PROFILBARU.COM

Potsdam
saksa	Potsdam
	Ülevalt: Potsdamer Stadtschloss, St. Nikolaikirche, Sanssouci ja Neues Palais
	Potsdami lipp Potsdami vapp
	Pindala: 187,3 km²
	Elanikke: 187 119 (31.12.2023)
	Koordinaadid: 52° 24′ N, 13° 4′ E

See artikkel räägib linnast Saksamaal; New Yorgi osariigi linna kohta vaata artiklit Potsdam (New York); Lõuna-Aafrika Vabariigi linna kohta vaata artiklit Potsdam (LAV)

Potsdam on linn Saksamaal, Brandenburgi liidumaa pealinn. Potsdam asub Haveli jõe ääres, 24 km kaugusel Berliini kesklinnast, moodustades osa Berliin-Brandenburgi linnastust.

Kuni 1918. aastani oli Potsdam Preisi kuningate ja Saksa keisrite elupaigaks. Linna ümbruses on mitmeid omavahel ühendatud järvi ja tähtsaid kultuuriobjekte. Neist märkimisväärseim on Sanssouci park ja loss, mis on Saksamaa suurim UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv objekt. Teise maailmasõja järel liitlasriikide juhtide vahel peetud Potsdami konverents toimus linna lähikonnas asuvas Cecilienhofi lossis.

Potsdami kaguosas asuvas Babelsbergis oli enne teist maailmasõda oluline filmitööstuse keskus ning Berliini müüri langemise järel on paiga populaarsus Euroopa filmitootjate silmis taas oluliselt kasvanud. Filmistuudio Filmstudio Babelsberg on maailma vanim suur filmistuudio.

Alates 19. sajandist on Potsdam olnud Saksamaa teaduskeskus ning praegu on linnas kolm avalik-õiguslikku kõrgkooli ja enam kui 30 teadusinstituuti.

Nimi

Nimi Potsdam tuleneb ilmselt lääneslaavi päritolu nimest Poztupimi, mis tähendab "tammede all" ja viitab sellele, et piirkonnas on rohkelt vanu tammesid.^[2]

Asend

Potsdam asub Berliinist edelas, Haveli jõe keskjooksul. Piirkonna pinnamoodi on kujundanud jääaeg ning iseloomulik on madalike ja liustikutekkeliste küngaste vaheldumine. Linna kõrgeim punkt on Väike-Ravensberg, mis ulatub 114,2 meetrit üle merepinna. Madalaim punkt on Haveli jõe veepiiril, mis ulatub 29 meetrit üle merepinna. Linna pindalast moodustavad 75% rohe-, vee- või põllumajandusalad ning 25% on ehitiste all.

Kokku on Potsdamis enam kui 20 veekogu. Linna keskosas asuvad neist Heilige See järv, Aradosee järv, Templiner See järv, Tiefe See järv ja Griebnitzsee järv. Linna piiridesse jäävad muuhulgas veel ka Sacrower See järv, Lehnitzsee järv, Groß Glienicker See järv ja Weiße See järv.

Lisaks Haveli jõele ühendavad paljusid järvi omavahel veel Haveli harujõed Nuthe ja Wublitz ning Teltowkanal ja Sacrow-Paretzer-Kanal. Nuthe jõe setted moodustasid varem osa Freundschaftsinseli saarest.

Naabruses asuvad haldusüksused

Potsdam piirneb järgmiste linnade ja valdadega:

Kliima

Potsdamis valitseb mõõdukas kliima, mida mõjutab nii mereline kliima põhjast ja läänest kui ka kontinentaalne kliima idast. Äärmuslikke ilmastikunähtusi, näiteks torme, rahet või tugevat lumesadu, esineb harva. Temperatuuri kõikumine aasta lõikes on väiksem kui tavaliselt kontinentaalses kliimas, kuid suurem kui tavaliselt merelise kliima puhul. Aasta keskmine sademete hulk on 590 millimeetrit.

