Sintoism ehk Shintō (神道) on teadaolevalt kõige vanem usk Jaapanis, mille uskumused põhinevad animismil ehk hingeusul, mis austab looduslikke objekte ja pöörab tähelepanu iga olendi hingele. Sõna shintō tähendab "Jumalate tee". Sintoismile on omaseks mütoloogia, kus usutakse erinevaid jumalaid ning samuti müüdid, legendid ja rituaalid.[2]
Shintō uskumused põhinevad neljal taval, milleks on traditsioon ja pere, austus looduse vastu, füüsiline puhtus ja osavõtt tseremooniatest. Usutakse, et nendele tavadele tähelepanu pööramine ja jälgimine annab inimesele otsese suhtlemise kami (神), ehk jumalaga.[2]
Keskaegses Jaapanis kogus populaarsust supluspraktika tänu keiserlikule ja religioossele mõjule. Keisrinna Kōmyō (光明皇后) tutvustas inimestele kuumaveevanne kui heategevuslikku tegevust, põimides selle praktika religioosse vagaduse ja heatahtlikkusega. See liikumine aitas kehtestada onsenide vaimset ja religioosset tähtsust ning edendas sügavat kultuurilist kiindumust ja mütoloogiat onsenite ümber, mis sai suureks osaks Jaapani kultuurist.[3]
Onsen ehk kuumaveeallikas on hinnatud nende loomuliku voolu tõttu, mis värskendab vett pidevalt, säilitades seeläbi selle puhtuse. Onseni mineraalirikkas kuumas vees leotamise kogemus ei tähenda ainult füüsilist puhtust, vaid ka vaimset puhtust, mida sageli võimendab meditatsioon. See aitab sintoismi järgijatel elada tasakaalustatud elu, mis on kooskõlas nende tõekspidamistega.[4]
Vesi kui sümbol
Vesi on elutähtis sümbol mitmes religioonis, eriti animistlikes religioonides. Sintoismis omab vesi suurt tähtsust mitte ainult sellepärast, et see on eluks vajalik, vaid ka sellepärast, et vesi on kui puhtuse sümbol. Shintō mütoloogias on primaarne element vesi. See võib tuleneda sellest, et toidu kasvatamiseks ja tootmiseks on vesi väga tähtis, eriti kui mõelda Jaapani riisikasvatusele. Samuti on Jaapanis looduslikult palju veejugasid, mis müüdi põhiselt on, kui õnnistus jumalate poolt. Sintoistlikus kirjandusteoses Kojiki's räägitakse, kuidas esimesed jumalad ja algupärane maa kasvasid välja veest. Vesi, kui maagiline vedelik, millel on piisavalt võimu, et anda ja võtta elu.[5]
Vett peetakse ka, kui ülemineku sümboliks, mis tähistab konkreetseid hetki inimese elus, näiteks vannis puhtaks pesemine, pärast sündi või sünnitamist, samuti pesemine enne pulmi ja pärast surma inimese pesemine.[6]
Jaapani pühamu veepuhastusnõu rituaalseks puhastamiseks
Puhtus, nii füüsiliselt kui ka vaimselt on Shintō usus fundamentaalne selleks, et saavutada seisund, mille läbi on võimalik suhelda kami'ga ning võtta vastu tema õnnistusi. Puhastamise rituaale peetakse erinevates Shrine'des ehk tempelites kuhu inimesed lähevad kummardama pühakut. Nendes asukohtades on püha tiigid ja veejoad, kus teostatakse puhastamise rituaale, haiguste ära hoidmise eesmärgil. Kuigi enamus rituaalides kasutatakse külma vett on siiki rituaale, mida viiakse läbi kuuma või keeva veega. Yudate Kagura (湯立神楽) on üks keeva vee rituaale. Kyotos viivad läbi seda rituaali vanemad pühatüdrukud, kes keedavad suures katlas vett, millele lisatakse soovi korral sake't, riisi või soola. Seejärel pritsitakse see vesi osalejate peale, eesmärgil kutsuda kami vaime üles ning neile palveid esitada.[7]
Yudate Kagura on tihedalt seotud Kumano uskumustega ja selle Onseni ehk kuumaveeallikatega. Teadaolevalt on Onseni kuumaveeallikatel tervendav mõju tervisele, sest allikad sisaldavad rohkelt mineraale ning on üheks põhjuseks, miks on Jaapanis suurelt levinud erinevad suplusrituaalid.[7]
Jaapani vanni variandid
Jaapanis on saarte vulkaanilise päritolu tõttu üle 25 565 loodusliku kuumaveeallika. Algselt olid kuumaveeallika vannimajad ainult kõrgema klassi inimeste kasutusel, kuid 7. sajandil avati need ka alamklassi inimestele. 19. sajandiks oli Jaapani pealinnas 600 avalikku vannimaja, mis sai kiiresti populaarseks kohaks, kus inimesed käisid kohtumas, rääkimas, lõõgastumas ja üldiselt aega veetmas. Jaapanlased kutsuvad seda, kui "Vennaskond alastuses", sest nad võtavad seda kui kogemust ja kohta, mis toob inimesi kokku, erinevatest ühiskonna klassidest, kus on võimalik leida uusi sõpruseid ja, kus tuntakse kogukonnatunnet.[6]
