Ta oli paljukordne elukutseliste maailmameister, kuid ka amatööride Euroopa meister 1898Kreeka-Rooma maadluse raskekaalus (esimene eestlasest Euroopa meister), üks kolmest kõige kuulsamast eesti elukutselisest maadlejast Aleksander Abergi ja Georg Lurichi kõrval. Pärast sportlaskarjääri lõppemist oli ta filosoof ja kirjanik.
Tema kehamõõdud 20. sajandi algul: pikkus 177, rinna ümbermõõt kuni 132, talje 86, reis 68, säär 46, käsivars 39 ja biitseps 48 cm. Kehakaal 90–94 kg.
Tema tähtsamad tõstetulemused: surus parema käega 122,5 kg ja mõlemaga 127 kg, rebis paremaga 89,5, vasakuga 90,8 kg ja mõlema käega 110 kg.
Päritolu
Tema isa Georg Friedrich Heinrich oli riigisakslane, ema Ida-Louise Johansson isa poolt rootslane ja ema poolt eestlane. Siiski pidas Hackenschmidt end ise eestlaseks.
Juba 13-aastaselt pääses Georg saksa spordiajakirja Der Turner korraldatud võitlustele, kui oma vanuseklassis võitis koolidevahelise võistluse. Ta kaalus siis 55 kg, hüppas kõrgust 142 cm ja kaugust 5 meetrit, surus puudast raskust (16 kg) vasaku käega 21 ja paremaga 16 korda ning jooksis 180 meetrit 26 sekundiga.
Hackenschmidt hakkas avalikkuse ees esinema, algul küll Lenzi nime all. Lenzina maadles ta ka Georg Lurichiga septembris 1896. Esimesel päeval jäi nende maadlus viiki, teisel päeval võitis Lurich 17 minutiga. Rohkem ei maadelnud nad enam iialgi.
Ainsana tallinlastest suutis Hackenschmidt saksa maadlejale Fritz Konietzkole kümneminutilise lühimatši vastu seista. (Tollal oli see lühimatš, tänapäeval on kogu maadlusaeg viis minutit). Ometi kaotas ta kergelt kuulsale poolakale Wladyslaw Pytlasinskile ja ka Kuusalu kooliõpetaja Mart Kalde seljatas Hackenschmidti 7 minutiga.
Hackenschmidt jätkas treenimist ka töö juures. Kuna ta elas Oleviste kiriku teenija juures, sai ta treenida ka tornitrepil. Vahel ronis ta kiriku torni, kummagi käe otsas kahepuudane (32 kg) kaalupomm, poisike kukil.
Detsembris püstitas ta esimese maailmarekordi, tänapäeva mõistes üsnagi veidra: tõstis selja taga ristatud kätega kükist üles 77,5 kg.
Aasta algul tõstis ta selja taga ristatud kätega kükist üles juba 82 kg.
Jaanuaris sõitis Hackenschmidt elama ja treenima PeterburiWladyslaw Krajewski juurde. Esimesel õhtul, kus ta pidi näitama, miks doktor oli ta pealinna kutsunud, surus ta Venemaa rekordiks ühe käega 106,5 kg.
Krajewski klubis hakkas ta korrapäraselt maadlust harjutama. Klubi külastasid ka elukutselised maadlejad, kellest Hackenschmidt esialgu jagu ei saanud. Nii näiteks kaotas ta bulgaarlasele Nikola Petrovile.
Kevadel tuli ta Venemaa meistriks nii tõstmises (edestas ka Sergei Jelissejevit, kes järgmisel aastal Milanos tõstmise maailmameistriks krooniti) kui ka maadluses (koos parun Alexander von Schmellingiga). Hackenschmidti 121,6 kg ühe käega surumises oli maailmarekord.
Kevadel sai ta ka oma esimese suurvõidu, alistades 45 minutiga äsja Pariisis maailmameistriks tulnud Paul Ponsi, kes oli Peterburis ringreisil.
Euroopa meistrivõistlused
Suvel toimusid Viinis Euroopa meistrivõistlused tõstmises ja maadluses amatööridele. Venemaa kolme esindaja seas oli ka Hackenschmidt.
