Meditsiiniharuonkoloogia mõistes moodustab vähktõbi kasvajalistehaiguste rühma, mille hulka kuulub üle 100 kasvajalise haiguse, millele on iseloomulik rakkude paikne, soovimatu ja kontrollimatu jagunemine, kasv ning metastaseerumine ehk kaugsiirded teistesse elunditesse.
Vähktõve tekkepõhjused ei ole tänapäeval lõplikult selged. On teada, et vähki tekkele aitavad kaasa teatavad vähitekitajad ehk kantserogeenid. Nende seas on näiteks UV- ja röntgenikiirgus, aga ka mitmed keemilised ühendid. Osa neist võivad olla ka liigispetsiifilised, näiteks võivad tekitada vähki küll hiirel ja küülikul, kuid mitte meriseal.[3]
1. jaanuaril 2015 avaldatud uurimuse kohaselt on Johns Hopkinsi Ülikooli The Sidney Kimmel Comprehensive Cancer Center'i teadlaste loodud statistiline mudel – mis järjestas vähitüüpide esinemissageduse koetüüpide lõikes (sh koespetsiifilised tüvirakud) – pakub 2/3 täiskasvanute vähi tekke põhjuste seletamiseks "bioloogilise halva õnne" kontseptsiooni.[6][7]
1970. aastateks oli kindlaks tehtud, et vähktõbi ei ole nakkav ega valdavalt ka mitte pärilik.[8] Samas on tänapäevaks teada ka mõni nakkav vähivorm, millest tuntuim on 1990. aastatel levima hakanud kukkurkuradite näokasvaja, mis on vähem kui 20 aastaga kahandanud populatsiooni arvukust 80% ja ohustab liigi püsimajäämist.[9]
Tähtsamad riskitegurid on:
Vanus
Arvatakse, et vähktõbi tabab ebaproportsionaalselt rohkem vanemaealisi patsiente. Inimestel vanuses 65 ja rohkem eluaastat on 11 korda suurem risk haigestuda vähktõppe. Need patsiendid vajavad geriaatrilist hindamist, et selle alusel koostada individualiseeritud ravikava. Eakate vähiravi jaoks on tähtis leida patsiendid, kes tõenäoliselt surevad vähktõppe või kel tekivad vähist tingitud tüsistused.[10]
Elustiil
Suitsetamine (eriti kopsuvähk (suremus 2000. aastal oli 1,1 mln inimest), aga ka näiteks põievähk, neeruvähk, kõhunäärmevähk, suuvähk ja peenisevähk);
alkohol (suu-, kurgu-, neelu-, soole-, söögitoru- ja rinnavähk).
Vähki põhjustavad mitmed pärilikud haigused, näiteks Li-Fraumeni sündroom ja Von Hippeli – Lindau sündroom. Vaid vähem kui 3–10% vähijuhtudest on täielikult pärilikud.[12]
Enamiku vähiliikide puhul kasvab haigestumise risk koos inimese vanusega, sest aja jooksul tekib rakkudes mutatsioone, mis muudab nad vähile vastuvõtlikumaks. Kui rakkude kasvu reguleeriv mehhanism ei talitle enam normaalselt, siis apoptoosi ei toimu ja rakud paljunevad lõpmatult. Enamik vähkkasvajatest tekib elu jooksul saadud geenikahjustuste tulemusena.
Nn organismile kahjulikud (parasiitlikud) vähirakud ei kasva ega levi järsku, vaid pahaloomulise kasvajad võivad progresseeruda eelnevate krooniliste haiguslike seisundite taustal järk-järgult.
Nendeks kroonilisteks vähkkasvaja arengut soodustavateks haiguslikeks seisunditeks, mis ravita võivad vähkkasvajaks areneda, on näiteks maohaavand, rinnanäärme healoomuline kasvaja, emakasuudme erosioon, säärehaavand, naha liigsarvestus, krooniline bronhiit, maksatsirroos jt.[13]
Vähi viirusteooria
Vähi viirusteooria pooldajad arvavad vähi põhjustaja olevat teatav submikroskoopiline nakkusalge, mis ühineb rakkudes pärilikke omadusi edasiandva ainega, muutes rakud pahaloomuliseks.[14]
Ka tänapäeval seostatakse vähiseisundiga viirusi, näiteks arvatakse, et täiskasvanu ägedat leukeemiat põhjustab HTLV-1 viirus (nakatab T-rakke),[15]maksavähkiB-hepatiidi viirus, emakakaelavähki inimese papilloomiviirused (teada on üle 100 liigi, kuid vähi seisukohalt loetakse tähtsamaks 16. ja 18. tüüpi)[16] jne.
Väga haruldased on näiteks südamevähk ja merkelirakk-kartsinoom jt.