Jaapani vanne on kolme liiki: onsen (温泉), furo (風呂) ja sentō (銭湯). Onsen tähendab jaapani keeles kuumaveeallikat ning on geotermiliselt kuumutatud mineraalirikkad allikad, mis väljuvad maapõuest. Onsenid asuvad tavaliselt mäekülgedel või vulkaani lähedal, kuna vee temperatuur võib varieeruda leigest kuni kuumani. Onsenite allikad baseeruvad, kas rauarikaste allikatele või väävli allikatele.[1] Selleks, et suplusmajad saaksid ennast nimetada, kui seadusliku onsenina, peavad olema täidetud teatud kriteeriumid. Näiteks peab vesi sisaldama üheksateist erinevat mineraali ning vastama teatud vesinikioonide, fluorioonide ja väävlisisalduse tasemele. Lisaks peab vesi olema teatud temperatuuriga, tavaliselt 25–41 kraadi. See Jaapani valitsuse määrus rõhutab onsenide kultuurilist ning nende terviklikkuse ja maine säilitamise tähtsust.[8]
Kõige tavalisem vann on furo, mis asub eraisiku kodus. Traditsiooniline furo vann ehitati vanasti aromaatsest hinoki (Jaapani küpressi) puidust, mida peetakse pühaks. Puidust vann jäeti algselt silumata, kuid aja jooksul muutus ta siledaks, tänu veevoolule. Tänapäeval on furo vannid tehtud plastikust, millel on digitaalsed ekraanid, kust saab kontrollida vee temperatuuri ning neid vanne võib leida modernsetest Jaapani majadest.[3]
Sentō vann oli ajalooliselt, kui furo asendus, sest tollel ajal ei ehitatud igasse majja eraldi vanni, vaid tehti ühisvann, kus said naabruskonna inimesed koos suplemas käia.[3] Vannides kasutatud vesi on enamasti kuumutatud kraanivesi või mõnikord mineraalvesi. Vesi on kuumutatud tavaliselt umbes 40–42 kraadile ning neid leiab nii linna- kui ka maapiirkondades kogu Jaapanis.[1]
Onseni kultuur Jaapanis on endiselt armastatud traditsioon, mis on sügavalt juurdunud riigi sotsiaal- ja heaolutavades, samas kui tööstus ise on viimastel aastatel märkimisväärselt moderniseerunud ja laienenud. Traditsiooniliselt toimisid onsenid ühiskondlike vannimajadena, kuhu inimesed kogunesid lõõgastuma, tervenema ja suhtlema, austades looduslike kuumaveeallikate terapeutilisi eeliseid. Tänapäeval see kultuur mitte ainult ei jätku, vaid on kohanenud ka kaasaegse maitse ja rahvusvahelise turismiga. Paljud onsenid on muutunud luksuslikeks spaakuurortideks, mis pakuvad erinevaid teenuseid alates privaatsetest vannidest ja esteetilistest hooldustest kuni majutuse ja peene einestamiseni, ühendades traditsioonilised elemendid kaasaegse mugavuse ja luksusega. Siiski on kahjuks sentōde külastajate arv vähenenud, kuna enamikes kodudes on inimestel privaatne vann ja nende konkurendiks on luksuslikumad super-sentō rajatised.[3]
Kuna ülemaailmne heaolu trend rõhutab loomulikku ja terviklikku lähenemist tervisele, reklaamitakse onseneid üha enam kui esmatähtsat kogemust külastajatele, kes soovivad lõõgastuda, aidates kaasa nende populaarsusele ja ettevõtete kasvule. See areng aitab säilitada onsenide kultuuripärandit, tagades samal ajal nende asjakohasuse.[3]
Etikett
Enne onseni külastamist on soovitatav tutvuda kultuuritausta ja sellest tuleneva etiketiga ning võtta arvesse järgmisi praktilisi nõuandeid.
Puhtus on esmatähtis; enne ühisvanni minekut tuleb keha põhjalikult pesta ja loputada selleks ettenähtud pesemisjaamades. See tuleb austusest veekogude puhtuse vastu.[9]
Onseni vesi on väga kuum, nii et vette minna on soovitatav keha järk-järgult kastes, et kohanemine oleks sujuv. Tuleks vältida liiga pikka aega vees viibimist, mis võib põhjustada pearinglust või ülekuumenemist.[9]
Pärast onsen-suplemist ei ole soovitatav ennast loputada, sest see nõrgestab vees sisalduvate toitainete ja muude elementide mõju. Soovitatav on lasta kehal vähemalt pool tundi puhata, et füüsiline seisund stabiliseeruks.[9]
Suplemise ajal tuleb kindlasti ohtralt ja pidevalt vett juua, et kaotatud sisemist niiskust taastada.[9]
Enamik suplusmaju ei võta vastu inimesi, kellel on tätoveeringud. Jaapanis on tätoveeringud väga halva mainega, mille peamine põhjus on see, et kurjategijad said tätoveeringud karistusena Edo perioodil. Sellepärast on tätoveeringud seotud kurjategijate ja jõukudega.[9]
↑ 2,02,1Barbara, Escudero Alvarez (2015). THE CURRENT SITUATION IN SHINTŌ PRACTICES UNDER THE INFLUENCE OF CONSUMERISM IN CONTEMPORARY JAPANESE SOCIETY: THE PERCEPTION OF OMAMORI (TALISMANS) AMONG JAPANESE AND FOREIGNERS.- [PDF] THE CURRENT SITUATION IN SHINTŌ PRACTICES UNDER THE INFLUENCE OF CONSUMERISM IN CONTEMPORARY JAPANESE SOCIETY: THE …
.jpg)