Tõstmises ei arvestatud kaalukategooriaid. Euroopa meistriks tuli 120 kg raskune austerlane Wilhelm Türk. Hackenschmidt kaalus tollal 89 kg. Võistlused toimusid 10 tõsteviisis. Kuigi Hackenschmidt polnud neist kõiki harjutanud, tuli ta ikkagi kolmandaks. Sealjuures püstitas ta ühe käega rebimises maailmarekordi 85,5 kg ning võitis ka ühe käega surumise. Hiljaaegu oli ta püstitanud maailmarekordi kahe käega surumises 116 kg.
Pärast tõstevõistlusi toimunud maadlusvõistlused võitis Hackenschmidt veenva ülekaaluga.
Järelmatšis Venemaa 1898. aasta meistri selgitamiseks võitis Hackenschmidt 16. mail parun Alexander von Schmellingi 25 minutiga. 1899. aasta meistrivõistlustel võitis ta 19. mail finaalis samuti von Schmellingit 46 minutiga. Nähtavasti olid need Hackenschmidti viimased võistlused amatöörina.
Elukutseliste maailmameistrivõistlustel Pariisis Hackenschmidtil ei vedanud. Ta seljatas oma esimese vastase 18 sekundiga ja teise 4. minutil, kuid siis vigastas paremat õlga. Vigastust trotsides jätkas ta, seljatades kolmanda vastase 47 minutiga ja viigistades neljandaga, kuid oli siis sunnitud katkestama. Võistluspaus kestis üle poole aasta.
Mais Peterburis korraldatud spordivõistlustel võitis ta maadluses kõiki väga kiiresti. Samadel võistlustel võitis ta ka kõrgushüppe (155 cm, teine koht 145 cm).
Samal aastal võitis ta tugevama koosseisuga meistrivõistlused Moskvas, Viinis, Dresdenis ja Budapestis, seljatades viimase finaalis võitmatuks peetud 140 kg raskuse türklase Kara Ahmedi (Hackenschmidt 91 kg). Viimane võit tegi ta kõigi ungarlaste lemmikuks, arvestades nende sajanditepikkust vaenu Türgi vastu. Järgnesid võidud Grazis, Nürnbergis ja veel kord Grazis.
Maailmameistrivõistlustel Pariisis pärast võite kolme tugeva vastase üle haigestus Hackenschmidt grippi. Ta jätkas sellegipoolest, seljatas neljanda vastase, viigistas viiendaga, ent finaalis laskis end seljatada. Ta oli siis kõrge palaviku tõttu juba peaaegu teadvusetu. See oli tema esimene kaotus elukutselisena.
Hamburgi turniiril sammus Hackenschmidt taas võidult võidule, kuid kui Saksamaa üks parimaid maadlejaid Heinrich Eberle pärast 20-minutilist maadlust Hackenschmidti vastu jätkamast keeldus, hakkas publik märatsema ja linna politseiülem katkestas meistrivõistlused.
14. märtsil 1901 suri ootamatult Wladyslaw Krajewski. See oli Hackenschmidtile ränk hoop. Oma mälestustes ta kirjutab: "Ma kaotasin temaga sõbra, kes oli olnud mulle teiseks isaks." Hackenschmidt võitis märtsi lõpul Peterburis toimunud meistrivõistlused, mida võib pidada Krajewski mälestusvõistlusteks.
Kevadpühade ajal toimunud maailmameistrivõistlused Viinis õnnestus Hackenschmidtil lõpuks võita.
Berliinis jäädvustas saksa kujur professor R. Begas Hackenschmidti lihastiku skulptuuris "Aheldatud Prometheus".
Sügisel võitis Hackenschmidt meistrivõistlused Moskvas. Selle järel andis ta maadlussimultaani, seljatades 7 minutiga 5 Moskva parimat amatöörmaadlejat. Varsti kordas ta seda Münchenis sealsete elukutselistega. Müncheni turniiri finaalis seljatas ta Eberle juba viiendal minutil.
Hackenschmidt tõstis Alslebenis selja taga ristatud kätega kükist üles maailmarekordilise 85 kg. Samas sooritas ta ka teise vägitüki: hüppas koos hoitud jalgadega 100 korda järjest üle söögilaua. Ühe päevaga sooritas ta ka järgmised maailmarekordid: 50-kilose tõstepommiga selja taga ristatud kätes tegi ta 50 sügavkükki ning pärast lühikest vaheaega hoidis, käed sirgelt külgedele sirutatud (risti), paremas käes 41- ja vasakus 40,5-kilost raskust. Raskused koosnesid hantlitest, millele oli külge seotud tõstekangi kettaid. Kompaktsete raskuste puhul oleks ta tõenäoliselt enamat suutnud.