Vähktõve diagnoosimine
Erijuhud
Inimeste surma võivad põhjustada ka kääbus-paelussi (Hymenolepis nana) pahaloomulised kasvajad: arstiteadlased kirjeldavad tavatut surmajuhtu, kus immuunpuudulikkusega colombialasele said saatuslikuks soolestikus pesitsenud paelussi kasvajad.[17]
Vähktõve vormid
Pahaloomulisi kasvajaid on üle 1000 liigi. Koe tüübist ja morfoloogiast sõltuvalt jagatakse need järgmiselt:
Mitmete uurijate arvates on šimpansid ja inimesed geneetiliselt üsna sarnased ning osa uurijate meelest saaks neid kasutada vähimudelite uurimisel, kuid teiste uurijate arvates muudab šimpansite ja inimeste geneetiline erinevus need loomad sobimatuks inimeste vähiseisundite, aga ka teiste haiguslike seisundite uurimisel. Lisaks esineb šimpansidel vähktõbe harva ja bioloogiliselt need erinevad inimvähkidest.[18]
Eesti NSV aegne arstiteadus arvas 1970. aastal kindlalt, et vähktõbi ei ole nakkav ega pärilik.[19]
Vähktõve geneetika uurib pahaloomuliste kasvajate põhjuste geneetilisi aspekte ning võimalikku geeniteraapiat.
Viimaste aastate jooksul on kirjeldatud mitusada vähigeeni, mis osalevad põhilistes radades ja regulatoorsetes võrgustikes, hoides nii kontrolli all raku saatust. Vähigeenide ja nende tähtsamate funktsioonide identifikatsioon rakkudes ja kudedes täiendas teadmisi tuumoritest ja nende kasvust. Vaatamata sellele, et seni tuntud vähigeenide loetelu võib suureneda tulevatel aastatel, jäävad vähi geneetika põhiprintsiibid nende geenide puhul ikka samaks.
Onkogeen on normaalse tsellulaarse geeni (proto-onkogeen) muteerunud vorm, mis soodustab vähi arengut. Proto-onkogeenid tavaliselt reguleerivad rakkude kasvu ja diferentseerumist. Mutatsioonid nendes geenides põhjustavad konversiooni onkogeenideks, mis mõjutavad rakke negatiivselt. Onkogeenid kuuluvad vähigeenide hulka, mis on unikaalsed, sest nende tekkimise mutatsioonid muudavad (aga ei elimineeri) valkude funktsioone, mida nad kodeerivad. Valgud, mida kodeerivad onkogeenid, näitavad tavaliselt biokeemiliste funktsioonide kõrgemat taset võrreldes mittemuteerunud proto-onkogeeni valguproduktidega.
Pahaloomuliste kasvajate ravi määramiseks tuleb teada kasvajate leviku ulatust, histopatoloogiat ja päritolu. Selleks on paljudes maades kasutusel osade pahaloomuliste kasvajate levikut kirjeldav TNM-süsteem.
T-ga märgitakse ära kasvajakolde (esmase) tuvastatud mõõtmed ja levik lähedalasuvatesse kudedesse
N-iga märgitakse ära lähedalasuvate (regionaalsete) lümfisõlmede kaasatus (kas on metastaase, levikut)
M-iga märgitakse ära kaugemalasuvate metastaaside olemasolu ja/või puudumine.
Staadiumid
TNM-süsteemi ära märkinud, tuuakse võimalusel ära ka kasvajate staadiumid, peamiselt Rooma numbritega I–IV koos vastavate alajaotustega (ladina suurtähed), erandiks on 0-staadium, mis tähendab enamiku pahaloomuliste kasvajate puhul kartsinoomi in situ.[20]
Hea- ja pahaloomuliste kasvajate raviga tegeleb onkoloogia, mis enamikus onkoloogiaasutustes toetub tõenduspõhisele meditsiinile. Vähi ravi põhineb eri ravimeetodite kombineerimisel. Sageli kasutatakse kirurgilist kasvaja eemaldamist. Levinumad ravimeetodid:
2008. aastal registreeriti maailmas 7,6 miljonit vähi põhjustatud surmajuhtu (Eestis 3543, 2010. aastal 3553). Igal aastal diagnoositakse inimestel üle 12 miljoni vähijuhu. Kõige sagedamini esinevad eesnäärmevähk, rinnavähk ja soolevähk. Üldise suremuse põhjustest on vähk teisel kohal südame- ja veresoonkonna haiguste järel.
2002. aasta Eesti meditsiinistatistika
Eesti Meditsiinistatistika andmetel olid 2002. aastal Eesti suremusstruktuuris teisel kohal surmapõhjustajatena pahaloomulised kasvajad (19%) (esikohal südame- ja veresoonkonna haigused (SVH), suremus keskmiselt 54%, ja kolmandal õnnetusjuhtumid, mürgistused ja traumad 11%).[21]
2012. aasta Eesti vähiregistri statistika
Tervise Arengu Instituudi (TAI) avaldatud 2012. aasta vähiregistri statistika järgi diagnoositi Eestis 2012. aastal 8040 vähi esmasjuhtu (2011. aastal 8089 juhtu). Sagedasimad vähitüübid olid eesnäärmevähk ja naha mittemelanoom, neile järgnesid käär- ja pärasoolevähk ning kopsuvähk.
Kümne kõige sagedamini esineva vähkkasvaja hulka kuulusid lisaks eelnimetatutele nii meestel kui naistel veel mao-, neeru- ja kõhunäärmevähk; meestel kusepõievähk, mitte-Hodgkini lümfoom ja nahamelanoom ning naistel emakakeha-, emakakaela- ja munasarjavähk.