Ajalugu

Pikemalt artiklis Potsdami linna ajalugu

Linna asutamine keskajal

Potsdami ümbrus on asustatud olnud alates pronksiajast ning oli osaks Tacituse kirjeldatud Suur-Germaaniast. Pärast 7. sajandil toimunud rahvaste rännet asusid piirkonda elama slaavlased, kes rajasid Haveli ja Nuthe kokkuvoolukohta kindluse. Potsdami on esmamainitud 993. aastal keiser Otto III kinkeürikus, millega ta andis alad Quedlinburgi piiskopkonnale. 1157. aastal vallutas Albrecht Karu linna ja rajas Brandenburgi marki ning liitis ala lõplikult Püha Rooma riigiga. Potsdam märkis kuni 12. sajandi lõpuni marki kagunurka. Haveli jõe ülekäigukohta ehitati tornkindlus.

1317. aastal on Potsdami esmamainitud nime Postamp all kui kindlust ja linna. 1345. aastal sai Potsdam linnaõigused. Järgnevate aastasadade jooksul jäi Potsdam väikeseks kaubanduslinnaks. Teda räsisid oluliselt nii Kolmekümneaastane sõda kui ka kaks suurpõlengut. Alates 1416. aastast kuni esimese maailmasõjani asus Potsdamis Hohenzollerni dünastia residents.

Potsdam valitsejate residentsina

1653. aasta maapäevaga piiras kuurvürst Friedrich Wilhelm maa-aadli võimu ning pani sellega alusele absolutistlikule korrale Brandenburgis. Tema valitsusaega oli üks enam Potsdami mõjutanud perioode. Kuurvürst ostis kokku eraldiseisvad hüpoteegitud linnaosad ja kavandas Potsdami ehitamist oma teiseks residentsiks Berliini kõrval. Linnalossi laiendamine ja ümbruskonna välisilme edendamine tõid 1660. aastatel kaasa arengubuumi. Maapiirkondade rahvaarv tõusis kiiresti pärast tolerantsusedikti väljaandmist 1685. aastal. Eriti rohkelt saabus Prantsusmaalt protestantidest hugenotte. Kokku tuli Brandenburgi marki aladele umbes 20 000 inimest, aidates nii kaasa piirkonna majanduslikule tõusule.

Preisi kuninga Friedrich Wilhelm I valitsemise all sai Potsdamist tähtis garnisonilinn. Seetõttu kasvas märkimisväärselt linna elanike arv, mis omakorda viis uute elamupiirkondade ehitamise ja linna laiendamiseni. Tema käsul rajati ka Garnisoni kirik, Püha Nikolause kirik ja Pühavaimu kirik, mis ilmestavad linnapilti tänaseni. Potsdami asutati ka sõjaväe lastekodu, kus hoolitseti sõjaväelaste laste eest ja anti neile haridust.

Tema poeg Friedrich II Suur oli haaratud valgustuse ideedest ja asus Preisi riiki reformima. Ta soovis Potsdami tänavapildi muuta valitseja elupaigale kohaseks ning hakkas linna tänavatel ja väljakutel ulatuslikke ümberehitusi tegema. Nii said täiesti uue näo näiteks Alte Markti väljak, rääkimata eramajadest, mis said uued barokkstiilis fassaadid. Friedrich II lasi ümber kujundada ka hilisema Sanssouci pargi, kus alates 1745. aastast asus suveresidentsina kasutatav Sanssouci loss. Hiljem rajati sinna ka uus palee. Linnaloss kujundati ümber tema talveresidentsiks, ümberehituse käigus oli tooniandvaks jõuks arhitekt Georg Wenzeslaus von Knobelsdorff.

1806. aasta oktoobris jõudis Napoleon oma vägedega Potsdami. Okupatsiooniperioodi viis riigikorra reformimiseni ning pärast okupatsiooni lõppu, alates 1815. aastast asus Friedrich Wilhelm III muutma Potsdami võimukeskuseks, kuhu ta tõi üle arvukalt valitsusametnikke. 1838. aastal alustas Potsdam-Beliini liinil tööd Preisimaa esimene raudtee.

