Kapibaara

Kapibaara

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Närilised Rodentia
Sugukond Merisigalased Caviidae
Perekond Hydrochoerus
Liik Kapibaara
Binaarne nimetus
Hydrochoerus hydrochaeris
Linnaeus, 1766
Kapibaara levila
Kapibaara levila

Kapibaara (Hydrochoerus hydrochaeris) ehk veesiga on poolveelise eluviisiga maailma suurim näriline.

Taksonoomia

Kapibaarad kuuluvad loomariigis keelikloomade hõimkonda, imetajate klassi, näriliste seltsi, merisigalaste sugukonda ja veesigade perekonda.[2]

Levila

Kapibaarad on levinud eelkõige Lõuna-Ameerika mandril. Kõige tihedamalt leidub neid Panamas, Colombias, Venezuelas, Guyanas, Peruus, Brasiilias, Paraguays, Kirde-Argentinas ja Uruguays.[3] 1960. aastatel transporditi kapibaarasid ka Jaapani loomaaedadesse. Kuna kapibaarad on olemuselt tagasihoidlikud ja sotsiaalsed, muutusid nad loomaaedades väga populaarseteks. Neile ehitati isegi spetsiaalsed kuumaveeallikad, mida kapibaarad Jaapani loomaaedades siiani kasutada saavad.[4]

Arvukus

Kapibaarade täpne arvukus ei ole teada, küll aga on nende populatsioon stabiilne ja kaitsestaatuselt on tegu soodsas seisundis liigiga.[4]

Eluiga

Kapibaarade maksimaalne eluiga looduses on kuni seitse eluaastat.[5] Nende eluiga kinnistes tingimustes (loomaaias või koduloomadena) võib ulatuda kuni 12 eluaastani.[6]

Põlvnemine

Kapibaarade esivanemad arenesid välja umbes 80 miljonit aastat tagasi Aafrikas ning Lõuna-Ameerika mandrile jõudsid nad alles 40 miljonit aastat hiljem. Lõuna-Ameerika oli siis veel kiskjate poolt asustamata, mis võimaldas kapibaaradel suuremaks kasvada. Teised kapibaarade sugukonda kuuluvad närilised on suuruselt palju väiksemad, sest nii on lihtsam peituda kiskjate eest. Samuti võib kiskjale väikse närilise püüdmine tunduda asjatu.[2]

Välimus

Välimuselt sarnaneb kapibaara hiiglasliku suurepealise meriseaga. Kapibaara tüvepikkus saba rudimendist peani on 100–130 cm (vahel kuni 150 cm), õlakõrgus üle 50 cm ning kehamass 35–66 kg. Kapibaara kehakuju on jässakas ja jäme. Tavaliselt on emased liigiesindajad isasloomadest pisut suuremad.[7]

Poolveelise eluviisiga loomadele omaselt asuvad kapibaara ninasõõrmed, kõrvad ja silmad pealael, sest nii on ujumise ajal ümbritsevate häälte, lõhnade ja liikumiste tajumine kordades teravam. Isastel kapibaaradel asetsevad silmade esisel alal lõhnanäärmed, mille abil märgistavad nad oma territooriumit ning suhtlevad liigikaaslastega.[8] Samas piirkonnas elavatel hiidsaarmastel on samuti pealael asetsevad meeleelundid, kuid erinevalt kapibaaradest on neil jäsemeteks lestad.[9] Kapibaara varvaste vahel on väikesed ujulestad ning nende keha katavad roostepruunid harjasjad karvad.[10][11][12] Kapibaarade karvkate on õhuke ja traatjas.[7] Selline karvastik aitab kapibaaradel veest välja tulles end kergelt kuivaks raputada. Nagu teistel närilistel kasvavad ka kapibaarade hambad terve elu. Hammaste lihvimiseks närivad nad erinevaid vee- ja rohttaimi.[5]

Kapibaara esijäsemed on lühemad kui tagumised, mistõttu istuvad kapibaarad sageli sarnaselt koertega. Kapibaara mõlemal esijalal on neli varvast, tagajalgadel aga kolm ning igal varbal on tugev sõrataoline küünis. Erinevalt teistest närilistest ei suuda kapibaarad toitu kahe esimese jäseme vahel kinni hoida.[7]

