Peale suurvürst Gediminase surma kukutasid Kęstutis ja tema vend suurvürst (1345–1377) Algirdas, suurvürstiks (1341–1345) saanud noorima venna Jaunutise ning jagasid riigivalitsemise omavahel. Kęstutis hakkas tegelema Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi lääneosaga, mis piirnes Vana-Liivimaa, Saksa orduPreisimaa alade ja Poola kuningriigiga. Algirdas tegeles aga suurvürstiriigi idaosa juhtimisega. Algirdas sai suurvürsti tiitli, Kęstutis oli aga tegelikult Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi läänepoolse osa suveräänne valitseja.
Võimuvõitlus suurvürstiriigis
1377. aastal, kui suurvürstAlgirdas suri, sai sellele järgnenud Algirdase poegade vahelise kodusõja tulemusel uueks suurvürstiks (1377–1381) tolle poeg 2. abielust Tveri Julianaga Jogaila, keda toetas Saksa ordu, Algirdase poegi 1. abielust Vitebski Mariaga toetas aga Moskva suurvürstiriik.
Suurvürstiks saanud Jogaila läks tülli Kęstutisega, kes oli ta isa ajal olnud kaasvalitseja riigi lääneosas ning puhkes kodusõda, mille võitis Kęstutis, kes soovis paganlikku riigikorda säilitada. Kęstutis jättis Jogaila küll suurvürstivõimust ilma, kuid säilitas talle ühe vürstkonna, mistõttu viimasele jäi niipalju võimu, et ta sai 1382. aastal liidus Saksa ordu ja vendadega riigipöörde korraldada ning Kęstutise ja Vytautase vangi võtta. Kęstutise lasi ta tappa, Vytautas pääses aga põgenema ning leidis varjupaiga Saksa ordu juures. Jogaila lasi Kęstutise aga auavalduste saatel paganlikult põletada, kuigi ta ise oli Kestutise tapnud. Saksa ordualadele põgenenud Vytatutas võttis vastu 1383. aastal katoliku usu ning sai Saksa ordumeistrilt lääniks Jogailo poolt Dubysa lepinguga ordule antud Žemaitija. Liidus Saksa orduga alustas Vytautas sõjategevust Jogaila vastu ning saavutas aastatel 1383–1384 toimunud sõjategevuses edu.
Krevo uniooni kindlustamiseks lubas Jogailo leedu aadlikele neile varem suurvürsti poolt lãänideks annetatud valduste pärusvaldusteks andmist. Kuid leedulased ja litviinid polnud veel valmis aadliprivileegide nimel Poolaga ühinema ja katoliku usku üle minema. Nii tekkis Leedus peagi Jogaila-vastane mäss ning selle etteotsa tõusis Vytautas. Lõpuks jõudsid sugulased omavahel kokkuleppeni ning Vytautasest sai Jogaila suveräniteedi all Leedu tegelik valitseja. 1401. aastal loobus Jogaila ka ametlikult Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi valitseja tiitlist ning Poola-Leedu personaalunioon lakkas olemast.
1429. aastal taheti Vytautast Leedu kuningaks kroonida, mis Jogailale oli aga vastumeelt, kuna see tähendanuks Leedu lõplikku eemaldumist Poolast ja selle mõjust. Nii võib oletada, et just tema või Poola aadli korraldusel ei lastud kroonimisel teoks saada. Samas on aga ka oletatud, et Jogaila toetas Leedu kuningriigi loomist, kuna ta ise oli leedulane ning soovis oma kodumaa võimsuse ja tähtsuse kasvu.
Jogaila suri 1434. aastal kõrges eas ning Poola trooni päris tema poeg Władysław III. Tema noorim poeg Kazimierz sai aga hiljem nii Leedu kui ka Poola valitsejaks.
Grünwaldi lahing
15. juulil1410Tannenbergi ja Ludwigsdorfi küla vahelisel alal Lubeni järve ääres toimunud Saksa ordu ja Poola vahelises sõja juhtis Władysław II Jagiełło Poola-Leedu-slaavlaste liitlasvägesid. Sõja lõpetas 1411. aastal sõlmitud Toruńirahu. Toruńi rahu pani Saksa ordu riigile peale sellise rahalise koormuse, millest see enam iial ei toibunud. Grünwaldi lahingus saadud kaotuses hävis peaaegu kogu ordu sõjavägi. Grünwaldi lahing on üks kõige tähtsamaid lahinguid nii Poola kui ka Leedu ajaloos.
Isiklikku
Vanemad
Isa, Leedu suurvürst Algirdas ja ema Tveri Juliana (u 1325 – 1392) (leedu Julijona iš Tverės, poola Julianna twerska, vene Ульяна Александровна Тверская)