordse võimuga relvastatud), et Gnaeus Domitius Corbulo häbimärgistas Itaalia teede magistraati ja mancipes Tiberiusele. Ta jälitas neid ja nende perekondi trahvide ja vangistusega 18 aastat (aastatel 21–39 pKr) ning hiljem autasustas teda konsuli ametikohaga Caligula, kellel oli ka harjumus mõista kõrgeltsündinud kodanikke teedel töötama. Claudiuse valitsemise ajal toodi Corbulo kohtu ette ja sunniti tema ohvritelt välja pressitud raha tagasi maksma.

Muud curatores

Tundub, et aeg-ajalt on ametisse määratud erilised curatores, isegi pärast seda tiitlit kandvate alaliste magistraatide institutsiooni. Keisrid, kes järgnesid Augustusele, kontrollisid valvsalt avalike maanteede seisukorda. Nende nimed esinevad sageli teede ja sildade taastajatele mõeldud pealiskirjetel. Nii mälestati Vespasianust, Titust, Domitianust, Traianust ja Septimius Severust selles ametis Emérita. Itinerarium Antonini Augusti, mis oli tõenäoliselt palju varasem teos, mis avaldati täiustatud ja suurendatud kujul ühe Antoniini keisri ajal, jääb püsivaks tõendiks avalike teede teenindamisele osutatavast vähesest hoolitsusest.

Ehitus ja tehnika

Rooma riik uhkeldas muljetavaldavate tehnoloogiliste saavutustega, kasutades paljusid edusamme, mis keskajal kaduma läksid. Mõnega neist saavutustest ei saanud Euroopas konkureerida enne uusaega. Paljud praktilised Rooma uuendused võeti kasutusele varasematest lahendustest. Mõned tavalised varasemad kujundused hõlmasid kaari.

Praktika ja terminoloogia

Pikemalt artiklis Vana-Rooma tehnika

Pikemalt artiklis Vana-Rooma sõjatehnika

Rooma teedeehitajad seadsid eesmärgiks reguleeritud laiuse (vaata Seadused ja traditsioonid eespool), kuid tegelikud laiused on mõõdetud vahemikus 1,1 m ja rohkem kuni 7 m. Tänapäeval on betoon kivide ümbrusest kulunud, jättes mulje väga konarlikust teest, kuid algne tava oli toota pind, mis oli kahtlemata palju lähemal tasasele pinnale. Paljud teed ehitati vihma, külmumise ja üleujutuste vastu. Need ehitati nii, et need vajaksid võimalikult vähe remonti.

Rooma ehitus võttis eesmärgiks suunalise sirguse. Paljud pikad lõigud olid joonlaud-sirged, kuid ei tasu arvata, et need kõik olid. Mõned võrgustiku lülid olid koguni 89 km pikad. Tavalisel maastikul on teada kalded 10%–12%, mägisel maal 15%–20%. Rooma rõhk sirgete teede ehitamisele põhjustas sageli järske nõlvud, mis olid enamiku kommertsliikluse jaoks suhteliselt ebapraktilised; aastate jooksul said roomlased sellest ka ise aru ja ehitasid olemasolevatele teedele pikemaid, kuid paremini juhitavaid alternatiive. Rooma teed kulgesid tavaliselt otse mägedest üles ja alla, mitte aga serpentiinimustris.

Mis puudutab kasutatud tavapärast keiserlikku terminoloogiat, siis sõnad olid lokaliseeritud erinevate ehituses kasutatud elementide jaoks ja varieerusid piirkonniti. Samuti muutusid aja jooksul identseks terminid via munita ja vía publica.

Materjalid ja viisid

Viae eristati mitte ainult nende avaliku või privaatse iseloomu järgi, vaid ka kasutatud materjalide ja nende ehitamisel kasutatud viiside järgi. Ulpianus jagas need järgmisel moel:

Via terrena: tasane tasandatud pinnasega tee.
Via glareata: kruusakattega pinnastee.
Via munita: tavaline ehitatud tee, mis on sillutatud ristkülikukujuliste maakiviplokkidega või hulknurksete laavaplokkidega.

Kuigi roomlased pärisid osa teedeehituse kunstist kindlasti etruskidelt, laenasid nad Sevilla Isidoruse järgi teadmised viae munitae ehitamise kohta kartaagolastelt.

