Joan Miró

Joan Miró i Ferrà (1935)

Joan Miró i Ferrà (20. aprill 1893 Barcelona – 25. detsember 1983 Palma) oli katalaani sürrealistlik maalikunstnik, skulptor, graafik ja keraamik.

Hispaanias Barcelonas on temanimeline muuseum Fundació Joan Miró, ning teine muuseum ka Palma de Mallorcas – Fundació Pilar i Joan Miró. Miró katsetas oma elu ajal paljusid kujutava kunsti liike ja žanre – maali, skulptuuri, keraamikat, kollaaži, seinamaali jms, ta eesmärgiks oli välja arendada oma väljendusviis, mis ei kuuluks ühegi konkreetse stiili alla.^[1]

Päritolu ja haridus

Miró nimi viitab juudi juurtele.^[2] Tema isa oli Miquel Miró Adzerias ja ema Dolors Ferrà.^[3] Ta alustas joonistamist seitsmeaastaselt erakoolis. 1907. aastal astus ta isa meelehärmiks La Llotja Kaunite Kunstide Akadeemiasse. Ta õppis Cercle Artístic de Sant Llucis ning tema esimene isikunäitus oli 1918. aastal Dalmau Galeriis, kus tema teoseid naeruvääristati ja rikuti.^[4]

Teismeeas töötas ta ametnikuna, kuigi pärast närvivapustuse saamist hülgas ärimaailma kunsti tõttu täielikult.

Noorpõlv

Joan Miró on päritolult katalaan. Ta isa oli kellassepp ja ka kullassepp, seega oli tal juba noorena kokkupuude eri kunstiliikidega (ka Miró varaseimad säilinud teosed pärinevad aastast 1901, kui ta oli kaheksa-aastane). 1907. aastal alustas ta Barcelona tööstus- ja kaunite kunstide koolis maastiku- ja dekoratiivkunsti õpinguid. Samal ajal käis Miró ka vanemate soovil (kes tahtsid, et ta teeks praktilisemat karjääri) kaubanduskoolis (Escola de Comerç). Seejärel töötas ta kaks aastat arveametnikuna, kuid töö tekitas temas stressi ja ta ei suutnud sellega kohaneda. Miró koges mentaalset ja füüsilist kokkuvarisemist (sh kõhutüüfus) ning läks taastuma vanemate hiljuti ostetud majja Montroigis (Hispaanias Tarragona lähedal). 1912. aastaks olid ka vanemad lõpuks nõus tema kunstnikuks hakkamise plaaniga ja Miró astus Barcelona kunstikooli.^[3]

Joan Miró õpetaja Francisco Gali Barcelona kunstikoolis suhtus õpilasse täieliku mõistmisega ja aitas tal kunstnikuna areneda. Ta soovitas Miról füüsiliselt katsuda objekte, mida ta maalima hakkab, ning tänu sellele arendas kunstnik oma ruumilise taju võimet. Gali tutvustas talle ka Pariisi moodsa kunsti uusimate koolkondade loomingut, ning sealhulgas ka Art Nouveau arhitekti Antoni Gaudí ehitisi. Õpingud selles koolis kestsid kuni 1915. aastani.^[5] Miró eksponeeris esimest korda üht oma maali avalikul näitusel 1911. aastal Barcelonas (Exposicion Internacional de Arte in Barcelona). Kaks aastat enne kooli lõpetamist ühines Miró Barcelona väga religioosse kunstiseltsi Cercle Artístic de Sant Lluciga, kus ta ei olnud küll tegevliige, aga osales joonistustundides.^[3]

Aastatel 1915–1919 töötas kunstnik Hispaanias nii Barcelonas kui ka Mallorca saarel, maalis palju portreesid, maastikumaale, akte. 1916. aastal kohtus kunstnik kunstikaupmees Josep Dalmauga, kes näitas üles huvi Miró teoste vastu. See innustas noort kunstnikku üürima esimest ateljeed, jagades seda küll Enric Cristofol Ricartiga 1918. aastani. Sel ajal eksperimenteeris noor kunstnik ka fovistliku stiiliga, ta kasutas küll julgelt värve, vormikäsitlus oli geomeetriline (mõjutused Cézanne’i kunstist ja kubismist). Dalmau kaudu tutvus Miró ka Francis Picabia ja Maurice Raynaliga, hakkas lugema luulet.^[6]

Looming

Joan Miró sai oma loominguks inspiratsiooni Kataloonia maastikest, sealsetest naistest, kosmosest. Ta loomingule on omistatud lapselikkust, tänu millele on ka kõige kunstikaugemal inimesel lihtne tema kunstile läheneda. Ta kujutab oma piltidel erinevaid figuure, mis ei meenuta tihti otseselt ühtegi geomeetrilist kujundit ega ka elusolendit. Piltidel valitseb segadus, asjade ühele pinnale kuhjamine ja sobitamine – see annab vaatajale vabaduse ise otsustada, mida ta maalil näeb, või mida see talle meenutab.^[7]

