Alempois

Eesti ja Põhja-Läti maakonnad, linnused ja teed muinasaja lõpusajanditel

Alempois oli muinasaja lõpul praegusel Eestil alal eksisteerinud ühest muinaskihelkonnast koosnenud väikemaakond, üks nn Kesk-Eesti väikemaakondadest.

Ajalooallikates esinevad nimekujud Alumbus (1224), Alenboys (1232), Alempos (1241), Alembeys (1251), Alempois (1282).^[1][2] Matthias Johann Eiseni arvates tulenes maakonna nimi sõnadest alembus, alemmus 'alamal olev maa'. August Osvald Westrèn-Doll on nimekuju Alenboys põhjal järeldanud, et nimi on olnud kahesõnaline ja b-le eelnev n on muutunud m-iks. Alates Westrèn-Dollist on oletatud, et nime algusosa pärineb sõnast alo (soome keeles alho) 'soo'. Nime tagumist osa on Villem Reiman tõlgendanud kui -poolse. Wolfgang Heinrich Julius Schlüter ja Westrèn-Doll on selle algupäraks pidanud -põhise (sõnast põhi:põhja 'maapind').^[2]

Alempois paiknes peamiselt hilisema Türi kirikukihelkonna maadel, hõlmates ida pool ka hilisema Paide kirikukihelkonna lääneosa. Samuti on oletatud edelas asunud hilisema Vändra kirikukihelkonna ala kuulumist Alempoisi juurde, ehkki selle staatus on ebaselgem. Kultuuriliselt ja keeleliselt on Vändra ümbrus pigem olnud lähemal Lääne-Eesti rahvastikule. Vändra piirkond, mis oli kuni 16. sajandi keskpaigani^[viide?] hõredalt asustatud ja mida lahutasid naaberaladest suured sood, rabad ja metsad, ei pruukinud olla seotud ühegi kihelkonnaga ega moodustada ka ise selget territoriaalset piirkonda. Alempoisi ja Järvamaa vaheline piir kulges arvatavasti Paide juurest, kuhu põhja poolt ulatub soine vöönd. On oletatud, et seal Pärnu jõkke suubuv Järvajõgi oli piirijõeks ja et kahe maakonna piiril, Paide Vallimäel, asus linnus, mis võiks näidata maakondadevahelise liidu olemasolu.^[3]

Alempoisi asustus oli koondunud eelkõige Türi väikevoorestiku alale, Türi-Alliku-Kirna-Poaka-Väätsa piirkonda. Maakonna põhjaosas oli asustuskeskus Lõõla-Vissuvere ümbruses.^[3] Alempoisi põllumajandusliku maa suurus oli Taani hindamisraamatu kohaselt 400 adramaad. Arvatakse, et adramaade arv vastas üldjoontes ka majapidamiste arvule ja et igas majapidamises elas keskmiselt 6–9 inimest.^[4]

Keskmisel rauaajal ja noorema rauaaja algupoole oli Alempoisi alal kasutusel Vändra lähistel paiknenud Mädara linnus (juhul kui see piirkond kuulus Alempoisi). Maakonna põhjaosas, Kuimetsale ja Keavale suunduvate teede ristis Vahastul asus oletatavalt Vahastu muinaslinnus, mis on aga täpsemalt dateerimata.^[5] Mingi keskus võis olla ka Türil hilisema kihelkonnakiriku asupaigas.^[viide?]

Pärast Liivimaa ristisõda kuulus Türi kihelkonna ala aastani 1560 Viljandi komtuurkonda, pärast seda liideti Järva foogtkonnaga.^[viide?]

Viited

1. Anti Selart (2020). Alempois. Zur Geschichte der Landesteilungen zwischen dem Deutschen Orden und den Hochstiften in Estland. Jürgen Sarnowsky, Krzysztof Kwiatkowski, Hubert Houben, László Pósán, Attila Bárány. Studies on the Military Orders, Prussia, and Urban History: Essays in Honour of Roman Czaja on the Occasion of His Sixtieth Birthday. Beiträge zur Ritterordens-, Preußen- und Städteforschung. Festschrift für Roman Czaja zum 60. Geburtstag (65−76). Debrecen: “Hungary in Medieval Europe” Research Group.
2. Marja Kallasmaa, Evar Saar, Peeter Päll, Marje Joalaid, Arvis Kiristaja, Enn Ernits, Mariko Faster, Fred Puss, Tiina Laansalu, Marit Alas, Valdek Pall, Marianne Blomqvist, Marge Kuslap, Anželika Šteingolde, Karl Pajusalu, Urmas Sutrop. Eesti kohanimeraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016. Lk 36–37
3. Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 404
4. Tõnisson 1982, lk 388, 401
5. Tõnisson 1982, lk 255, 315