Via terrena

Viae terrenae olid tasased tasandatud pinnasega teed. Need olid tekitanud lihtsalt inimeste ja loomade jalad ning võib-olla ka rataskärud.

Via glareata

Viae glareatae olid kruusakattega või kruusaaluse pinnasega ja peal sillutisega teed. Livius räägib omaaegsetest tsensoritest kui esimestest, kes sõlmisid lepingu Rooma tänavate tulekividega sillutamiseks, linnast väljas asuvatele teedele kruusa ladumiseks ja külgedele kõrgendatud jalgradade moodustamiseks. Nendel teedel kõvastati pind killustikuga ja kuigi varsti pärast seda hakati teekatteid kasutusele võtma, lasti plokkidel toetuda vaid väikestest kividest alusele. Selle tüübi näide on Via Praenestina. Veel üks näide on Via Latina lähedal.

Via munita

Parimad teabeallikad seoses määrangu via munita koostamisega on järgmised:

Paljud olemasolevad viae publicae jäänused. Need on sageli piisavalt hästi säilinud, et näidata, et ehitusreeglitest peeti praktikas täpselt kinni, nii palju kui kohalik materjal seda lubas.
Vitruviuse antud teesillutiste tegemise juhised. Sillutis ja via munita olid ehituselt identsed, välja arvatud pealmine kiht ehk pind. See koosnes esimesel juhul marmorist või mosaiigist ja teisel juhul kivi- või laavaplokkidest.
Lõik Statiuses, mis kirjeldab Neapolis'esse viiva Via Appia harutee Via Domitiana remonti.

Pärast seda, kui ehitusinsener oli kavandatud tee koha üle vaadanud ja umbkaudu kindlaks teinud, kuhu see peaks minema, asusid agrimensores teepõhja mõõdistama. Nad kasutasid kahte peamist seadet, varrast ja seadet nimega groma, mis aitasid neil saavutada täisnurki. Gromatici, rooma vaste latimeestele, asetas vardad ja pani maha nööri, mida nimetatakse rigor. Kuna neil polnud midagi transiidi sarnast, püüdis ehitusinseneri maamõõtja saavutada sirgust, vaadates mööda vardaid ja käskides gromatici neid vastavalt vajadusele liigutada. Gromae abil panid nad seejärel teeplaanile ruudustiku. Kui maamõõtja ei näinud soovitud lõpp-punkti, süüdati otspunktis sageli signaaltuli, et maamõõtjat juhendada.

Seejärel alustasid libratores oma tööd atradega ja kaevasid mõnikord leegionäride abiga labidatega teepõhja kuni aluskivini või vähemalt kõige kindlama pinnaseni, mida nad leidsid. Kaevetööd nimetati fossa, ladinakeelne sõna kraavi kohta. Sügavus varieerus olenevalt maastikust.

Meetod varieerus olenevalt geograafilisest asukohast, saadaolevatest materjalidest ja maastikust, kuid plaan või ideaal, mis oli inseneri eesmärk, oli alati sama. Teealus oli kihiline. Tee rajati kraavi täitmise teel. Seda tehti kivimite kihistamise teel teiste kivide peale. Kraavi kallati suures koguses killustikku, kruusa ja kive, olenevalt sellest, milline täidis oli saadaval. Vahel pandi ka liivakiht maha, kui seda leidus. Kui see jõudis pinnast kuni 1 m ulatusse, kaeti see kruusaga ja tihendati– seda protsessi nimetatakse pavire või pavimentare.

Tasane pind oli siis pavimentum. Seda sai kasutada maanteena või ehitada täiendavaid kihte. Tsemendiga kinnitatud lamedate kivide statumen ehk vundament võib toetada täiendavaid kihte. Viimastes etappides kasutati lubjapõhist betooni, mille roomlased olid avastanud. Tundub, et nad on seganud kraavis mördi ja kivid. Kõigepealt läks sillutisele või statumen'ile väike kiht jämebetooni rudus, seejärel väike kiht peenbetooni nucleus. Nucleuse sisse või peale läks hulknurksete või ruudukujuliste sillutuskivide kiht nimega summa crusta. Crusta krooniti äravooluks.

