Hiidanakonda ehk anakonda ehk suur anakonda (Eunectes murinus) on boalastesugukondapärisboalastealamsugukondaanakondaperekonda kuuluv maoliik.[2] Hiidanakondasid loetakse maailma suurimateks madudeks ning teistele loomadele ei ole ohtlik mitte tema hammustus, vaid haardesse sattumine.
Hiidanakonda on suurepärane ujuja ja võib kaua vee all viibida, kuid armastab ka kallastel päikesevanne võtta.[3]
Nomenklatuur ja süstemaatika
Perekonnanimi Eunectes pärineb vanakreeka sõnast, mis tähendab "hea ujuja". Liigiepiteet murinus tähendab "hiire-, hiirte-".
Alamliigid
Tänapäeval jaotatakse hiidanakondad kahte alamliiki[4]:
Nad elutsevad eelistatult voolava mageda (vahel ka veidi soolaka) vee läheduses: soode, järvede ja jõgede juures ning nende kallastel asuvates koobastes.[6]
Anakondasid loetakse üsna paigatruudeks loomadeks. Ehkki nende elupaik võib aasta vältel ilmastikuoludest sõltuvalt muutuda, pöörduvad nad vihmaperioodi alguses kodupaika tagasi.[7]
Anatoomia ja füsioloogia
Hiidanakonda
Eluiga
Eluiga sõltub suuresti elupaigast – näiteks kas madu elab looduses, loomaaias või koduses terraariumis –, aga ka indiviidist. Looduses elavate anakondade eluiga teatakse olevat 40–50 aastat.[8]
Keha
Hiidanakondad on üsna pikad, jämeda, lihaselise kehaehitusega ning kaalult raskevõitu maod. Emased on isastest tavaliselt suuremad. On edastatud, valdavalt kinnitamata, teateid 10–12 meetri pikkustest anakondadest, kes võivad kaaluda kuni 250 kg.[9]
Keel
Haistmine on anakondadele vajalik saaklooma asukoha määramiseks, paaritumiseks ja keskkonnast saabuva info edastamiseks. Selles osalevad kaheharuline keel ja sahkluu-ninaelund ehk Jakobsoni elund, vähesel määral ka ninasõõrmed ja muidugi peaaju.[9]
Värvus
Värvus võib paikkonniti ja indiviiditi erineda, kuid rohelistel anakondadel on seljasoomused rohekas-pruunikat, oliivi- ja/või hallikas-rohekat värvi.[10][11] Keha katavad pealt tumepruunid või mustadovaalsed laigud. Hiidanakondade kõhusoomused on kollakat või kreemjat värvi.[10]
Anakondade hambad vahetuvad regulaarselt ja neil on oluline abistav roll lämmatatud saaklooma alla neelamisel, teadlastel pole õnnestunud kinnitada, et madu hammastest mürki eraldaks. Hiidanakonda tapab saagi rahulikult, lämmatades saaklooma selle hingetõmmetega sünkroonis. Oletatakse, et ta võib ühe toidukorra ajal alla neelata oma kehakaaluga võrdse ja/või suurema koguse toitu.[13] Tõepäraseid allikaid hiidanakondade saakloomade lämmatamisest ning vee alla tõmbamisest pole palju, ka madude uurijad kahtlevad kirjeldustes, mille järgi neelavad anakondad sarvedega loomi pea ees alla. Täiskasvanud hiidanakondad toituvad peamiselt vees elavatest selgroogsetest. Saakloomad võivad olla närilised, kalad, linnud, kilpkonnad, kaimanid, Odocoileus virginianus, Hydrochaeris hydrochaeris,Jacana jacanad, Iguana iguanad, tiigerpüütonid.[9][14] Osa allikaid loeb anakondat ka täpsemaid argumente esitamata kannibaliks, seetõttu arvatakse, et anakonda enda hambad võivad tema seede-elundkonda sattuda loomuliku hammaste vahetumise protsessi käigus. Kirjanduslikes allikates mainitakse, et värskelt einestanud anakonda suu lehkab hirmuäratavalt.
Paaritumine
Paaritumisaeg sõltub suuresti geograafilisest piirkonnast. Enamikul hiidanakondadel levinud seksuaalse käitumise vorm on polüandria, emased anakondad paarituvad mitme isasega ning sündinud järglased kannavad edasi geene mitmelt kopulatsioonides osalenud isaselt.[9]
On täheldatud, et hiidanakondade alamliigi Eunectes murinus gigas 'e, keda kohalikud kutsuvad huilliaks (Latreille, 1801), paaritumine toimub detsembris-jaanuaris. Paaritumisel võivad ühe vastuvõtliku emase ümber koguneda üsna mitmed aktiivsed isased (12) anakondad, moodustades "paaritumiskuhja" (inglise keelesbreeding ball) ja võideldes paaritumisõiguse üle mitu nädalat.[15] Emase anakonda pojad (kuni 78 poega) sünnivad juulis-augustis.[3] Poegi, kes sünnivad 40–95 cm pikkustena, on väga raske kunstlikes tingimustes sööma meelitada.[3]
Enesekaitse
Anakondade käitumises saab eristada mitut kaitserefleksi. Nad võivad püüda ennast kaitsta, hammustades agressorit. Anakondal on teisigi kaitsestrateegiaid, näiteks lähedal asuvasse veekogusse liuglemine ja/või mutta peitumine, aga ka kloaagi lähedal asuvate kloaaginäärmete eritiste väljutamine.[9]
Ohud
Suurimaks ohuks anakondadele loetakse vihmametsade äratarbimist ning ka inimesi, kes neid erinevatel motiividel, näiteks tulusa müügiartiklina kütivad.
Looduslikud vaenlased
Esimesel eluaastal võivad noored anakondad langeda teiste loomade saagiks. Täiskasvanud anakondad ei karda ühtegi kiskjat, isegi mitte võimsat kaimanit (Melanosuchus niger). Neile ohtlikeks peetakse jaaguari (Panthera onca) ja kaimani (Caiman latirostris).[9]
1749. aastal teatas George Cumberland, et orjad Tobagos sõid hiidanakondasid.[17]
Hiidanakondad, vastupidi kommertsfilmides esitatule, liiguvad kuival maal vaevaliselt (kehakaal on oluline tegur) ja saagi alla neelanuna eelistavad vee peal justkui hõljuda.
Anakondasid peetakse loomaaedades üle maailma. Sealsetes terraariumides külastavad neid igal aastal paljud inimesed.
