Agrolinnakeses on keskkool, kultuurimaja ja raamatukogu. Lenin on ka kohaliku metsamajandi keskuseks. Vaatamisväärsuseks on sealsel surnuaial asuv aastal 1870 talupoegade pärisorjusest vabastamise auks ehitatud kabel.
Ühe hüpoteesi kohaselt võttis Vladimir Uljanov varjunime Lenin just nimelt selle asula järgi. Aastal 1895 viibis ta Vilniuses, kus tutvus kahe Leninist pärit juudi kaupmehega, kes olid nõus tema revolutsioonilist tegevust finantseerima. Pärast seda sündmust kasutas Vladimir Uljanov esimest korda varjunime Lenin.[2]
Aastal 1940 liideti alev taas Valgevene NSV-ga, kus loodi Lenini rajoon (selle halduskeskuseks kujunes aastal 1950 siiski Mikaševičy). Aastal 1939 oli Leninis 2040 elanikku (neist 1051 juudid), aasta 1940 lõpus oli alevis aga ligi 2000 juuti, kuna sinna kolisid paljud põgenikud Poolast.[7] Külla tunginud Saksa okupatsiooniväed lasid 16. juulil1941 maha seitse alevi elanikku, kes üritasid sissetungijate eest oma koduloomi peita. Alevis asus Saksa garnison, sealsed väed lasid maha 1200 alevi elanikku ja Nõukogude sõjavangi (suurem osa maha lastutest – 940 – olid kohalikud elanikud). Kuigi Lenini juudid tahtsid Saksa vägede lähenemisel sõja eest ida suunas pageda, ei lasknud Nõukogude võimud neid evakueeruda, kuna nende seas oli palju "läänest pärit kahtlast elementi". Aastal 1942 rajati alevisse geto, mis likvideeriti 14. juulil1942, sealjuures hukati 1850 juuti. Hukatute mälestuseks kannab Lenini nime üks Holoni linna kommuunidest.[7]2. septembril 1942 vallutasid alevi hukkamistest pääsenud 28 juudi algatusel Nõukogude partisanid.[8]16. veebruaril1943 hukkasid külla tunginud karistussalklased operatsioon Hornungi käigus 1200 Lenini elanikku ja põletasid alevi maha, tules hävis ka sealne kirik. Aastal 1950 oli alevis vaid 733 elanikku.
Aastal 1952 sai Leninist küla. 20. jaanuaril1960 Lenini rajoon likvideeriti, küla liideti Žytkavičy rajooniga. Nõukogude perioodil kandis asula algselt nimesid Lenina ja Linin, ajalooline nimekuju taastati aastal 1975. Aastal 1973 paigaldati juutide hukkamispaika mälestustahvel, mis aastal 1989 asendati leinava ema kujuga. Aastal 1987 püstitati Lenini juudi kalmistule mälestusmärk geto likvideerimisel hukatud juutidest komsomoli liikmetele, holokausti ohvrite laiemat mälestamist ja hukkamispaiga juutide hukkamispaigana tähistamist Nõukogude võimud aga ei lubanud, põhjendades seda sionismi vastase võitlusega.[8][7]Tšornobõli katastroofi järel ehitati külla 49 tellishoonet, kuhu asustati inimesed radioaktiivse tolmuga saastunud piirkondadest. Aastal 2009 sai Leninist agrolinnake. 12. mail2013 avati seal mälestusmärk 1943. aastal hukatud valgevenelastele ja poolakatele.[9]
Lenini kabel
Juudi kalmistu
Holokausti ohvrite mälestusmärk
Viited
↑"Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. oktoober 2020. Vaadatud 24. augustil 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑Фралоў А. Аляксей Фралоў, На Палесьсі ёсьць сьвятыні // «Наша Ніва» № 9 (166), 28 лютага — 6 сакавіка 2000.
↑Jelski A. Lenin // Słownik geograficzny Królestwa Polskiego i innych krajów słowiańskich. Tom V: Kutowa Wola — Malczyce. — Warszawa, 1884. Lk. 141—142.
↑150 пытанняў і адказаў з гісторыі Беларусі / Уклад. Іван Саверчанка, Зьміцер Санько. — Вільня: Наша Будучыня, 2002. — 238 lk. ISBN 9986-9229-6-1.
↑Skorowidz miejscowości Rzeczypospolitej Polskiej – Tom VIII – Województwo Poleskie, Główny Urząd Statystyczny Rzeczypospolitej Polskiej, Warszawa 1924.