Viimase menstruatsiooni esimese päeva ja sünnituse vahele jääb ligikaudu 40 nädalat. See aeg jaotatakse kolmeks kolme kuu pikkuseks trimestriks. Esimesel trimestril on kõige suurem oht, et rasedus iseeneslikult katkeb. Raseduse iseeneslik katkemine võib tuleneda defektidest lootes või ema organismis või kahjustustest pärast eostumist.
Rasedusele eelneb tavaliselt suguühe, mille käigus haploidsed isasgameedid (spermatosoidid ehk seemnerakud) sisenevad tuppe. Sperma sisaldab peale seemnerakkude ka suhkruid, valke ja muid aineid, mis aitavad seemnerakkudel elujõulistena püsida. Spermatosoidid on naise kehas võimelised elama umbes 72 tundi. Neil on pikk vibur, mida nad kasutavad ujumiseks; nad on ainsad inimese rakud, millel on selline võime. Need haploidsed (ühe kromosoomide komplektiga) rakud on tekkinud mehe munanditesmeioosi teel sugurakkudepooldumisel. Ühe seemnepurske jooksul vallandub spermatosoide tavaliselt 100–300 miljonit.
Ovulatsiooni ajal liiguvad munajuha lõpus olevad narmad üle munasarja, et haarata vallandunud munarakk. Kui viljastumine leiab aset, siis spermatosoid kohtub munarakuga tavaliselt munajuhas. Selleks peavad seemnerakud ujuma tupe ülaosast läbi emakakaela ja emaka munajuhani, mis on seemneraku mõõtmetega võrreldes suur vahemaa.
Pärale jõudnud seemnerakud ujuvad munaraku poole ning igaüks neist püüab munarakku viljastada. Spermatosoidil on ensüümid, mille abil ta tungib läbi munaraku väliskihi, et munarakuga ühineda. Kõigepealt tuleb spermatosoidil läbi tungida munarakku ümbritsevast kõvast membraanist (läbipaistvast vöötmest ehk pellutsiidtsoonist). Selleks peab ta mõjutama üht ensüümiretseptorit munaraku pinnal. See võtab aega umbes 20 minutit. Kui munarakk on ühe seemnerakuga ühinenud, siis tema membraan muutub, nii et ta teise seemnerakuga enam ühineda ei saa. Seemne- ja munaraku tuumade liitumine, mille tulemusel moodustub diploidnerakk (loote esimene rakk), lõpetab raseduse esimese staadiumi.
Selle faasi alguses on olemas viljastumise tulemusena tekkinud üksainus totipotentnediploidnerakk (sügoot), millest saab välja areneda kogu inimese organism. See rakk pooldub mitoosi teel ning saadud uued diploidsed rakud poolduvad edasi. Iga raku pooldumisel tekib kaks väiksemat rakku (blastomeeri). Pooldumine leiab aset iga 20 tunni tagant. Need rakud on aina väiksemad. Pärast nelja pooldumistsüklit (umbes 80 tunni jooksul) on tekkinud 16 rakku. See 16 rakust koosnev kobar, mida nimetatakse kobarlooteks ehk moorulaks, lahkub munajuhast, suundudes emaka poole.
Emakaväline rasedus
Mõnikord kinnitub implanteerub viljastatud munarakk väljaspool emakat. Seda nimetatakse emakaväliseks raseduseks. Emakaväline rasedus kulgeb enamasti munajuhas, kuid selle asukoht võib olla mis tahes kude, milleni viljastatud munarakk võib jõuda (enam-vähem suvaline allkeha kude).
Et loote arenguks on sobiv ainult emakas, tekivad emakavälise raseduse korral tavalised tüsistused, kui loode on kasvanud liiga suureks, et tema asukoha verevarustusest talle piisaks. Sellisel juhul võib emakaväline rasedus katkeda, tuues kaasa suure verekaotuse. Seega võib emakaväline rasedus olla naisele eluohtlik.
Emakavälist rasedust ei ole võimalik lõpuni kanda ja loode on määratud hukkumisele. Tavaliselt püütakse emakavälise raseduse korral ema elu päästmiseks teha abort.
Pärast munajuhast väljumist
Rakkude jagunemine jätkub teel emakasse ning arenevad rakud moodustavad nüüd väikese õõne, mille ümber nad kasvavad. Selle õõnest väljapoole tekib lame rakukiht. Läbipaistev vööde säilitab esialgse suuruse. Sellepärast on uued rakud aina väiksemad. Seda uut struktuuri, mille keskel on õõs, koos selle ümber kasvavate rakkudega nimetatakse blastotsüstiks ehk lootepõiekeseks.
Implanteerumine
Nüüd moodustub kahte tüüpi rakke: ühed kasvavad blastotsüsti õõne sisse ja teised sellest väljapoole. Läbipaistev vööde lõheneb 24–48 tunni pärast. Õõnest väljaspool asuvad rakud hakkavad nõristama ensüümi, mis nõrgendab emaka sisepinna epiteelkude ning tekitab koha, kuhu loode kinnitub (implanteerub). Blastotsüst nõristab ka hormooni (inimese koorioni gonadotroopne hormoon), mis stimuleerib progesterooni jätkuvat moodustumist ema kollaskehas. Progesteroon tagab toitainete juurdepääsu lootele emaka seina kaudu. Reaktsioonina blastotsüstile näärmed emaka limaskestas paisuvad ning selles piirkonnas hakkavad moodustuma kapillaarid. See võimaldab blastotsüstil saada emalt elutähtsaid toitaineid, mis on raseduse jätkumiseks vajalik.