Miró lemmikkujundid elus ja maalidel on päike, kuu, naine, tähed, lind ja madu. Ta vältis akadeemilisust ja püüdles puhta ja isepärase kunsti poole, mida ei saa klassifitseerida ühegi kunstivoolu alla, ta näitas just kunsti kaudu oma mässumeelsust ja tundeid teda ümbritsevate poliitiliste ja ühiskondlike sündmuste suhtes, jäädes avalikes väljendustes pigem tagasihoidlikuks, kuid iseseisvaks. Sedasi lõi Joan Miró täiesti omapärase kunstikeele ja tegemist on kindlasti ühe 20. sajandi mõjukama kunstnikuga.^[7]

Maalikunst

Tema varajane kunst, nagu ka Barcelonas eksponeeritud sarnaselt mõjutatud fovistide ja kubistide oma, oli inspireeritud Vincent van Goghist ja Paul Cézanne'ist. Miró loomingu sarnasus avangardi vahepealse põlvkonna teostega on pannud teadlased nimetama seda perioodi Miró Katalaani fovisti perioodiks.^[8]

Rahvusvaheliselt on tema teoseid tõlgendatud sürrealistlikena. Oma teostes peegeldab ta huvi alateadvuse, "lapselikkuse" ning Kataloonia kultuuri ja traditsioonide vastu.^[9]

Elu kunstnikuna, Pariis ja varasem looming

Esimest korda reisis Miró Pariisi 1920. Selle aasta vältel elas ta vaheldumisi seal ja Barcelonas, kuni 1921. aastal jäi täielikult Pariisi neljaks aastaks elama. 1920. aastate alguses eksperimenteeris Miró stiilidega – sel ajal sai talle omaseks nn pedantse realismi ühendamine abstraktsiooniga, seda just maastikumaalidel (nt “Farm” (1921) ja “Haritud väli” (1923–1924)). Ta lammutas oma maalidel kujutatava olemuse ning pani selle uuesti kokku uut ja müstilisemat moodi, luues kummitusliku vaatepildi.^[5]

Sürrealism

Pariisis elades kohtus Miró paljude kunstnikega: Pierre Reverdy, Max Jacob, André Masson, Tristan Tzara, Pablo Picasso. Ta töötas ateljees Blomet' tänaval. 1921. aastal organiseeris Dalmau Miróle ta esimese isikunäituse Pariisis Galerie La Licorne’is. Aasta hiljem hakkas kunstnik oma teoseid eksponeerima ka iga-aastasel Salon d’Automne’il. Sel ajal oli ka sürrealistide õitseaeg ning Miró sai tuttavaks selle rühmituse kirjanike ja kunstnikega. Sürrealistlikud jooned hakkasid ilmuma ka tema teostesse, ta hakkas tähelepanu pöörama alateadvusele, unenägudele ja automatismile, püüdis maalida laskmata oma ratsionaalsel mõtlemisel sellesse sekkuda. Sürrealistide liider André Breton hakkas 1925. aastast Miró teoseid ostma, luues nii talle kindla tee sürrealistide sekka. Samal aastal hakkas kunstnik töötama maaliseeriate “Unenäomaalid” ja “Luulemaalid” kallal ning aasta lõpuks olid ka tema teosed esimesel sürrealistide näitusel esindatud. Bretoni arvates oli Miró puhul tegemist kõige tõelisema sürrealistiga tervest liikumisest.^[5] Sürrealistidega koos töötas Miró 1920. aastate lõpuni.^[1]

Eksperimenteerimine ja 1930. aastad

Sürrealismist väsinuna asus Miró taas eksperimenteerima. 1928. aastal külastas ta Hollandit ja sai inspiratsiooni seal muuseumis nähtud 17. sajandi Hollandi realistlike kunstnike teostest – sündis maalisari “Hollandi interjöörid”. Sellele järgnes uus eksperimenteerimispuhang: ta tegi kollaaže, skulptuure, lõi balletiteatrile dekoratsioone ja kostüüme. 1934. aastal kujundas ta seinavaipu ja seetõttu tekkis ka huvi seinamaalide vastu.^[5] Hispaania kodusõja puhkedes (1936) jäi Miró Pariisi. Sel ajal oli Miró kunstis näha kriitilist suhtumist ühiskonda (ebatavaline tema kunsti puhul). Pariisist kolis ta juba koos perega Teise maailmasõja alguses Varengeville-sur-Meri, sealt liiguti edasi Palma de Mallorcasse ja perekond pääses sõjast. Stressirohkele ajale vaatamata ei jätnud Miró maalimist. Ta tegi hulganisti guaššmaale – "Tähtkujumaalide" sarja, kus on kujutatud näiteks tähti ja linde ehk viiteid põgenemisele ja vabadusele.^[1]

