PROFILBARU.COM

See artikkel räägib naha pigmendi muutmisest; filmi kohta vaata Tätoveering (film)

Tätoveering on inimese või looma nahapinna alla kantud tint, mis muudab naha pigmenti. Tätoveeringu tegemist nimetatakse tätoveerimiseks.

Inimestele tehakse tätoveeringuid põhiliselt kaunistamise eesmärgil, loomadele nende identifitseerimiseks.

Tätoveeringud on kandnud ajaloos erinevaid tähendusi – eesmärgiks võib olla hirmutamine, šokeerimine, identifitseerimine või lihtsalt keha kaunistamine. Samuti on tätoveeringutel olnud oluline kultuuripärandiline taust. Loodusrahvaile polnud tätoveerimine üksnes keha kaunistamine, vaid ka rituaalne toiming ja hõimu-, sotsiaalse kuuluvuse jm märkimise võte.

Vanglates või sunnitööasutustes viibivad kurjategijad tätoveerivad oma ihule sümboolse tähendusega kujutisi, et näidata põlgust kogu inimkonna ja ühiskonna vastu. Tahtes vanglast vabanedes oma elu parandada ja korralikuks inimeseks hakata, võivad tätoveeringud muutuda takistuseks.^[1]

Etümoloogia

Sõna tätoveering (ingl tattoo või tattow) pärineb 18. sajandi polüneesia sõnast tatau, mis tähendab 'korraliku tööinimese moodi' (täpsemalt 1769. aastal nimi- ja tegusõnana Capten Cooki reisidest).

Tätoveeritud Maoori hõimupealik (kapten Cooki ja tema meeskonna ülestäheldus aastast 1784)

Ajalugu

Tätoveeringute ajalugu on võimatu täpselt ajaliselt määratleda, kuid need on eri kultuurides ümber maailma juba aastatuhandeid tuntud. Näiteks olid maailma kõige paremini säilinud kiviaja inimese, 1991. aastal Alpidest leitud 5300 aastat vana jäämees Ötzi kehal tätoveeringud.

Jaapanis on tätoveerimisel pikad traditsioonid, mis on seotud kuritegelike yakuza-grupeeringutega – liikmed on sageli üle keha tätoveeritud, kuid seda pole riiete tõttu näha.

Tätoveeringud jõudsid Euroopasse 1600. ja 1700. aastate paiku avastusretkedega – meremehed tõid kaugete maade põliselanike tätoveeringud omal nahal Euroopasse näha. 1800. aastate paiku muutusid tätoveeringud populaarseks kogu Euroopas, isegi näiteks Taani kuningal Frederik IX-l olid kehakaunistused. 1920. aastatel vähenes lääneriikides tätoveeringute populaarsus ja sestsaadik jäi tätoveerimine pikaks ajaks peamiselt kurjategijate ja meremeeste pärusmaaks.

1960. ja 1970. aastatel hakkas tätoveeringute populaarsus taas kasvama ning 1990. aastatel sai tätoveerimisest juba mood. Sealjuures tulid moodi nn tribal-tätoveeringud. Teised populaarsed motiivid olid vana kooli pildid, traditsioonilised roosid, leopardid ning muud mustad ja hallid pildid.

Tänapäeval on populaarseim vahend tätoveeringute tegemisel elektriline tätoveerimismasin. Nüüdisaegsetel masinatel on elektromagnetilised mähised, mis liigutavad armatuuri üles ja alla. Armatuur on omakorda ühendatud kanaliseeritud nõelaga, mille kaudu jõuab tint naha alla.

Tüübid

Ameerika Dermatoloogia Akadeemia (American Academy of Dermatology) eristab viit tüüpi tätoveeringuid:

traumaatilised tätoveeringud, tuntud ka kui loomulikud tätoveeringud, mis tulenevad vigastustest (nt teeõnnetus asfaldil või pliiatsisüsi naha all);
amatöörtätoveeringud;
professionaalsed tätoveeringud (nii traditsiooniliste vahendite kui ka kaasaegsete masinatega);
kosmeetilised tätoveeringud, tuntud ka kui püsimeik;
meditsiinilised tätoveeringud.

Traumaatilised tätoveeringud

Traumaatiline tätoveering on mingi aine (nt asfaldi) sattumine haavale või katkisele nahale. Neid tätoveeringuid on raske eemaldada, kuna pigmenti muutev aine on mitme nahakihi vahel laiali ning armistumine ja püsiv dislokeerimine teeb eemaldamise võimatuks. Samuti võib traumaatiline tätoveering tekkida naha tahtlikul või õnnetuslikul vigastamisel pliiatsi või tindiga, kui grafiit või süsi jätab nahale märgi.