1848. aastal puhkes Märtsirevolutsioon, mille käigus tuli rahvas Berliini tänavatele võitlema liberaalsema põhiseaduse nimel. Kuningas Friedrich Wilhelm IV kolis seetõttu oluliselt rahulikumasse Potsdami. Kui ülestõusuga ühinenud sõdurid kogunesid uue palee ette oma vangülestõus vaibus ilma eesmärke saavutamata, sai peamiseks sihiks endiste võimustruktuuride taastamine. 1911. aastal sai Potsdam dirižaablite maandumisplatsi ja samal aastal rajati ka Babelsbergi filmistuudio.

1914. aastal allkirjastas viimane Preisi kuningas ja Saksa keiser Wilhelm II uues palees Antandi vastu suunatud sõjakuulutuse. Esimese maailmasõja järel 1918. aastal lõpetas monarhide valitsusperioodi Novembrirevolutsioon ning Wilhelm II põgenes Hollandisse. Sellega kaotas Potsdam lõplikult ka võimukeskuse staatuse.

Weimari vabariik ja natsionaalsotsialistlik periood

Enne esimest maailmasõda Hohenzollernite suguvõsale kuulunud ulatuslikud varad läksid kaotatud sõja järel suures osas üle riigile.

21. märtsil 1933 pani natsionaalsotsialistlikule perioodile Saksamaal aluse Potsdamis toimunud tseremoonia, kus liidupresident Paul von Hindenburg tervitas uut riigikantslerit Adolf Hitlerit. Üksteisel kätt surudes kinnitasid nad sümboolselt vana korra ja natsionaalsotsialismi üksteisemõistmist. Liidupäeva avaistung toimus ilma sotsiaaldemokraatide ja kommunistide osaluseta Potsdami Garnisoni kirikus, sest Berliinis asuv Riigipäevahoone ei olnud seal toimunud tulekahju tõttu kasutatav. Sündmusest tegi ülekande ka Saksa ringhääling.

Teise maailmasõja lõpuosas, 14. aprillil 1945 toimunud liitlasvägede õhurünnakus sai Potsdam tõsiselt kannatada. Eriti suured olid purustused Haveli jõe, Alte Markti ja Bassinplatzi väljaku vahelisel alal. Linnaloss, selle juurde kuuluv tall ja Garnisoni kirik põlesid maani maha. Sarnaselt rasked olid purustused ka Potsdami kirdeosas Glienickeri silla lähistel. Suhteliselt puutumata jäid rünnakutest aga Neuen Markti väljaku ümbrus, Hollandi kvartal ja vanalinna põhjaosa. Sõja viimastel päevadel said lahingutes kahjustada mitmed hooned, sealhulgas Pühavaimu kirik ja vana raekoda. 27. aprillil 1945 vallutas Punaarmee Potsdami ja sõjategevus linnas lõppes.

Okupatsioon ja Saksamaa jagamine

Cecilienhofi lossis toimus 17. juulist kuni 2. augustini 1945 teise maailmasõja võitnud USA, Suurbritannia ja Nõukogude Liidu osalusel Potsdami konverents. Konverentsi tulemusel otsustati jagada Saksamaa neljaks haldustsooniks.

Saksa Demokraatliku Vabariigi loomise järel sai Potsdamist aastateks 1952–1990 Potsdami ringkonna halduskeskus. 1951. aastal rajati linna Karl Liebknechti nimeline pedagoogiline kõrgkool, millest hiljem kasvas välja Potsdami Ülikool. Elamispinnapuuduse leevendamiseks rajati eelkõige linna lõunaossa uued linnaosad, nagu näiteks Schlaatz, Waldstadt II ja Drewitz.