Värvus

Kapibaara karv on värvuselt punakaspruun. Kõhu pool lisandub karvale pisut kollakas varjund ning mõnedel isenditel on näo peal ka mustjad varjundid.[7]

Eluviis

Kapibaarad Tietê jõe kaitsealal São Paulo osariigis Brasiilias

Kapibaarad elavad jõgedeäärsetes kõrge rohuga märgaladel Panamast Argentinani. Nad pesitsevad jõgede, järvede, tiikide, soode ja mägede ümbruses ning veedavad suurema osa ajast tihedas taimevõpsikus. Kapibaarad on head ujujad ja sukeldujad ning nad toituvad mitmesugustest veetaimedest. Kapibaarad elavad karjas, mille suurus jääb 40 isendi ringi.[5] Siiski võib mõnel juhul võib karja suurus ulatuda kuni 100 loomani.[9] Isase kapibaara haaremisse kuuluvad eri vanuses emased. Aastas võib kapibaaradel olla kuni kolm pesakonda.[10] Pärast neljakuulist tiinust toob emane ilmale 2–4 hästiarenenud nägijat poega.

Kapibaarade tegutsemisaega mõjutab kiskjate aktiivne aeg, mistõttu tegutsevad nad eelkõige eha ja koidiku ajal.[5] Päeva jooksul meeldib kapibaaradele teha uinakuid, mille ajal valvab mõni teine karja liige, et ohtu ei oleks lähedal. Ohuolukorras sukelduvad kapibaarad vette ning peidavad end vee all.[8] Kapibaarad suudavad vee all hinge kinni hoida kuni viis minutit.[8]

Suhtlemine

Sarnaselt merisigadega on kapibaarad sotsiaalsed loomad, seetõttu on soovitatud neid lemmikloomaks võtta minimaalselt kaks isendit. Vastasel juhul on väga tõenäoline, et kapibaara võib langeda stressi või depressiooni.[13]

Häälitsused

Kapibaarad suhtlevad üksteisega erisuguste häälitsuste (nt piiksatuste, haukumise ja turtsumise) abil.[13]

Toitumine

Kapibaarad on herbivoorid. Nad toituvad peamiselt veetaimedest ning veekogude lähistel leiduvatest taimedest. Täiskasvanud kapibaarad võivad päeva jooksul süüa kuni 3,6 kg värsket rohtu. Tihti söövad kapibaarad ka oma väljaheiteid, sest need sisaldavad eelmise päeva toidu baktereid, mida on hiljem seedeprotsessi käigus kiudainete lagundamiseks tarvis.[3]

Paljunemine

Kapibaarade pesitsusaeg erineb aastati sõltuvalt sellest, milliste elutingimustega paigas nad elavad ja kas piirkonnas leidub vastassoo esindajaid.[5] Sageli paarituvad nad siiski enne suuremaid vihmahooaegu.[14] Kapibaara tiinus kestab tavaliselt 149–156 päeva.[14] Emased saavad tavaliselt aastas ühe pesakonna.[5] Üks pesakond koosneb tavaliselt neljast kuni viiest pojast. Üks poeg kaalub keskmiselt 1,5 kg ning nende imetamisperiood kestab umbes 16 nädalat. Suguküpsuse saavutavad kapibaarad 15 kuu vanuselt.[5]

Ohud

Looduses ohustavad kapibaarasid jaaguarid, kaimanid ja anakondad ning nende järglastel on oht sattuda otselottide ja harpüiakotkaste küüsi. Kuigi kapibaarasid ei ohusta tänase seisuga väljasuremisoht väikese arvukuse tõttu, on nende liigi jaoks suurimaks ohuks inimene.[8] Mõnedes piirkondades on kapibaarade jahtimine levinud.[5] Neid kütitakse peamiselt nende liha ja naha pärast, mida kasutatakse tekstiilitööstuses. Nagu enamiku vihmametsas pesitsevate liikide puhul, kujutab vihmametsade hävimine ka kapibaaradele ohtu.[8]