Amatöör- ja professionaalsed tätoveeringud

Paljud tätoveeringud täidavad olulist rolli siirderiitustel, esindades staatust, sümbolit religioossest ja spirituaalsest pühendumisest, julguse, visaduse, seksuaalsuse või viljakuse märki, armastuse kinnitust. Tihti asendavad need ka amuletti või talismani. Tätoveering võib olla ka karistuse, süüdimõistmise või orja märk. Sümboolika ja tätoveeringute tähenduse määrab kandja kultuur ja taust. Tätoveeringud võivad näidata, mida inimene tunneb sugulase, üldiselt lähisugulase (nt ema/isa või tütar/poeg) või mõne muu lähedase vastu. Tänapäeval lastakse end tätoveerida esteetilistel, kosmeetilistel, sentimentaalsetel, mälestamisega seonduvatel, religioossetel ja maagilistel põhjustel, sidudes end seeläbi teatavate gruppide, jõukude (vt kuritegelikud tätoveeringud) või mõne etnilise grupiga. Kambodžas, Laoses ja Tais kaitsevad mõned tätoveeringud kurjuse ja halva õnne eest. Filipiinidel arvatakse, et tätoveeringutel on maagiline jõud, mis kaitseb kandjaid.

Identifitseerivad tätoveeringud

Tätoveeringuid on eri riikides ja kultuurides kasutatud ka märgistamise vahendina, mis on toimunud ka vastu tahtmist. Nii on ajaloos märgistatud sõdureid, prostituute ja vange, näiteks Saksamaa koonduslaagrites Teise maailmasõja ajal. Sakslased alustasid tätoveerimist Auschwitzi koonduslaagris 1941. aastal, et vange identifitseerida – koonduslaagrisse sisenedes vang registreeriti ja tema käsivarrele tätoveeriti isikunumber. Vana-Hiina Zhou keisririigis tehti vangidele, orjadele ja kurjategijatele aga näotätoveeringud. Jaapanis oli feodaalajal kriminaalkaristus Irezumi, millega kaasnes käsivarrele tätoveerimine – sealt võis lugeda isiku kriminaalset tausta, samuti määratud karistust ja kuriteo olemust. Irezumi andis oma kandjale püsiva kuritegeliku sildistuse ja põhjustas isiku väljalangemise ühiskonnast. Vana-Rooma riigi sõduritele olid identifitseerivad tätoveeringud käsivartel kohustuslikud – need tegid reetmise keerulisemaks. Gladiaatoritel ja orjadel olid samuti tätoveeringud: eksporditud orjad kandsid tätoveeringut "maksud makstud" ning laupadel "peatage mind, olen põgenik".

Identifitseerimiseks mõeldud tätoveeringuid tehakse tänapäeval ka kari- ja lemmikloomadele. Enne lemmikloomade kiibistamise levimist tätoveeriti kassidele ning koertele kõrvale või kõrvalestale number, mille järgi sai omaniku kindlaks teha. Viimasel ajal on populaarsemaks osutunud mikrokiip.

Kosmeetilised tätoveeringud

Kosmeetiline tätoveerimine (tuntud ka kui püsimeik ehk mikropigmentatsioon) on huulte, kulmude ja ripsmete värvi korrigeerimise meetod, tänu millele on võimalik luua soovitud kontuure nahka traumeerimata. Püsimeik püsib aastaid, seega pole tavalised kosmeetikavahendid enam vajalikud.

Funktsionaalsed tätoveeringud

Funktsionaalsed tätoveeringud erinevad esteetilistest tätoveeringutest eesmärgi poolest. Üheks näiteks on Alzheimeri tõbe põdevad patsiendid, kelle nime tätoveering aitab isikul seda meelde tuletada.

Meditsiinilised tätoveeringud

Meditsiinilised tätoveeringud on vajalikud teatud protseduuridel ning neil võib olla hoiatav eesmärk. Kui patsient põeb kroonilist haigust või allergiat, mis võib kiiresti eskaleeruda, vajab ta kiiret arstiabi. Kiiritusravis kasutatakse tätoveeringuid haiguskolde täpse asukoha markeerimiseks, et kahjustada võimalikult vähe kõrvalisi kudesid. Tätoveeringuid tehakse ka kandja muu meditsiinilise info (nt veregrupp, haigused, allergiad jne) edastamiseks.

