Sisepoliitikas ta suuri muudatusi ei korraldanud. Tema valitsusaega iseloomustas kasvav korruptsioon ning suurenev ühiskondlik-majanduslik stagnatsioon ja tehnoloogiline mahajäämus lääneriikidest. Välismaailmas kinnistus NSV Liit Brežnevi ajastul sõjalise ja poliitilise üliriigina, kes laiendas oma mõjuvõimu Aafrikas ja Aasias.
Elulugu
Ta sündis Katerõnoslavi kubermangusKamjanskes Ilja Jakovlevitš Brežnevi (1874–1930) ja Natalja Denissovna Mazalova (1886–1975) perekonnas. Tema isa sündis Brežnevo külas praeguses Kurski oblastiKurski rajoonis ning elas seal enne Kamjanskesse elama asumist. Brežnevid on pika ajalooga üksik majapidamise perekond, kes 17. sajandil teenisid bojaaripoegadena Jeletski, Jefremovski, Orjoli, Kurski, Starooskolski ja Novosilski maakondades. Leonid Brežnevi vanaisa Jakov Maksimovitš Brežnev, eluaastad 1843–1930, elas üksikmajapidamises Kurski maakonnas, Streletski vallas, Brežnevo külas, ta pärines oma kaugest esivanemast Kurski bojaaripojast, Stepan Mihhaili poeg Brežnevist, kes oli mõisnik Kurski ja Usožski stanist.
Aastal 1928 abiellus ta Viktorija Denissovaga, neil olid tütar Galina Brežneva ja poeg Juri Brežnev. Märtsis 1928 saadeti ta Uuralisse, kus ta töötas maakorraldajana, rajooni maaosakonna juhatajana, Sverdlovski oblasti Bisserski Rajooni TSN Täitevkomitee esimehe asetäitjana (1929–1930), Uurali ringkonna maavalitsuse ülema asetäitjana.
Septembris 1930 ta lahkus Uuralist ning astus Kalinini-nimelisse Moskva Masinaehitusinstituuti, kevadel 1931 aga läks üle Dneprodzeržinski Metallurgiaosakonna õhtusse teaduskonda ning töötas õpingute kõrvalt tehases treialina.
Buklett Iraani postmarkidega, mis on pühendatud NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe L. I. Brežnevi visiidile Iraani novembris 1963. Piiratud kinketiraaž Nõukogude delegatsiooni liikmetele. Maailma esimene Brežnevi kujutis postmarkidel.
Nikita Hruštšovi toetusel tuli ta 1956 tagasi Moskvasse ning töötas 1960. aastani NLKP KK sekretärina (aastatel 1956–1957 oli ta NLKP KK Presiidiumi liikmekandidaat ning 1957. aastast liige). Aastast 1960 oli Brežnev tseremoniaalsel NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohal.
1963. aastal naasis ta sekretariaati. Ta osales Hruštšovi kukutamises ning valiti 1964 Hruštšovi asemele NLKP KK peasekretäriks ja järk-järgult hakkas ta valitsema konservatiivset ja konsensuslikku koalitsiooni.
Välispoliitikas oli see aeg Nõukogude Liidule suhteliselt edukas, kui mainida 1968. aasta Praha kevade mahasurumist, 1975. aasta Helsingi protokolli allakirjutamist ja sõjavägede viimine Afganistani1979 algas Nõukogude Liidule edukalt. 1980 korraldas Nõukogude Liit XXII olümpiamängud. Seevastu Nõukogude Liidu majandus muutus järjest vähem konkurentsivõimeliseks.
20. veebruaril 1978 anti talle Nõukogude Liidu kõrgeim sõjaline autasu Võidu orden, mida senini oli antud üksnes edukalt juhitud sõjaliste operatsioonide eest. 21. septembril 1989 tühistati NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi esimehe (M. Gorbatšov) seadlusega Brežnevi autasustamine Võidu ordeniga "kui ordeni statuudile vastukäiv"[5].
Sotsialistliku töö kangelase aunimetuse sai ta "teenete eest raketitehnika arendamisel ja kosmoselaev-tehiskaaslasel Vostok sooritatud nõukogude inimese eduka kosmoselennu tagamisel".
Nõukogude Liidu kangelase aunimetused sai ta sünnipäevade puhul.