Hilisem looming

Naasnud Hispaaniasse, hakkas Miró huvituma keraamikast – koos pottsepast sõbra José Lloréns Artigasega hakkasid nad tegema keraamikat. Ka keraamika väljendusviis oli hoogne ja Mirólikult uudne, anumad olid tahtlikult valesti, ebakorrapäraselt vormitud ja killustatud. Ta avastas ka terrakota ja pronksiga eksperimenteerimise (nt „Kuulind“, 1946) ning peagi jõudsid temani esimesed suured, avalikud tellimused – maalitud pannoo Harvardi ülikoolis ja kaks keraamilist seina UNESCO peakorteri jaoks (“Päikese sein” ja “Kuu sein”), viimane pälvis ka Guggenheimi rahvusvahelise auhinna.^[1] Miró esimene tagasivaatav suur muuseuminäitus toimus 1941. aastal New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis.^[1]

Hilisemates teostes Miró lihtsustas figuure ja taustu veelgi. Mõned kompositsioonid koosnesidki vaid punktist ja joonest (nt “Sinine II”, 1962). 1980. aastal nimetati Miró auks väljak Madridis ja Miród autasustati Hispaania kaunite kunstide kuldmedaliga.^[5]

Tunnustus

• 1960 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia välisliikmeks

"Personatge" (1970)

"Dona i ocell" (1983)

"Femme" (1970)

Teosed

Maalid:

• La Masía (1921–1922)
• La casa de la palmera (Maja palmipuuga) (1918)
• Bailarina española (Hispaania baleriin) (1921)
• El cazador - Paisaje Catalán (Kataloonia) (1923)
• Carnaval de Arlequín (Arlekiini karneval) (1924)
• Composición (Kompositsioon) (1934)
• Mujer desnuda subiendo la escalera (Alasti naine trepil ronimas) (1937)
• Una estrella acaricia el seno de una negra (Täht paitab tumedanahalise naise rinda) (1938)
• Las Constelaciones (Konstellatsioonid) (1940–1941)
• Serie Barcelona (Barcelona seeria) (1944)
• La Lección de Esquí (Suusatund) (1966), abstraktne
• La esperanza del navegante (1968–1973)
• Personaje delante del sol (Tegelane päikese ees) (1968)
• La esperanza del condenado a muerte (Surmamõistetute lootus) (1974)
• Manos volando hacia las constelaciones (Käed lendavad tähtkujude poole) (1974)
• Beso en la pradera (Suudlus Preerias) (1976)

Sihtasutused

Üks tema suurimaid projekte oli 1975. aastal Barcelonas asuva Joan Miró fondi loomine, kaasaegse kunsti uute suundade levitamiseks mõeldud kultuuri- ja kunstikeskus, mis loodi tänu autori annetatud teoste fondile.

Pilar i Joan Miró fondo Palma de Mallorca

Pilari ja Joan Miró fond asutati 1981. aastal Mallorcal. Sellel on kolm asukohta: Son Boter, 18. sajandi lõpust pärit Mallorca maja, mida kunstnik kasutas maali- ja skulptuuriateljeena; stuudio Taller Sert, mille projekteeris sõber ja arhitekt Josep Lluís Sert ja valmis 1956. aastal, ning Moneo hoone, fondi peakorter, mille projekteeris Rafael Moneo ja mis avati 1992. aastal. Kaks esimest ehitist on tunnistatud kultuuriväärtuslikeks varadeks.

Centro Miró

Alates 2004. aastast on Montroigi vanas kirikus asuvas Centro Mirós eksponeeritud kunstniku kõige esinduslikumate teoste koopiaid, näiteks ka Miró teos "Pueblo e iglesia de Montroig" (1919). Säilinud on ka "Miró nukkude" reproduktsioon, mille ta valmistas koos Joan Baixase kujundusliku lavastusega "Mori el Merma" näidendi jaoks. Lavastus esietendus Teatro del Liceos 1979. aastal.^[10]

Viited

1. Rachel Boate (juuli 2018). "Joan Miró (1893-1983)". Vaadatud 1.12.2021.
2. Wildman, S. "Mallorca's Jews Get Their Due". Vaadatud 25.02.2022.
3. "Biography Joan Miró". Vaadatud 25.02.2022.
4. "Joan Miró Biography (1893-1983)". Vaadatud 21.02.2022.
5. Erben, Walter. "Joan Miró". Britannica.
6. Rachel Boate. "Joan Miró (1893-1983)".
7. Komissarov, Eha (14. detsember 2007). "Miró maastikud laiuvad kumus". Postimees.
8. Jacques Lassaigne (1963). Miró: biographical and critical study. Paris: Editions d'Art Albert Skira. Lk 24-25.
9. M. Rowell (1987). Joan Mirό: Selected Writings and Interviews. London: Thames & Hudson. Lk 114-116.
10. EcuRed. "Fundación Pilar y Joan Miró". Vaadatud 22.02.2022.

Välislingid

• Ants Juske, "Seitsmekäeline miraaž" – Eesti Päevaleht. 24. mai 1998, lk 6
• Eha Komissarov, "Miro maastikud laiuvad Kumus" – Postimees. 14. detsember 2007, lk 21