Enamik lehiseid (välja arvatud mõned Kaug-Ida liigid) on kõrged, sirge tüve ja hõreda võraga puud. Lehised on väga valgusnõudlikud puud. Põhjaparasvöötmes, eriti Kanada ja Venemaataigas on lehis üks levinumaid puid, moodustades suuri metsamassiive ("hele" taiga).
Lehised kasvavad 15–50 m kõrgeks.
Võrsed on kahekujulised. Pikad võrsed on 10–50 cm pikad ja kannavad palju pungi, lühikesed võrsed on 1–2 mm pikad ja ühe pungaga.
Okkad on nõelasarnased, 2–5 cm pikad, saledad (alla 1 mm paksud). Lühikestel võrsetel moodustuvad 20–50 okkast koosnevad tarjad. Pikkadel võrsetel kasvavad okkad ükshaaval ja paiknevad võrse suhtes spiraalselt. Okkad tõmbuvad hilissügisel kollakaks ja kukuvad maha. Talvel on lehised raagus.
Käbid on püstised, 1–9 cm pikad. Põhja pool on käbid väiksed (1–3 cm) väikeste kandelehtedega, lõunas suuremad (3–9 cm). Kõige suuremad käbid on kõige lõunapoolsematel liikidel (Himaalajas). Käbid on algul rohelised või punased, 5–8 kuud pärast tolmlemist küpsevad nad pruuniks. Umbes pooltel liikidel on kandelehesoomused pikad ja nähtavad, teistel lühikesed ja seemnesoomuste alla peitunud.
Lehised Eestis
Vene ja Euroopa lehiste segaallee VigalasLehise käbi
On väidetud, et Loodi Püstmäel kasvav lehis on Eesti kõrgeim puu[1]. Hilisemate mõõtmiste põhjal on selgunud, et tegemist on Eesti kõrguselt teise puuga.[2]
Liigid
Lehise perekonda kuulub koos hübriididega üle 20 liigi. (Tärniga märgitud nimede puhul ei ole üksmeelt nende eraldi liigiks tunnistamise suhtes)
Vladimir Timofejev. Lehise kasvatamine. Eesti NSV Metsamajanduse Ministeerium, Tallinn. 1953
Endel Laas. Külviaja ja seemnete külvieelse töötlemise tähtsusest lehise istutusmaterjali kasvatamisel. Eesti Põllumajanduse Akadeemia teaduslike tööde kogumik nr 6. 1959
Harri Paves. Eestis kasvavad lehised. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Loodusuurijate Selts. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tartu. 1971.