Üle 60 protsendi vähi esmasjuhtudest diagnoositi 65-aastastel ja vanematel.
Lastel vanuses 0–14 aastat diagnoositi 2012. aastal 26 pahaloomulise kasvaja juhtu.[22]
2014. aasta Eesti vähistatistika
2014. aastal suri pahaloomulistesse kasvajatesse Eestis 3812 inimest.[23]
Vähktõveks nimetatakse pahaloomulise kasvaja ehk vähi põhjustatud haiguslikke muutusi organismis. Pahaloomulised kasvajad võivad hakata arenema kõikides kudedes ja põhjustada organismi surma.
Pahaloomuliste kasvajate tekkepõhjused pole selged, kuid üldiselt peetakse õigeks, et niihästi keemilised, füüsikalised ning ka bioloogilised tegurid muudavad teatavatel tingimustel mõnede tundlikumate rakkude pärilikke omadusi nii, et need rakud hakkavad kiiresti poolduma, ei valmi normaalselt ega allu organismisisesele regulatsioonile, nagu immunoloogiline kontroll, neuraalne ja hormonaalne mõju. Nii moodustunud (parasiitlikud) rakud paljunevad pidevalt edasi ja muutuvad valiku teel järjest pahaloomulisemaks (kasvaja progressioon).
Kindlalt on tuvastatud vähiteke inimestel ja katseloomadel teatavate vähki tekitavate ainete toimel.
Hormoone tuleb käsitada kui mõnel juhul vähiteket soodustavaid bioloogiliselt aktiivseid ühendeid. Mõned hormoonid, näiteks östrogeenid, toimivad suurtes annustes teatavates tingimustes kantserogeensete ainetena.
Vähktõve teooria
Viirusteooria pooldajate arvates põhjustab vähki teatav nakkusalge. See submikroskoopiline alge ühineb rakkudes pärilikke omadusi edasiandva ainega ja muudab raku pahaloomuliseks ja nii saab alguse vähiteke.
Siiani on loomade, kuid mitte inimeste, hea- ja pahaloomuliste kasvajate juurest eraldatud mõnikümmend viirust.
Vähi diagnoosimisel on tähtis põhjalik küsitlus ja üldine kliiniline uurimine. Uurimismeetoditeks on peale laboratoorsete (biokeemiliste) meetodite olulised ka õõneselundite sisemuse vaatlus (endoskoopia), röntgenoloogiline uurimine (kaasa arvatud tomograafia ja bronhograafia), tsütoloogiline ja patohistoloogiline (operatsioonimaterjali või proovitükikeste) uurimine.
Vähktõve ravimine
Vähktõve ravi oleneb nii kasvaja asukohast kui haiguse staadiumist. Kombineeritud ravi koosneb kirurgilisest ravist (kasvajakolde ja selle metastaaside eemaldamine), kiiritusravist (röntgenikiired, raadiumi ja radioaktiivsete isotoopide kiirgus), kemoteraapia ja hormoonravi.
Teadlased olid tollal kindlad, et emakakaelavähk on lõplikult likvideeritav, kui vaid kõik naised vanuses üle 35 aasta laseksid end kaks korda aastas spetsialistil läbi vaadata ja vajaduse korral end raviksid (Eesti vähistatistika kohaselt registreeriti vabariigis 1965. aastal 3140 pahaloomulise kasvaja esmasjuhtu; rahvusvahelise vähistatistika 2012 kohaselt on emakakaelavähi esinemissagedus arenenud maades 100 000 kohta 9,9 ja suremusmäär 3,3 ning arengumaades 15,7 ja suremusmäär 8,3[26]).
Vähivastane võitlus
Vähivastane võitlus oli Nõukogude Liidus riikliku tervishoiusüsteemi ülesanne. Iseäranis pärast suurt isamaasõda on välja arendatud onkoloogiadispanserite, onkoloogiakabinettide ja vähiuurimisinstituutide tihe võrk, mis võimaldab ravitud haiged ja vähikahtlased haiged pideva järelevalve alla võtta.
↑Atis Muehlenbachs, M.D., Ph.D., Julu Bhatnagar, Ph.D., Carlos A. Agudelo, M.D. jt, http://www.nejm.org/doi/full/10.1056/NEJMoa1505892#t=article Malignant Transformation of Hymenolepis nana in a Human Host, N Engl J Med 2015; 373:1845–1852, 5. november 2015, DOI: 10.1056/NEJMoa1505892 (inglise keeles)
D.M. Parkin, J. Ferlay, M. Hamdi-Chérif, F. Sitas, J.O. Thomas, H. Wabinga, S.L. Whelan, Cancer in Africa Epidemiology and Prevention, 2003, IARC Scientific Publication No. 153
Ahmedin Jemal, Freddie Bray, Melissa M. Center, Jacques Ferlay, Elizabeth Ward, David Forman, Global Cancer Statistics, 61.köide, nr 2, 4. veebruar 2011, CA: A Cancer Journal for Clinicians