Näide on leitud varajasest basaltteest Saturnuse templi juurest Clivus Capitolinusel. Sellel oli travertiinsillutis, hulknurksed basaltplokid, betoonist allapanu (kruusa asemel) ja vihmaveerenn.

Takistuste ületamised

Roomlased eelistasid takistustele lahendusi välja töötada, mitte neist mööda hiilida. Kivipaljandid, kuristikud või künklik või mägine maastik vajasid raieid ja tunneleid. Selle näite leiab Rooma teelt Căzăneștist Raudvärava lähedal. See tee oli pooleldi kaljusse raiutud, u. 1,5-1,75 m, ülejäänud tee Doonau kohal oli valmistatud kaljust väljaulatuvas puitkonstruktsioonis. Tee toimis pukseerimisrajana, muutes Doonau laevatatavaks. Tabula Traiana mälestustahvel Serbias on praegu vee all olevast teest ainsana alles jäänud.

Sillad ja teetammid

Pikemalt artiklis Rooma sild

Pikemalt artiklis Rooma sildade loend

Vanade roomlaste ehitatud Rooma sillad olid ühed esimesed suured ja püsivad sillad, mis loodi. Jõgede ületamisel olid abiks sillad ehk pontes. Üksikud plaadid läksid üle nirede. Sild võis olla puidust, kivist või mõlemast. Puidust sillad ehitati jõkke süvistatud vaiadele või kivist muulidele. Suuremate või püsivamate sildade jaoks oli vaja kaari. Need suuremad sillad ehitati kivist ja nende põhikonstruktsiooniks oli kaar (vaata Kaarsild). Enamik kasutas ka betooni, mida roomlased esimestena sildades kasutasid. Rooma sillad olid nii hästi ehitatud, et paljud on tänapäevalgi kasutusel.

Teetammid ehitati üle soise pinnase. Tee tähistati esmalt vaiadega. Nende vahele uputati suurtes kogustes kive, et tõsta teetamm rohkem kui 1,5 meetri kõrgusele soost. Provintsides ei hakanud roomlased sageli vaeva nägema kivist teetammiga, vaid kasutasid kaigasteed (pontes longi).

Sõjaväe ja kodanike kasutamine

Roomlaste avalik teedesüsteem oli oma eesmärkidelt ja vaimult läbinisti sõjaline. Selle eesmärk oli ühendada ja tugevdada Rooma rahva vallutusi, olgu see siis Itaalia piires või kaugemal. Marsil olnud leegion tõi kaasa oma pagasirongi (impedimenta) ja ehitas igal õhtul tee äärde oma laagri (castrum).

Verstapostid ja markerid

Pikemalt artiklis Verstapost

Verstapostid jagasid via Appia juba enne 250. aastat eKr nummerdatud miilideks ja enamik viae pärast 124. aastat eKr. Tänapäevane sõna "miil" tuleneb ladinakeelsetest sõnadest milia passuum, "tuhat sammu", millest igaüks oli 5 rooma jalga ehk kokku 1476 m. Verstapost ehk miliarium oli ümmargune sammas kindlal ristkülikukujulisel alusel, mis oli asetatud rohkem kui 0,61 m sügavusele maapinnast, kõrgus 1,5 m, läbimõõt 51 cm ja kaal üle 2 tonni. Alusesse oli kirjutatud miili number selle tee suhtes, millel see oli. Silmakõrgusel paneelil oli kaugus Rooma foorumini ja muu teave ametnike kohta, kes ja millal teed tegid või parandasid. Need miliariumid on praegu väärtuslikud ajaloolised dokumendid. Nende pealdised on kogutud Corpus Inscriptionum Latinarum kõitesse XVII.

Rooma, Campidoglio: miliarium (verstapost), konsulaarteede lähtepunkt Lupa Capitolina juures.
Turda, Rumeenia: Aitoni miliariumi 1993. aasta koopia, mis pärineb 108. aastast ja näitab Potaissast Napocasse viiva tee ehitamist, mille ehitas Cohors I Hispanorum miliaria Rooma Daakiasse, keiser Traianuse nõudmisel.
Miliarium aureumi jäänused Rooma foorumil.
Rooma provintsi verstapost Portugalis, Alto Rabagãos (tee Bracara Augustast Astuuriasse).