Teise maailmasõja ajal tehti nii Allgemeine-SS kui ka Waffen-SS sõduritele vasaku õlavarre siseküljele veregrupi tätoveering, mis hiljem osutus kindlaks SS-vägedesse kuulumise tunnuseks, mille alusel sõjakurjategijaid vangi mõisteti.

Tätoveerimine

Tätoveerimine tähendab naha torkimist tätoveerimismasinaga, millest eraldub värvaine. Tuleb tagada, et nõel satuks õigele sügavusele.

Varasemad tätoveeringud on tehtud terava nõelaga. Jaapanis ja mujalgi on tätoveeringuid tehtud ka terava bambuspiigiga. Tätoveerimisel käib nõel umbes 1–2 mm sügavusel nahas, kandes sinna tinti. Liiga sügavale sattudes võib kaasneda blowout-i nimeline nähtus – tint valgub naaberkudedesse, mistõttu joon vajub laiali (sinikaefekt). Kui aga vajalikust sügavusest jääb puudu, pigmenteeritakse ainult marrasnahk, mille tõttu on lõpptulemus ebakvaliteetsem ja tätoveering tuhmub kiiremini.

Tätoveerimise käigus surutakse tindi pigmendiosakesed marrasnaha alla. Kuna pigmendiosakesed on võõrkehad, aktiveeruvad nende endasse haaramiseks teatud tüüpi rakud. Kui sellised pigmendiosakesed pole toksilised, siis ümbritsetakse need armkoe – sisuliselt ongi tätoveering haava tagajärjel tekkinud suur arm. Kuna pigmendiosakesed on armkoega naharakkudest eraldatud, jääb pilt püsima ning hiljem muutub armkude sidekoeks. Pigment püsib küll stabiilselt otse marrasnaha all, kuid aastakümnete jooksul liigub siiski pärisnaha sügavamatesse kihtidesse. Sel juhul tätoveering tuhmistub ja vajab ületegemist.

Terviseriskid

Kuna tätoveerimisega vigastatakse nahka, võib see põhjustada terviseriske ja allergilisi reaktsioone. Tänapäeval on risk tänu universaalsetele hügieeninõudetele väike: kasutatakse ühekordseid nõelu ja vahendeid, seadmed steriliseeritakse enne ja pärast kasutamist. Amatöörtätoveerimisel, näiteks vanglates, on haigestumisrisk kõrgem. Steriliseerimata vahendid või saastunud tint võivad põhjustada naha pindmisi infektsioone, seeninfektsioone, eri hepatiidivorme, herpest, HIV-d, stafülokokkinfektsioone, teetanust ja tuberkuloosi.

Tätoveerimiseks kasutatavad tindid on üldiselt allergiavabad, kuid meditsiiniliselt on teatud värvide puhul täheldatud mitmeid allergilisi reaktsioone. Sageli on seda seostatud tindi pigmendis oleva nikliga, mis põhjustab metalliallergiat.

Eemaldamine

Kuigi tätoveeringuid peetakse permanentseks, on neid võimalik osaliselt või täielikult eemaldada. Tätoveeringu eemaldamine võib olla kallim ja valulikum kui oli tätoveerimine. Ühe meetodina saab tätoveeringuid eemaldada koos nahaosaga, pärast lõiget venitatakse nahka ja õmmeldakse see kinni. Teine viis on viia naha alla värvi lahustavaid aineid. Võimalik on ka koos joonistusega naha ülemine kiht maha kraapida.

Täielikult saab tätoveeringu eemaldada vaid meditsiinilisel teel. Tänapäeval kasutatakse selleks kõige enam lasereemaldust, mille puhul lõhustatakse tätoveerimistint osakesteks. Näiteks tuleb tätoveeringu lasereemaldamisel aparaadiga QX-Max määrata õige lainepikkus. 1064 nm lagundab aktiivselt tumedaid värve (must, hall), 532 nm punaseid, 585 nm siniseid, 650 nm rohelisi värve. Tasub teada, et tätoveeringu korrigeerimine või täielik eemaldamine ei toimu vaid ühe protseduuriga – sõltuvalt tätoveeringust tuleb läbida 3–10 protseduuri. Kuna need osakesed viib kehast välja immuunsüsteem, on lasereemaldus tõhus eelkõige hea verevarustusega kehaosadel.