Märtsi alguses sõitis ta Suurbritanniasse, kus harrastati ameerika vabamaadlust. Algul oli tal vastaste leidmisega raskusi, sest kardeti kaotada. Siiski lood ajapikku paranesid. Sügisel seljatas ta ühe õhtuga kolm korda populaarse maadleja Tom Cannoni.
Hackenschmidt oli saanud juba inglaste lemmikuks. Oktoobris võitis ta kreeklase Antonio Pietri ning novembris kordas seda kahes revanšmatšis (üks Kreeka-Rooma ja teine vabamaadluses).
Antonio Pietri lubas Hackenschmidtile otsida võitmatu vastase. Jaanuaris ilmuski ta Londonisse pika ja jõulise türklase Ahmed Madraliga. Jaanuari lõpus toimunud matšis kulus aga Hackenschmidtil Madrali seljatamiseks kõigest 44 sekundit.
Juuli algul võitis Hackenschmidt USA meistri Tom Jenkinsi Kreeka-Rooma maadluses ja siirdus siis Stockholmist võistlusreisile Austraaliasse ja Uus-Meremaale, kus ainult hilisem Austraalia meister (1906) Clarence Weber suutis talle 10 minutit vastu seista, ülejäänud vastaste alistamiseks kulus keskmiselt 2 minutit. Uus-Meremaa kuulus maoorist maadleja Moana Paratene, aga suutis vastu panna ainult pool minutit.
Austraalias oli üsnagi populaarne kornvelli maadlus, mis toimus püsti vastase kuuest kinni hoides. Kaotuseks loeti maa puudutamist mõlema õla ja ühe reiega või mõlema reie ja ühe õlaga. Hackenschmidt võitis ka selles kõiki, sealhulgas Delhi Nielsenit, kes kuulu järgi oli enne teda võitnud üle neljasaja kohtumise järjest.
Austraalias hakkas Hackenschmidt rohkem vabamaadlust harrastama ja otsustas edaspidi sellele pühenduda. Vabamaadlus oli kõige levinum muidugi USA-s.
4. mail toimus USA-s Madison Square Gardenis revanšmatš Tom Jenkinsi ja Hackenschmidti vahel, sedapuhku vabamaadluses. Hackenschmidt võitis esimese poolaja 31.15-ga ja teise 22.04-ga.
Revanšmatš Ahmed Madraliga toimus aprillis vabamaadluses, kus türklast peeti iseäranis tugevaks. Ta polnud selles kellelegi kaotanud. Hackenschmidt võitis esimese poolaja 1.34 ja teise 4.00-ga.
Sügisel hakkas Hackenschmidti põlv end tunda andma ning ta käis kodumaal puhkamas.
3. aprillil toimus Georg Hackenschmidti matš maailmameistri tiitlile Frank Gotchiga, kes oli 1906 võtnud USA meistri tiitli Tom Jenkinsilt ning sellest ajast peale olnud võitmatu.
Enne matši võitis Hackenschmidt Londonis tugeva ameeriklase Joe Roggersi, sooritas siis ringreisi USA idarannikul ning võitis kõiki. USA presidentTheodore Roosevelt kutsus ta Valgesse Majja, kus ütles talle: «Kui ma ei oleks Ühendriikide president, tahaksin olla Hackenschmidt!»
Gotch ei maadelnud ausalt. Ta küünistas, tagus Hackenschmidti rusikaga näkku, nii et veri voolas, surus pöidlaid silmadesse, puskis peaga. Tema keha oli õlitatud, mistõttu Hackenschmidt ei suutnud ühtki võtet teha. Gotchi juuksed olid sisse määritud teravalõhnalise vedeliku, võib-olla petrooleumiga, mis pani vastase silmad kipitama ja vett jooksma. Kohtunik laskis sellel kõigel sündida. Seda kõike kirjutas USA ajakirjandus pärast matši.
Pärast 2 tundi ja 3 minutit kestnud maadlust, kui Gotch teda poksija kombel rusikatega peksma hakkas, keeldus Hackenschmidt jätkamast ja kohtunik kuulutas võitjaks Gotchi.
Sügisel oli Hackenschmidt taas vormi tõusnud ja võitis kõiki. Ent paar nädalat enne matši Frank Gotchiga vigastas ta taas oma põlve ning läks maadlema vaid seetõttu, et mitte murda lepingut ega laostada võistluse organisaatorit: Chicago suurim pesapalliväljak (30 tuhat istekohta) oli juba välja müüdud. Vigastatuna võitis Gotch esimese poolaja 14.18 ja teise poolaja 5.23-ga.
