Kaganovitšit seostatakse Nõukogude massimõrvadega (näljahäda tekitamisega) Ukrainas (holodomor) ning jõhkrusega kiriku ja religiooni vastu võitlemisel. Ta jäi kuni elu lõpuni Stalini meetodite veendunud pooldajaks[viide?].
Elulugu
Lazar Kaganovitš sündis 1893. aastal Ukrainas, 150 km kaugusel Kiievist, Ukraina ja Valgevene piirialadel, rätsepa perekonnas kolmanda pojana. Elatuse teenimist alustas ta Mozõri linnas kingsepana, seejärel asus Kiievisse, kus töötas tekstiilivabriku laotöölisena ning hakkas osalema bolševike poliitilises tegevuses. 1916. aastaks oli ta valitud juba Kiievi sotsiaaldemokraatide komitee liikmeks. Poliitilise agitatsiooni eest ta vahistati ja saadeti Kiievist välja, pärast mida ta suundus valedokumentidega Jekaterinoslavi, asutas ta end tööle jalatsivabrikusse kingsepana, kuid jätkas poliitilist tegevust kingseppadeametiühingu loomist. Aktiivsuse eest valiti ta Jekaterinoslavi rajooni parteikomitee liikmeks ja samuti partei linnakomitee liikmeks. Ta organiseeris mitmes piirkonnas tööliste streike ning oli seetõttu sunnitud vahetama valenimesid ja elukohti.
Esimese maailmasõja lõpus ta mobiliseeriti sõjaväkke, suurtükiväkke Saratovisse, kus ta aga jätkas poliitilist tegevust saades Saratovi parteikomitee aktiivseks liikmeks ja valiti Armee sõjapartei organisatsiooni liikmeks ning Keskkomitee Venemaa sotsiaaldemokratliku töölispartei saadikuks. Riigivastase poliitilise tegevuse eest oli ta sunnitud Saratovist põgenema Gomelisse, Mogiljovi lähistele Valgevenesse.
1920. aastal suunati L. Kaganovitš Kesk-Aasiasse, kus ta nimetati Turkmeenias kommunistliku partei keskkomitee liikmeks ning varsti määrati ka Tööliste-talupoegade Turkestani vabariigi rahvakomissariks ja Taškendi linnanõukogu esimeheks ning Taškendi linnavalitsuse esimeheks.
1922. aastal asus L. Kaganovitš Moskvasse, ta määrati Üleliidulise Ametiühingute Keskkomitee instruktoriks, kuid samal aastal määrati ta VK(b)P KK Turkestani büroo esindajaks, kus kureeris 3 kuud nõukogudevastaste basmatšide vastast tegevust. Moskvasse naasnud L. Kaganovitš määrati 1922. aastal VK(b)P KK Organisatsioonilis-jaotusosakonna juhatajaks.
1924. aastal määrati L. Kaganovitš Ukraina K(b)P KK esimeheks ning ta tegi Ukraina K(b)P organisatsioonis muudatusi, mille käigus kõrvaldas juhtivatelt kohtadelt ukraina kommunistid, kes soovisid säilitada Ukraina kommunistide suhtelist sõltumatust ÜK(b)P otsustustest ning Moskvas võimu haarava Jossif Stalini ainujuhtimisest. Tema juhtimise ajal ehitati Dnepri jõele hüdroelektrijaamDneproges ja Ukraina põllumajandust hakati varustama rasketehnikaga, koos L. Kaganovitšiga töötas Ukrainas ka Nikita Hruštšov.
1930. aastail korraldas L. Kaganovitš ÜK(b)P KK sekretärina Ukrainas kollektiviseerimist, mis põhjustas suure häljahäda (holodomori). Otsesed kollektiviseerimise elluviijad Ukrainas olid Ukraina K(b)P KK 2. sekretär Mendel Hatajevitš ja KK põllumajandusosakonna juhataja Karlis Baumanis ning ÜK(b)P KK erakorraline volinik Ukrainas 1931. aasta detsembri ja 1932. aasta oktoobri viljavarumiskatsioonis Vjatšeslav Molotov.
Vandenõulastele ei määratud juriidilises mõttes karistust, kuid nad tagandati poliitbüroost ja saadeti võrdlemisi tähtsusetutele ametikohtadele. Kaganovitš saadeti väikese kaaliumitehase direktoriks Uuralis. See oli enneolematu pööre NSV Liidu poliitikas: seni oli ebasoosingusse langenud tipp-poliitikud, viimati Lavrenti Beria, kohtus surma mõistetud ja hukatud.
Aastal 1961 heideti Kaganovitš parteist välja ja ta jäi pensionile. Ta elas üle kõik oma kolleegidest põlvkonnakaaslased ja suri vaid mõni kuu enne NSV Liidu kokkukukkumist. Ta on maetud Moskvasse Novodevitšje kalmistule.
Karjäär
1922–1924 VK(b)P KK Organisatsioonilis-jaotusosakonna juhataja
1923. aastast VK(b)P KK liikmekandidaat, 1924. aastast VK(b)P/ÜK(b)P KK liige ja VK(b)P/ÜK(b)P KK sekretär, 1926. aastast ÜK(b)P KK Poliitbüroo liikmekandidaat, 1930. aastast ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige
