Ameerika Ühendriigid astusid Keskriikide vastu Antandi poolel sõtta 1917. aastal. 1918. aasta alguseks oli selge, et sõda on lõpule jõudmas. Kõnes esitatud neliteist teesi tuginesid rahukonverentsil võimalikult esitatavate teemade uuringul, mille viis läbi umbes 150 nõunikust koosnev rühm, mida juhtis Wilsoni välispoliitika nõunik kolonelEdward M. House.
Wilsoni kõne tõi esile mitmeid progressivismi põhimõtteid, mis olid Ameerika Ühendriikides ajendanud riigisiseseid reforme, ning kasutas neid välispoliitika ümberkohandamiseks, rõhutades vabakaubandust, avalikke kokkuleppeid, demokraatiat ja suveräänsust. Neliteist teesi oli ainukeseks ametlikult välja toodud sõjaeesmärgiks; enamik osapooltest tunnistas ainult üldisi suundi ja ülejäänud keeldusid eesmärkide avalikustamisest, kuna soovisid saavutada territoriaalset kasu.
Wilsoni kõne oli samas vastuseks Vladimir Lenini Izvestijas avaldatud rahudekreedile, mis kutsus Venemaad otsekohe sõjast eemale tõmbuma, kutsudes üles õiglasele ning demokraatlikule rahule, mida ei ohustaks territooriumi annekteerimised. Selle tulemuseks oli Brest-Litovski rahuleping, mis sõlmiti märtsis 1918.
Neliteist teesi
Wilsoni neljateistkümnest teesist olid esimesed viis suhteliselt üldised:
Merede vabadus võimaldas vaba liiklust territoriaalvetest väljaspool nii sõja- kui ka rahuajal, kuid lubas samuti osalisi ja täisblokaade "rahvusvaheliste kokkulepete täideviimise eesmärgil". Selle ettepaneku vastu oli eriti Suurbritannia.
III. Vabakaubandus
Vabakaubandus põhines rahumeelsete riikide vaheliste majanduslike barjääride eemaldamisel ning kutsus samuti üles kaubandussuhetes võrdsele kohtlemisele.
IV. Desarmeerumine
Desarmeerumine "madalaimale tasemele, mis tagab riigikaitse".
V. Koloniaalnõudmiste kohandamine
Wilson kutsus riike üles dekolonisatsioonile, andma rahvuslikku suveräänsust endistele koloniaalriikidele ning kutsus üles maailma rahvaid andma võrdselt kaalu nii koloniseeritud rahvaste kui ka koloniseerivate riikide arvamustele.
Punktid 6–13 olid spetsiifilisemad, puudutades kindlate riikide situatsioone:
VI. Venemaa
Oktoobrirevolutsiooni ja edasikestva Venemaa kodusõja kontekstis tuli Venemaale tagada iseseisva arengu võimalus. See kutsus ka välja tõmbuma okupeeritud Venemaa aladelt.
VII. Belgia taastamine
Belgiast tuleb lahkuda ning taastada sõjaeelne olukord.
Itaalia piirid tuli uuesti määrata, rahvusliku kuuluvuse järgi. Kuna see ignoreeris lubadusi, mis tehti salajases Londoni paktis aastal 1915, mille ajendina Itaalia liitlaste poolel sõtta astus, tekitas see Itaalias tugevaid vastuolusid.
X. Austria-Ungari
Autonoomne areng Austria-Ungari rahvastele (kuna Austria-Ungari keisririik lagundati).[1]
XI. Rumeenia, Serbia, Montenegro ja teised Balkani riigid
Rumeenia, Serbia, Montenegro ning teiste Balkani riikide suveräänsust tuli kinnitada, nende territooriumide okupatsioon lõpetada ning Serbiale tuli tagada ligipääs Aadria merele.
Kõne sisaldas kõrgeimaid ideaale, reformides välispoliitikat moraalsel ja eetilisel põhjal, puhta omakasu asemel. Seda levitati laialdaselt propagandana, et ergutada liitlasi võidule. Koopiaid kukutati lennukitelt ka Saksa liinide taha, et ajendada Keskriike õiglase lahenduse ootuses alla andma. Oktoobris 1918 Badeni printsi Maximiliani poolt Wilsonile saadetud noot palus kohest vaherahu ja rahuläbirääkimisi, mis tugineksid 14 teesile.
Kõne koostati ilma Euroopa riigipeadega koordineerimata või konsulteerimata. Ainsa avaliku sõjaeesmärkide avaldusena muutus see Saksamaa alistumise aluseks läbirääkimistel Pariisi Rahukonverentsil aastal 1919 ning mis dokumenteeriti Versailles' rahulepingus. Vastuseis 14 teesile Briti ja Prantsuse liidrite seas tuli ilmsiks pärast agressioonide lõppu: britid olid merede vabaduse vastu ja prantslased nõudsid reparatsiooni. Wilson oli sunnitud mitme põhimõtte osas järeleandmisi tegema, et tema kõige olulisem tees, Rahvasteliidu loomine, viidaks läbi. Selle tulemuseks oli Saksamaal levinud kibestumine, mis oli üheks fašismi tõusu põhjuseks 1930. aastatel.
Sellest hoolimata sai Wilson 1919. aastal Nobeli rahuauhinna laureaadiks tänuks tema teenetele rahu saavutamisel. Ta innustas ka iseseisvusliikumisi üle maailma, kaasa arvatud 1. märtsi liikumineKoreas. Ajalugu on aga näidanud, et hoolimata idealismist kaasati Euroopa sõjajärgse rekonstruktsiooni plaanidesse täielikult vaid neli teesi. Samuti keeldus Ameerika Ühendriikide Senat Versailles' lepingut ratifitseerimast, muutes selle Ameerika Ühendriikides kehtetuks ning kammitsedes vastloodud Rahvasteliitu. Versailles' lepingu ratifitseerimise suurimaks takistuseks oli Henry Cabot Lodge'i vastuseis. Oluliseks takistuseks oli ka Wilson ise, kuna ta keeldus toetamast lepingut koos muudatustega, mille pakkus välja senat.
Viited
↑ (CS) PRECLÍK Vratislav. Masaryk a legie (Масарик и Легии), Ваз. Книга, váz. kniha, 219 str., vydalo nakladatelství Paris Karviná-Mizerov, Žižkova 2379 (734 01 Karviná, CZ) ve spolupráci s Masarykovým demokratickým hnutím (изданная издательством «Пари Карвина», «Зишкова 2379» 734 01 Карвин, в сотрудничестве с демократическим движением Масаpика, Прага) , 2019, ISBN 978-80-87173-47-3,