Selle kohtumisega Hackenschmidti sportlaskarjäär lõppes.
Elu pärast sportlaskarjääri
Hackenschmidt püsis surmani väga heas füüsilises vormis. 1924 Viinis rebis ta 47-aastaselt nii vasaku kui ka paremaga 60 kg ja surus väga puhtalt 80 kg. 1938 kirjutas ajakiri Välis-Eesti, et ta suudab ikka veel üle söögilaua hüpata ja suuri raskusi tõsta.
Suvel 1958 viibis Hackenschmidt USA-s aukülalisena USA – NSV Liidu maavõistlusel tõstmises ja maadluses. Sel puhul kirjutas USA poksi- ja maadlusajakiri The Ring: "... kuigi Hackenschmidt on juba 80-aastane, ei võiks talle välimuse järgi anda palju üle 55 ning kui ta poleks kiilaspäine, võiks teda pidada veelgi nooremaks. Hackenschmidt on veel heas vormis ja läheb võimlas meeleldi matile, et anda näpunäiteid noortele maadlejatele". Ameerika raskejõustikuajakiri Strength and Health kirjutas: "82. eluaastas olev Georg Hackenschmidt püsib üliinimesena. Tema kehalised võimed 80.-ndais aastais mehe kohta on teatud mõttes niisama tähelepanuväärsed nagu olid tema tohutu jõud, areng ja saavutused maailma tšempionatleedina."
Isiklikku
Inglismaal tutvus Hackenschmidt 1906. aastal maailmakuulsa mustkunstnikuHarry Houdiniga ja neist said suured sõbrad. Houdini kutsus ta enda juurde tööle, kuid Hackenschmidt loobus sellest. Houdini tegi temast ka filmi.[1]
1914 abiellus ta prantslanna Racheliga (1892–1987). Paar kolis pärast Esimese maailmasõja lõppu elama Nice'i lähedale ja pärast II maailmasõda Londonisse. Aeg-ajalt (viimati 1926) käisid nad ka Eestis.
Hackenschmidt oli täiskarsklane ega suitsetanud. Ta oli taimetoitluse radikaalse haru toortoitluse pooldaja. Ta vältis liha ning keedetud ja küpsetatud toitu.
Ta avaldas oma esimese artikli "Maadlus antiikajal ja tänapäeval" 1903 vene ajakirjas Sport ja esimese raamatu "Kuidas elada" Londonis 1908. See ongi vist tema kuulsaim teos: ainuüksi Inglismaal on sellest ilmunud paarkümmend trükki. 1909 järgnes sellele "Täielik maadluse õpetus".
Pärastpoole pühenduski ta kirjandusele ning alates 1932. aastast ilmusid tal raamatud "Peaaju tagandamine troonilt", "See on sisimast", "Inimene ja kosmiline antagonism mõistuse ja vaimu suhtes", "Eneseparandamine", "Hoiakud ja nende suhe inimavaldustesse", "Teadvus ja iseloom", "Kolm mälu ja unustatavus" ning "Vormisolek ja teie ise". Nii inglise kui ka saksa ajakirjanduses on arvatud, et filosoof Hackenschmidti kuulsus on võrdväärne sportlase Hackenschmidti kuulsusega.
"Enesetäiustamine" (originaalteos: Self-Improvement, London1937), tõlkinud Timo Diener, eessõna: Olaf Langsepp – Sporditäht1994, nr 1, lk 24–27; nr 2, lk 34–37; nr 3, lk 34–37; nr 4, lk 34–35
"Valitseda elu". Inglise keelest tõlkinud Katre Ligi. Sari Eesti mõttelugu, nr 17, Ilmamaa, Tartu1998, 306 lk; ISBN 9985821807; sisaldab kaks teost: "Hoiakud ja ilmutused" ja "Inimene – ning kosmiline vastuseis tema mõistusele ja vaimule"; Atko Viru järelsõna "Georg Hackenschmidt – jõumees ja filosoof"
Lembit Koik, "100 aastat Eesti raskejõustikku (1888–1988)", Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1996, lk 41–55
Olaf Langsepp, "Georg Hackenschmidti tähelend. 100 aastat esimestest Euroopa meistrivõistlustest raskejõustikus" – Kalender 1998, Tallinn 1997, lk 82–88