Kaitse

Tänapäeval on hakatud kapibaarasid koduloomadena kasvatama, mis omakorda suurendab kapibaarade arvukust. Ameerika Ühendriikide Texase, Pennsylvania ja New Yorgi osariikides on kapibaarade koduloomana pidamine legaalne, kuid enne looma võtmist on soovitatav võtta ühendust kohaliku omavalitsusega.[7] Üldiselt sobivad nad õues kasvatamiseks, sest nende närimisvajaduse tõttu on siseruumides pidamine väga vaevarikas. Kapibaaradele on vajalik ligipääs veekogule ning samuti meeldib neile päikese käes peesitada ja joosta. Kuna kapibaaradele on häälitsemine loomuomane, on neile võimalik õpetada erinevaid kutsungeid. Tegu ei ole agressiivsete loomadega, seega on nad rahulikud koduloomad.[14]

Kapibaara ja inimtegevus

Kapibaarad on tänapäevani olulised jahiloomad, neid püütakse liha, naha ja rasva (mida kasutatakse eelkõige parfümeeriatööstuses) pärast. Kohati on neid ka põllumajandust kahjustava tegevuse pärast hävitatud. Viimase poole sajandi jooksul on kapibaarasid hakatud kasvatama koduloomana.[11] 2021. aasta augustis ilmusid ajalehtedes uudised kapibaaradest, sest nad olid tunginud Argentina ühte rikkasse linnaossa, kus nad järasid hooldatud muru, jätsid kõikjale väljaheiteid ning isegi kaklesid koertega. Hiljem selgitati välja, et tegu oli kunagise suure märgalaga, kus elutsesid vesiloomad.[15] Ühtlasi on Jaapanis välja kujunenud karikatuurne kapibaara, kelle nimi on Kapibarasan.[4]

Viited

  1. ↑ Reid, F. (2016). Hydrochoerus hydrochaeris. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2016.
  2. ↑ 2,0 2,1 Arnold, C. (2018). World's Largest Rodent Has Surprising New Way of Fighting Cancer. National Geographic. https://www.nationalgeographic.com/science/article/news-worlds-largest-rodent-genetics-cancer-evolution#:~:text=The%20capybara's%20ancestors%20evolved%20in,at%20only%20two%20pounds%20each
  3. ↑ 3,0 3,1 Rainforest Alliance. (2012). Capibara: Diet. https://www.rainforest-alliance.org/species/capybara/#:~:text=They%20are%20herbivores%20and%20eat,the%20fiber%20from%20the%20grass
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Matthews, K. (2022). Capybara Location: Where Do Capybaras Live? https://a-z-animals.com/blog/capybara-location-where-do-capybaras-live/
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 1.     National Geographic. Capibara. https://www.nationalgeographic.com/animals/mammals/facts/cabybara-facts
  6. ↑ Grose, K. (2022). Capybara: Are They Good Pets? Capybara: Are They Good Pets? Laws, Problems, and More (webmd.com)
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 1.     Jensz, K. and Finley, L. (2014) Species profile for Hydrochoerus hydrochaeris. Latitude 42 Environmental Consultants Pty Ltd. Hobart, Tasmania.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Rainforest Alliance. (2012). Capibara: Threats. https://www.rainforest-alliance.org/species/capybara/#:~:text=Capybaras%20are%20naturally%20threatened%20by,can%20be%20made%20into%20leather
  9. ↑ 9,0 9,1 1.     BBC. (2011). The head design of capybara and giant otter suits Amazon River life. https://www.bbc.co.uk/programmes/p00l2vjs
  10. ↑ 10,0 10,1 Loomade elu. Kd 7. Valgus. 1987. Lk 121.
  11. ↑ 11,0 11,1 TEA entsüklopeedia. Kd 10. Tea Kirjastus. 2013. Lk 73-74.
  12. ↑ Loomad. Ersen. 2002. Lk 158.
  13. ↑ 13,0 13,1 2. Kruzer, A. (2022). Should You Keep a Capybara as a Pet? The spruce pets. https://www.thesprucepets.com/capybara-pet-4101211#:~:text=Purchasing%20Your%20Capybara&text=The%20cost%20of%20these%20creatures,treating%20large%20rodents%20like%20capybaras
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 Capybarafacts. (2023). Capybara, The Largest Rodent. https://capybarafacts.com/
  15. ↑ Ewe, K. (2021). Why Is Everyone Suddenly Obsessed With This Giant Rodent? https://www.vice.com/en/article/93b5zd/photos-capybara-giant-rodent-cute-memes

Välislingid

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!