1966. aasta Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse andmist oli põhjendatud nii: "väljapaistvate teenete eest Kommunistliku Partei ja Nõukogude riigi ees kommunismi ehitamisel, riigi kaitsevõime kindlustamisel ja suurte teenete eest võitluses Saksa fašistlike röövvallutajate vastu rindel Suure Isamaasõja aastatel seoses 60. sünnipäevaga".
Aprillis 1975 anti Brežnevile Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 30. aastapäeva puhul armeekindrali auaste. 7. mail1976 sai ta Nõukogude Liidu marssali auastme. Kõrgemad sõjaväelased pidasid seda ebaõiglaseks.
Haigusaeg
Märtsis-aprillis 1976 elas Brežnev üle haiguse (võib-olla müokardi infarkti), mis mõjutas ta mõtlemis- ja kõnevõimet nii suurel määral, et ta oli töövõimeline vaid kümmekond minutit päevas. Otsused tegi tema lähikond (kes saatis ka väed Afganistani). Brežnevi ajastu teine pool oli otsustusvõimetuse ja stagnatsiooni aeg, ehkki väliselt imperialistlik.[viide?]
Tal diagnoositi asteenia ja ajuveresoonte skleroos. Lisaks tarvitas ta ülemäära uinuteid. Viimased kaks-kolm aastat enne surma oli ta sisuliselt töövõimetu. Ta läks mõneks tunniks küll Kremli kabinetti, kuid tekkinud küsimusi arutada ei suutnud, tegi üksnes paar telefonikõnet.[6]
Märtsis 2006 avalikustas Itaalia parlamendi komisjon, et Brežnev oli käskinud korraldada atentaadi Johannes Paulus II-le. Komisjoni juhtinud senaatori Paolo Guzzanti sõnul on see "väljaspool mõistlikku kahtlust". Tõendid leiti hiljuti avatud Saksa DV ja Bulgaaria salateenistuse arhiividest.
Teosed
1978. aastal ilmusid ajakirjas Novõi Mir ("Новый мир") 15-miljonilises tiraažis Brežnevi mälestusteraamatud ehk nn "Brežnevi triloogia", mille eest pälvis Brežnev 1979. aastal NSV Liidu kõrgeima kirjandusauhinna Lenini preemia. Sellesse kuulusid raamatud "Väike maa" ("Малая земля"), "Taassünd" ("Возрождение") ja "Uudismaa" ("Целина"). Hiljem on küll selgeks saanud, et raamatute autor ei olnud mitte Brežnev ise, vaid hoopiski kutselised ajakirjanikud Anatoli Agranovski, Aleksandr Murzin ja Vladimir Gubarev ning kirjanik Arkadi Sahnin. Hiljem ilmusid samas ajakirjas veel täiendavad mälestuste peatükid: 1981. aastal "Kui elu käis tehasevile järgi" ("По заводскому гудку") ja "Kodumaatunne" ("Чувство Родины") ning 1983. aastal "Moldaavia kevad" ("Молдавская весна"), "Kosmiline Oktoober" ("Космический Октябрь") ja "Kommunistidest" ("Слово о коммунистах"). 1987. aastal korjati need raamatud raamatupoodidest ära ja anti makulatuuriks[7].
Lisaks nendele on avaldatud Brežnevi kõnede ja artiklite kogumikke, muu hulgas üheksaköiteline "Leninlikul kursil".
Mälestuse jäädvustamine
Leonid Brežnev, 1974
Brežnevile püstitati mälestussammas Novorossiiskisse ja pronksbüst Dniprodzeržõnskisse.
Brežnevi surma järel nimetati Naberežnõje Tšelnõ linn Brežneviks ja Moskvas nimetati Tšerjomuški rajoon Brežnevi rajooniks. Moskvas ja veel neljas Nõukogude Liidu linnas nimetati kokku viis väljakut Leonid Iljitš Brežnevi järgi. Perestroika aastatel võeti linnadelt ja tänavatelt Brežnevi nimi ära.
Perestroika ajal anti Brežnevi valitsemisajale teravalt negatiivne hinnang kui "seisakuajale" ("stagnatsiooniperiood"). Hiljem on siiski venemaalaste küsitluste hulgas Brežnev tõusnud üsna tippu kui liider, eriti hinnatakse teda kui suhtelise stabiilse materiaalse jõukuse ajastu loojat.[9]