Blastotsüsti ümbritsevad rakud hävitavad nüüd emaka limaskesta rakke, tekitades väikesi verevalumeid, mis stimuleerivad kapillaaride moodustumist. See on platsenta arengu esimene staadium. Blastotsüsti sisekihi rakud jagunevad kiiresti, moodustades kaks kihti. Ülemisest kihist kasvab loode ja sealseid rakke kasutatakse amnioniõõnes. Samal ajal moodustab alumine kiht paunakese. (Kui rakud hakkavad arenema ebanormaalses asendis, võib tekkida ka emakaväline rasedus).
Mõne päeva pärast kinnitavad vormuvas platsentas olevad korioonihatud implantatsioonikoha emaka külge. Nüüd areneb kujuneva platsenta küljes implantatsioonikoha lähedal vere- ja veresoonte süsteem. Paunake blastotsüsti sees hakkab produtseerima punaliblesid. Järgmise 24 tunni jooksul tekib kujuneva platsenta ja areneva loote vahele sidekude. Hiljem areneb sellest nabaväät.
Rakkude diferentseerumine
Seejärel tekib loote pinnale kitsas rakkude riba. Lootes toimub gastrulatsioon, mille käigus arenevad kolm lootelehte: ektoderm, mesoderm ja endoderm. Kitsast rakkude ribast hakkavad arenema endoderm ja mesoderm. Kolmest lootelehest tekivad kõik organismi koed.
Umbes 18 päeva pärast viljastumist on loote rakud piisavalt diferentseerunud, et tekiks suur osa vajalikest kudedest. Loode on pirnikujuline: peapiirkond on suurem kui sabapiirkond. Loote närvisüsteem on üks esimesi elundkondi, mis kujuneb. See hakkab kasvama nõgusas piirkonnas, mida nimetatakse närvivaoks.
Jätkub verevõrgustiku moodustumine, mis võimaldab verel voolata ümber loote. Vererakke juba produtseeritakse ja nad voolavad läbi nende arenevate võrgustike. Platsenta ümber hakkavad kujunema ka sekundaarsed veresooned, et platsenta oleks toitainetega paremini varustatud. Paunas loote keskel hakkavad moodustuma vererakud ja rakud, mis hakkavad diferentseeruma veresoonteks. Lihastest hakkavad moodustuma endokardi rakud, millest moodustub süda.
Umbes 24 päeva pärast viljastumist hakkab lööma algeline S-kujuline torujas süda. Siis algab vedeliku voolamine läbi loote.
Toitumine
Raseduse ajal on naisel vaja pöörata erilist tähelepanu toitumisele. Vitamiinipreparaatidega ei ole soovitatav liialdada, et mitte ohustada organismi homöostaasi.[viide?][1]
Loode saab enamiku eluks ja arenguks (toitumis-, hingamis-, sisenõristus- ja erituselundite ja muude elundite arenguks) vajalikke aineid (sh vitamiine) nabaväädi kaudu. Rasedusaegsed hüpovitaminoosid, avitaminoosid ja hüpervitaminoosid võivad lootel põhjustada arenguhäireid, sest vitamiinidel on oluline roll peaaegu kõikides organismi arengu- ja metaboolsetes protsessides.
Raseduse ajal megaannustes C-vitamiini preparaatide tarbimine võib oluliselt suurendada järglaste C-vitamiini vajadust.[4]
Lootetoksilised ja teratogeense toimega ravimid (osaline)
Kõik ravimid võivad olla teatud perioodidel teratogeense mõjuga. Selleks peab olema kõigil ravimitel teratogeensusaste kirjeldatud. Mitme ravimi koostoime tagajärjed võivad aga olla ettenägematud.
isotretinoiin, A-vitamiiniga sarnane aine. Akne raviks ja onkoteraapias kasutatav ravimpreparaat sisaldab 13-cis-retinoolhapet, mis põhjustab raskeid anomaaliaid mõjutades neuraalharja rakke.[5]
Angiotensiin II retseptorblokaatorid ehk sartaanid põhjustavad inimuuringuteskindlaks tehtult lootel kaasasündinud anomaaliaid. Sarnaselt angiotensiin-konverteeriva ensüümi inhibiitoritega võivad need põhjustada loote haigestumist ja surma.
Raseduse ajal peab olema ettevaatlik ka immunosupressantide manustamisega, nii näiteks võib Aubagio (teriflunomiid) põhjustada raskeid väärarenguid.[7]
Mürkmaolt hammustada saanud rase naine peab olema ettevaatlik ka maomürgi vastumürgi manustamisega, ühe uuringu kohaselt põhjustab antiseerumi manustamine rohkem kui pooltel kordadel loote surma.[8]
↑, Reinhold Birkenfeldt, Tiit Haviko, Riina Kallikorm, Mart Kull, Reet Kuuse, Chris Pruunsild, Ann Tamm ja Mare Tender, toimetanud Reinhold Birkenfeldt, 2012, AS Medicina, lk 28 – 48, ISBN 9789949919413