Roomlased eelistasid võimaluse korral standardimist, nii et Augustus, saades 20. aastal eKr alaliseks teedekomissariks, rajas Saturnuse templi lähedale miliarium aureumi ("kuldse verstaposti"). Kõik teed loeti sellest kullatud pronksmonumendist algavaks. Sellel olid loetletud kõik keisririigi suuremad linnad ja vahemaad nendeni. Constantinus nimetas seda umbilicus urbis Romae ("Rooma linna naba") ja ehitas Konstantinoopolisse sarnase, ehkki keerukama monumendi, Milion.

Verstapostid võimaldasid vahemaid ja asukohti täpselt teada ja talletada. Ei läinud kaua aega, kui ajaloolased hakkasid viitama sündmuse toimumise verstapostile.

Teekonnakaardid ja graafikud

Pikemalt artiklis Itinerarium

Kombineeritud topograafilised ja teekaardid võisid mõnes Rooma raamatukogus eriartiklitena eksisteerida, kuid need olid kallid, raskesti kopeeritavad ja neid ei kasutatud üldiselt. Reisijad, kes soovisid reisi planeerida, võisid tutvuda itinerariumiga, mis oma kõige põhilisemal kujul kujutas endast lihtsat nimekirja antud tee ääres asuvatest linnadest ja nendevahelistest vahemaadest. See oli vaid lühike samm nimekirjadest põhiloendini ehk skemaatilise marsruudiplaneerijani, kus teed ja nende harud olid esindatud enam-vähem paralleelselt, nagu Tabula Peutingerianas. Sellest põhinimekirjast sai kopeerida osi ja neid tänavatel müüa. Kõige põhjalikumad kasutasid erinevaid sümboleid linnade, teejaamade, vooluveekogude jms jaoks. Rooma valitsus koostas aeg-ajalt peamise teekonnaplaani. Esimesed teadaolevad tellisid 44. aastal eKr Julius Caesar ja Marcus Antonius. Kolm kreeka geograafi, Zenodoxus, Theodotus ja Polyclitus, palgati süsteemi uurima ja põhimarsruuti koostama; ülesanne nõudis üle 25 aasta ja sellest tulenev kivisse graveeritud põhiteekond püstitati Panteoni lähedale. Reisijad ja reisiplaanide müüjad võisid sellest koopiaid teha.

Sõidukid ja transport

Väljaspool linnu olid roomlased innukad ratsanikud ja ratsutasid või sõitsid üsna paljude sõidukitüüpidega, millest mõnda on siin mainitud. Kasutati härjakaarikuid. Hobukaarikud võisid sõita 40-50 km päevas, jalakäijad liikuda 20-25 km päevas. Kirjelduse huvides võib Rooma sõidukid jagada kaarik, vagun ja vanker. Kaarikuid kasutati 1-2 inimese vedamiseks, vaguneid kasutati seltskonna vedamiseks ja vankreid kasutati pakiveoks.

Kaarikutest oli populaarseim carrus, standardne sõjavanker, mis põlvnes roomlastele suuremast antiikajast. Pealt oli lahti, esiosa kinni. Üks säilinu Vatikanis. Sellel oli juht ja kaasreisija. Kahe hobusega carrus oli biga; kolme hobusega triga; ja nelja hobusega kvadriiga. Rehvid olid rauast. Kui seda ei kasutatud, eemaldati selle rattad hõlpsamaks ladustamiseks.

Luksuslikum versioon, carpentum, vedas naisi ja ametnikke. Sellel oli kaarjas riidest kate ja seda vedasid muulad. Kergem versioon, cisium, mis on samaväärne kui gig, oli ülalt ja eest avatud ning sellel oli iste. Ühe või kahe muula või hobuse vedades kasutati seda taksotöödel, taksojuhte kutsuti cisiani. Ehitaja oli cisarius.

Vagunitest oli põhiliseks raeda ehk reda, millel oli 4 ratast. Kõrged küljed moodustasid omamoodi kasti, kuhu paigutati istmed, mille mõlemal küljel oli sissepääsu jaoks sälk. See vedas mitu inimest koos pagasiga kuni seadusliku piirini 1000 rooma librae (naela), tänapäeva ekvivalent 328 kg. Seda vedasid härgade, hobuste või muulade tiimid. Ilmastiku jaoks sai peale panna riidest topi, sel juhul meenutas see kaetud vankrit.