Kui 1961. aastal rajati Berliini müür, kaotas Potsdam otseühenduse naabriks oleva Lääne-Berliiniga ning ka Potsdamis sai piiriks lääne ja ida vahel Berliini müür. Erandlikuks jäi väike Lääne-Saksamaa enklaav Steinstücken, mis jäi isoleerituna Babelsbergi linnaossa. Külma sõja ajal kasutati Glienickeri silda spioonide vahetamiseks.

Taasühendatud Saksamaa

Brandenburgi liidumaa taasloomisega Saksamaade ühendamise järel 1990. aastal sai Potsdamist liidumaa pealinn. Sestpeale on valminud ka mitmeid plaane teise maailmasõja ajal hävinenud hoonete taastamiseks. 1990. aastal kaasati suur osa Potsdami paleedest ja parkidest UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Vaatamisväärsused

Maailmapärandi nimistusse kuuluvad objektid

1990. aastal tegid Ida- ja Lääne-Saksamaa ühise avalduse Potsdami kultuurimaastiku kandmiseks UNESCO maailmapärandi nimistusse. Alates sellest kuuluvad Sanssouci, Neue Garteni, Babelsbergi, Glienicke ja Pflaueninseli pargid koos neis asuvate lossidega nimistusse. 1992. aastal lisandus neile Sacrow loss ja park ning selles asuv Heilanskirche kirik.

1999. aastal laiendati Potsdami kultuuripärandi nimekirja veel 14 objekti võrra. Nende seas olid muuhulgas Lindstedi loss ja park, Alexandrowka vene koloonia küla, Belvedere auf dem Pfingstbergi lossiansambel. Kaiserbanhofi raudteejaam ja Babelsbergi pargi observatoorium.

Kokku hõlmab maailmapärandi nimistusse kantud ala umbes 500 hektarit parke ja 150 hoonet aastatest 1730–1916.

Lossid ja paleed

Potsdamis ja linna ümbruses on kokku umbes 20 lossi, millest tuntuim on Sanssouci loss koos seda ümbritseva pargiga. Lossi lasi vastavalt enda joonistele ehitada Preisi kuningas Friedrich Suur. Tollal Berliinis elanud kuninga suveresidentsiks rajatud väike rokokoostiilis palee valmis aastatel 1745–1747.

Uus palee (Neue Palais) on Potsdami linna lossidest suurim, asudes Sanssouci pargi lääneservas. Palee ehitust alustas Friedrich Suur pärast Seitsmeaastase sõja lõppu 1763. aastal ning see valmis 1769. aastal. Seda peetakse viimaseks suureks Preisi lossikompleksiks, mis on ehitatud barokkstiilis. Uus palee on kavandatud täitma vaid esindusfunktsiooni. Selles on enam kui 200 tuba, neli peosaali ja rokokoo teater. Fassaadi ja katusebalustraadi kaunistavad üle 400 antiikjumala kuju.

Oranžerii lossi Klausbergi ja Sanssouci lossi vahele lasi ehitada aastatel 1851–1864 Friedrich Wilhelm IV. Lossi rajamine oli osaks kavandatud triumfitänavast. Avenüü pidi algama triumfivärava juurest ja lõppema Belvedere auf dem Pfingstbergi lossiansambli juures ning, et tasandada kõrguste erinevusi teelõigul, oli plaanis rajada viaduktid. Poliitiliste rahutuste ja ebapiisavate rahaliste võimaluste tõttu ei viidud projekti aga lõpule. Oranžerii lossi 300 meetri pikkune fassaad on Itaalia renessanss-stiilis ning selle arhitektuurilised eeskujud on Villa Medici Roomas ja Uffizi Firenzes.

Potsdami Neue Garteni parki, Heiligen See järve kaldale lasi Friedrich Wilhelm II aastatel 1787–1792 ehitada marmorpalee. Arhitektid Carl von Gontard ja Carl Gotthard Langhals lõid varaklassitsistlikus stiilis lossihoone. Punastest tellistest ehitatud hoone on ruudukujulise plaaniga ning et loss asub kauni vaatega kohas, rajati selle katusele ümmargune tempel.