Alevis asuvad kohalik metsamajand, postkontor ja raamatukogu. Sealne kool on Musninkai kooli filiaal. Alev asub Kernavė kaitseala serval, seal asub kaitseala muuseum. Vaatamisväärsusteks on veel sealne linnuste kompleks (kokku viis linnamäge), aastal 1920 ehitatud katoliku kirik, aastal 1822 ehitatud puidust kabel ja Römerite suguvõsa mausoleum.
Arheoloogiliste uuringute põhjal on teada, et Kernavė kohale tekkis muinasasula 9. sajandil enne Kristust. Asula kujunes 3. sajandil linnaks, mille tähtsusest annab aimu selle kaitseks 8. sajandil rajatud kindlustiste süsteem. Vanem asustus asus Nerise orus, tänapäevase asula kohale linnamägedest kirdes tekkis asustus alles ristisõdade ajal. Linnas elas arvukalt käsitöölisi, sealt olid pärit ka kaks vanimat teadaolevat Leedu kaupmeest Studila ja Remeišis, kes käisid 13. sajandil Riias õppimas. Hinnanguliselt oli linnas toona üle 3000 elaniku.
Kernavė linnamäed
Esimesed kirjalikud teated Kernavė kohta pärinevad aastast 1279, pärinedes Liivimaa vanemast riimkroonikast. Kuni aastani 1321 kujunes see Leedu suurvürstide residentsiks (sisuliselt riigi pealinnaks), seal resideerisid suurvürstid alates Traidenisest kuni Vyteniseni. Toona rajati linnuste juurde ka kindlustatud eeslinn, ent suurem osa Kernavėst jäi väljapoole müüre. Kernavė kui linna kohta pärinevad esimesed teated 1380. aastast. 14. sajandil oli seal umbes 500 elanikku.
Gediminas rajas Vilniuse ja see tõi kaasa Kernavė tähtsuse vähenemise, kuigi linn jäi edasi Leedu suurvürstide valduseks. Aastal 1365 põletasid ristisõdijad sealsed kindlused maha. Taas hävitas need aastal 1390 Algirdase poeg Vygantas. Aastal 1392 rajati sinna mõis, mis jäi suurvürstide lauamõisaks. Aastal 1413 võttis selle aga üle Kristinas Astikas. Hiljem kuulus sealne mõis Podbereskitele, Hlebowiczitele, Kurnickitele, Ryminskitele, Zenowiczitele, Skorulskitele, Brzostowskitele, Białozóridele, Michał Ważyński, Popovid ja viimastena Bielińskid.
Aastal 1430 lasi Vytautas Kernavėsse esimese kiriku ehitada. Nii kirik kui ka mõis asusid tänapäevase asula aladel. Alumine linnaosa jäeti maha pärast viimast kindluse rüüstamist aastal 1390. Nerise üleujutused katsid vana asustuse jäljed setete kihiga, mille peale moodustus turvas; nii säilisid varasema asustuse jäljed jõe orus erakordselt hästi.[3]
Aastal 1572 hakkas Kernavės kehtima Magdeburgi linnaõigus. Aastal 1777 rajati linna kihelkonnakool. Aastal 1792 uuendas Stanisław II asula linnaõigusi, ent Poola jagamise järel need kaotati ja Kernavėst sai alev. Aastal 1843 konfiskeerisid tsaarivõimud sealsele kirikule kuulunud maad. Tsaariajal oli alevi venekeelne nimekuju Керново,[4] ka Керновъ.[5]1870. aastatel kaotati sealne mõis.
Aastal 1918 hõivasid taganevate Saksa vägede kannul alevi Punaarmee sõdurid, aastal 1919 vallutasid selle aga Poola väed. Aastast 1920 jäi alev Leedu ja Poola vahelise demarkatsioonijoone äärde, alevist kilomeeter ida pool algas Poolale kuuluv ala.
Nõukogude võimud küüditasid 20 Kernavė elanikku. Teise maailmasõja järel tegutsesid alevi ümbruses Leedu metsavennad. Nõukogude perioodil oli Kernavė kohaliku kolhoosi keskasulaks.[6]
↑2011 m. surašymas. Lietuvos statistikos departamentas, vaadatud 26.01.2019.
↑Vanagas, Aleksandras. Lietuvos miestų vardai / Parengė ir pratarmę parašė V. Maciejauskienė. — Vilnius: Mokslo ir enciklopedijų loxas, 1996. — Lk. 100—101. ISBN 5-420-01354-1.
↑"Valstybinio Kernavės Archeologijos ir Istorijos Muziejaus-Rezervato Paroda "Kernavė – Lietuviška Troja", Lietuvos Muziejai 2002.
↑Керновъ. Географическо-статистический словарь Российской империи, Kd. 2 (Дабанъ — Кяхтинское Градоначальство). СПб, 1865, 573 lk.
↑Aleksiejus Luchtanas. Kernavė. Visuotinė lietuvių enciklopedija, Kd. IX (Juocevičius-Khiva). – Vilnius: Mokslo ir enciklopedijų leidybos institutas, 2006. 759–760 lk.
.jpg)
.jpg)
.jpg)
