Järvamaa (saksa keelesKreis Jerwen; vanades ürikutes ja kaartidel Gerwa – Jerwia – Ieruen – Iervia – Iervenland – Iervenlandia) on üks Eesti vanimaid ja tähtsamaid maakondi Kesk-Eestis. See kujunes enne 13. sajandit.
Sellest lääne poole jäävad alad ei kuulunud muistse Järvamaa koosseisu, vaid olid osa Alempoisi muinaskihelkonnast ehk väikemaakonnast.
Järvamaa nime algupära nähakse sõnas "järv". Nime varased üleskirjutused Henriku Liivimaa kroonikas esinevad kujul Gerwa, Gerwen ja Gerwia, kuna alamsaksaortograafia tingib eesvokaali ees oleva j-i asendamise g-ga ja tähestikus puuduva ä märkimise e-na.[1] Järvamaa nime näilist sobimatust maakonna järvevähesusega seletab Enn Tarvel kunagiste loodusolude ja sõna "järv" algkuju eri tähendusega. Tuhandeid aastaid tagasi oli Järvamaal palju soid, lodusid ja padusid. Tarveli hinnangul on sõna "järv" laenatud liigniiskeid alasid tähistavast balti sõnast jaura (jaura→jarva→järva), samal ajal kui järvi võidi kunagi märkida hoopis sõnaga "vesi". Nime tekkeajaks pakub Tarvel välja venekirveste kultuuri (ja baltlaste) Baltikumi jõudmise aega. Keele ja geograafia järgi oletatakse, et see oli umbes 3000–4000 aastat tagasi.[2]
Järvamaal oli 13. sajandi alguses Taani hindamisraamatu andmetel kolm muinaskihelkonda.
Jäneda linnamägi – Järvamaa ainsa teadaoleva muinasaegse linnuse asupaik
On arvatud, et üks neist kihelkondadest paiknes maakonna lääneosas ehk hilisema Peetri, Anna ja osalt Paide kirikukihelkonna alal. Täpsemalt paiknes Järvamaa Henriku Liivimaa kroonikas mitu korda mainitud külas Carethen ehk Kareda (tõenäoliselt Suur-Kareda). Kareda oli Järvamaa keskus. Kroonikast selgub, et sinna jooksid kokku teed kogu maakonnast ja Paide kihelkond oli Järvamaal keskne kihelkond.
Arvati, et teine kihelkond paiknes maakonna idaosas ehk hilisema Järva-Jaani ja Koeru kirikukihelkonna alal.
Kolmandat kihelkonda asukohaks arvati Järvamaa põhjaos ehk hilisema Ambla ja Järva-Madise kirikukihelkonna territooriumil.[7][8]
Liivimaa Henriku kroonika kohaselt kutsuti üht Virumaaga külgnevat kihelkonda Loppegundeks.[9]Paul Johanseni arvates viitas see nimi Järvamaa idaosas (Järva-Jaani ja Koeru alal) olnud kihelkonnale, ta pakkus nimevariandiks Lõpekonna.[2]
Alternatiivse kihelkondadeks jagunemise on esitanud Enn Tarvel. Lähtudes seisukohast, et kihelkonnad said tavaliselt nime mõne küla järgi, seostab ta Loppegunde muinaskihelkonda Amblas asunud Leppe küla (tänapäeval Läpi) ja Leppede mõisaga (hiljem Lehtse). Tarvel arvab, et Loppegunde hõlmas Ambla ja Koeru kirikukihelkonna territooriumi. Johanseni Lõpekonna tõlgendust nimetab ta seejuures "kvaasietümoloogiliseks nimeseletuseks", millel teaduslikkusele pretendeerivates kirjutistes ei tohiks kohta olla. Ülejäänud kahe muinaskihelkonna tuumikala ühtis Tarveli hinnangul hilisema Peetri ja Koeru kirikukihelkonnaga.[2]
Kristjan Oad on oletanud, et Kareda ülikute võimu alla kuulus lisaks oma kihelkonnale ka põhjapoolne kihelkond (Loppegunde), sest kui Karedal nõustuti ristiusku vastu võtma, ei sõlmitud Loppegundes uut ristimislepingut.
Järvamaa läänepoolse kihelkonna paigutab Oad Harjumaale Loone ülikute võimualasse, sest osa järvalasi käis Taani vastu võitlemas ja nende lähim Taani suhtes vaenulikkust üles näidanud keskus oli Loonel.[10] Muinasaja lõpu Järvamaalt on teada suhteliselt vähe linnuseid. Ainus kindlamalt nooremasse rauaaega dateeritud linnus asus maakonna põhjaosas Jänedal. Rahvatraditsioonis on linnamägedeks peetud veel teisigi kohti, kuid ei ole leitud märke linnuste olemasolust. Samas on neid arheoloogiliselt vähe uuritud.[8][11]
Taanlaste poolt määrati Järvamaale foogt (advocatus), Hebbus (Ebbe) (surn. 1223) Kui Järvamaal valitses Mõõgavendade Ordu, nimetas ta orduvenna Johannese foogtiks, kes oli ametis veel 1234. aastal, 1252. aastal oli foogtiks vend Bertoldus, 1253/55 vend Henricus Swevus (Schwabe), nendel foogtidel ei olnud kindlat residentsi ning nad asusid enamasti naaberlinnustes, mitte Paides[12].