Raeda oli ilmselt peamine sõiduvahend maanteedel. Raedae meritoriae olid üürivagunid. Fiscalis raeda oli valitsuse vagun. Juht ja ehitaja olid mõlemad raedarius.

Vankritest oli põhiline plaustrum või plostrum. See oli lihtsalt rataste ja ristpuu külge kinnitatud laudadest platvorm. Rattad ehk tympana olid tugevad ja mitme sentimeetri paksused. Küljed sai üles ehitada laudade või reelingutega. Sellele pandi mõnikord suur punutud korv. Kaherattaline versioon eksisteeris koos tavalise neljarattalise tüübiga, mida kutsuti plaustrum maius.

Sõjavägi kasutas tavalist vagunit. Nende transporditeenus oli cursus clabularis, standardvaguni järgi, mida kutsuti carrus clabularius, clabularis, clavularis või clabulare. See vedas sõjaväekolonni impedimenta (pagasit).

Vahejaamad ja reisijate võõrastemajad

Pikemalt artiklis Mansio

Mittesõjaväeliste ametnike ja ametialaste ametnike jaoks, kelle teenistuses ei olnud leegioni, pidas valitsus nendele kasutamiseks teejaamu ehk mansioid ("majutuskohti"). Isiku tuvastamiseks oli vaja passi. Mansiod asusid üksteisest umbes 25–30 km kaugusel. Seal leidis ametlik reisija terve villa, mis oli mõeldud tema kasutusse. Sageli kasvas mansio ümber alaline sõjaväelaager või linn. Värskendustvajavatele mitteametlikele reisijatele tehti mansiote lähedusse privaatne võõrastemajade ehk cauponae süsteem. Nad täitsid samu ülesandeid, kuid olid mõnevõrra halva mainega, kuna neid külastasid sageli vargad ja prostituudid. Need vähesed seinad, mis varemetes on säilinud, on kaetud grafitiga.

Peened rändurid vajasid midagi paremat kui cauponae. Viae algusaegadel, kui mitteametlikke varustusi oli vähe, pidid tee äärde paigutatud majad pakkuma nõudmisel seaduse järgi külalislahkust. Sagedased majad said esimesteks tabernae, mis olid pigem hostelid, mitte tänapäeval tuntud tavernid. Kui Rooma kasvas, kasvasid ka selle tabernae, muutudes luksuslikumaks ja omandades nii head kui ka halba mainet. Üks parimaid hotelle oli Tabernae Caediciae Sinuessas Via Appial. Sellel oli suur laoruum, kus olid veinivaadid, juustu ja sinki. Paljud tänapäeva linnad kasvasid üles taberna kompleksi ümber, nagu Rheinzabern Reinimaal ja Saverne Alsace'is.

Kolmas teejaamade süsteem teenindas sõidukeid ja loomi: mutationes (vahetusjaamad). Need asusid iga 20–30 km järel. Nendes kompleksides sai juht osta rattaseppade, kärumeeste ja equarii medici ehk veterinaararsti teenuseid. Kasutades nende jaamade vankrivahetust, läbis keiser Tiberius 24 tunni jooksul 296 km, et kohtuda oma venna Drusus Germanicusega, kes oli hobuselt kukkumise tagajärjel gangreeni suremas.

Postkontorid ja teenused

Keisririigis oli saadaval kaks postiteenust, üks avalik ja üks era. Augustuse asutatud cursus publicus kandis ametnike kirju kogu Rooma teedesüsteemis vahetuste abil. Postiveoks oli kastiga sõiduk cisium, kuid erisaadetiseks oli kiirem hobune ja ratsanik. Keskmiselt suutis hobuste vahetus kanda kirja päevas 80 km. Postiljon kandis iseloomulikku nahkkübarat petanus. Postiteenus oli mõnevõrra ohtlik tegevusala, sest postiljonid olid Rooma bandiitide ja vaenlaste sihtmärgiks. Heal järjel olevate inimeste eraposti toimetas tabellarii, orjade organisatsioon, mis oli saadaval tasu eest.